Avaleht/Issanda Taevaminemise püha

Issanda Taevaminemise püha

 (Lk. 24,36-53)

Püha Luukas räägib Kristuse taevasseminemisest kahes kirjakohas ( Lk. 24, 50-53 ja Ap. 1,9-11), teistest evangelistidest mainib ainult püha Markus seda sündmust mõne sõnaga (Mk. 16,19).

Luuka esimeses jutustuses pole isegi öeldud, et Jeesus läks üles taevasse, vaid öeldakse, et Ta lahkus õpilastest neid õnnistades. Luukas tahtis oma evangeeliumi lõpuosas jääda üldsõnaliseks, et seejärel apostlite tegude raamatu alguses kõike juba üksikasjalikumalt kirjeldada.

 Jeesus hakkab õpilastele rääkima Jumalariigist eriti just paasapühadel ja sellele järgnenud neljakümnel päeval. Siis, mõni päev enne taevasseminemist annab Ta neile mõista, et Jeruusalemmas toimub peagi nende jaoks väga olulise tähtsusega sündmus. Samal ajal teeb Ta neile ülesandeks hakata jutlustama kõikjal üle maa pärast seda salapärast sündmust, mis annab neile kõigile Väe ülevalt (Lk. 24, 49), Jumala püha Hinguse, mis ristib neid tulega ja mitte enam veega, nagu oli teinud Johannes, kellelt ka Jeesus ise ristimise vastu võttis (Ap. 1,8).

Rohkemat polnud vajagi, et veel enam tagant õhutada õpilaste vägagi inimlikku messiaootust. Nad teadsid, et Messia ajastut iseloomustab kõikvõimas ülevoolav jumalik Hingus, mis oma puhastava tulega viib läbi viimsepäeva kohtu (Mt 3,11; Lk 3,17). Kannatamatult küsitlesid nad Jeesust ja nende küsimused peegeldasid ühtaegu nii nende lootusi ja pettekujutelmi kui ka rahutust ja ebamugavust: „Kas nüüd sead sa sisse Iisraeli kuningriigi?”. Nad arvasid, et Jeesus kuulutab neile selle viimse sündmuse kohest teostumist, samas kui teised märgid ja Jeesuse sõnad näisid rääkivat muud: Tema uue lahkumise eelaimdus, uue kuulutustöö laiendamine. Ja vaevalt küll, et Jeesuse vastus neid rahuldas – see vastus oli põiklev ja kahemõtteline.

 Jeesus teadis suurepäraselt, et õpilastele saab õpetust anda ainult järgnevaist sündmusist tingitud sügav vapustus. Tema asi oli neid selleks vapustuseks ette valmistada. Nad võtavad vastu jumaliku Hinguse, mis kannab nad, Ülestõusnud Kristuse tunnistajad, kaugele väljapoole Iisraeli piire, millesse nad alles hiljuti olid üritanud Jumalariiki suruda. Milline aga on selle Hinguse täpne loomus, jääb Isa saladuseks. 

Nende sõnadega lahkub Ta oma õpilastest, tõustes taevasse. Kui harjunud õpilased ka polnud ülestõusnud Ihu tulemiste ja minemistega, mis alates paasapühadest olid aset leidnud, pidid nad olema ometi võrdlemisi jahmunud sellisest ebaharilikust lahkumisest. Ja Ta kadus nende silmist (Lk. 24, 31). Sel korral tõusis Ta õhku nende silme all ja selline äraminek viitas üleminekule teise maailma. Nad jäid Talle pead kuklas järele vaatama! Ja sel hetkel ilmutati neile, et nad Jeesust enne Tema otsustavat taastulemist enam ei näe.

 Meile näib, et sellise teate peale oleks nende süda pidanud valust kokku tõmbuma, aga Luukas ütleb, et nad pöördusid tagasi Jeruusalemma „suure rõõmuga” (Lk. 24,53). Nad arvasid mõistvat, et  Jeesuse lahkumine on väga lühiajaline ja sellele järgneb peagi Jumala Hinguse andmisega viimsete aegade saabumine. See otsustav sündmus viiks nad jälle tagasi Õpetaja juurde, Ülestõusnud Kristuse auhiilgusesse, ja pühitseks sisse aurikka Jumalariigi saabumise.

 Aga õpilased ei võinud teada seda, mida teame meie: Jeesus läks Isa juurde, et Püha Vaim võiks tulla.

Sellest alates on Püha Vaim jumaliku Kohaloleku väljendus siin all. Just see, mida nii vastuolulisel kombel võib nimetada kohalolekuks puudumises. Ja sellest me mõistame, et kristlik kogemus ei ole psühholoogiline (vähemalt mitte oma sisult), vaid pneumaatiline. Meie kogemus on Püha Vaimu kogemus ja igaüks teab, et „Vaim” on kreeka keeles „Pneuma”. Selle kogemusega käivad aga alati kaasas kannatused, palve ja askees. See võib kaasa tuua tagasilööke, vastukajasid tunnetuslikul tasandil, aga me ei tohi seda „inimlikku, liigagi inimlikku” segamini ajada Püha Vaimuga!

Ilusad jumalateenistused, magus viirukihõng, sulnis liturgiline laul, vaimulike kaunid riided, miski ei peaks tekitama meis ihalust tagasi pöörduda  iseenese juurde, otsides kõiges vaid meeldivaid emotsioone, mis kutsuks esile naudingu meie religioosses teadvuses. Ülestõusnud Kristus lahkus sellest maailmast, et Tema Isa Püha Vaim, kes kogu igaviku Temas, Ainsas Neitsist sündinud Pojas, on puhanud, tuleks ja liidaks meid Kristuse külge läbi ristimise armu ja seaks meie südametes sisse Taevase Kuningriigi täiuslikkuse. 

Alles nelipühilt saab taevasseminemine oma tõelise tähenduse. Ometigi oli õpilastele viimse õhtusöömaaja ülimas lähedalolekus teada antud  (ja kuidas suhtume meie kaks tuhat aastat hiljem sellesse tervendavasse teatesse?): „Teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde.” (Jh. 16,7). „Lohutaja” on püha Johannese järgi omamoodi Püha Vaimu isikunimi, mis tähendab „See, kes on (kellegi) kõrval”, et talle nõu anda, teda kaitsta, lohutada, kinnitada, toetada. Taevasseminemisest rääkides ei saa me teisiti, kui peame juba mõtlema nelipühile.

Isa André Borrély