Avaleht/Issandamuutmise kesksus õigeusu vaimsuses

Issandamuutmise kesksus õigeusu vaimsuses

Mis on Issandamuutmise tähendus, mis on üks kaheteistkümnest kirikuaasta suurest pühast ja millised on selle tagajärjed maailma elu jaoks? Ma proovin sellele vastust leida, lootes juba ette teie heasoovlikkusele.

Mu kõne saab olla vaid kahvatu peegeldus sügavusest, mis peitub selles tohutus salaasjas. Veel enam: selleks et läheneda Issandamuutmise valgusele, tuleb kõigepealt minna üles omaenda Tabori mäest, milleks on kirgedest vabanenud süda. Kui Püha Vaim on see, mis meid ümber muudab ning sünnitab, kasvatab ja hoiab elus Kristust meis, siis tuleb talle endas kohta teha, puhastades end kõigest, mis on takistuseks jumaliku armastuse laialilaotumisele. Tuletagem meelde, mida ütles munk Pahhomius juba X sajandil: „Oma südame puhtuses näeb inimene nähtamatut Jumalat nagu peeglist”. Ja patriarh Bartholomeus ütles hiljaaegu, et sisemine ümbermuutmine „nõuab radikaalset muutust ehk teoloogilises kõnepruugis meeleparandust… Me ei saa olla ümber muudetud, kui me pole kõigepealt puhastanud end kõigest, mis ümbermuutmisele vastu seisab ehk kui me pole mõistnud, mis moonutab inimsüdant.”

Issandamuutmisepüha kuupäev

Enne kui edasi läheme, vaadakem kõigepealt, kuidas on lood ajaga, mil Issandamuutmise püha aset leiab.

Pühamäe vaga Nikodeemus, nagu ka Eusebius Kaisareast ning paljud teised Kirikus on veendunud, et Issandamuutmine toimus nelikümmend päeva enne ristilöömist ehk teisisõnu veebruarikuus, mitte augustis, nagu see praegu on; ja ta vastab Ateena Meletiusele, kes väidab Issandamuutmise olevat toimunud 6. augustil, järgmiste sõnadega: „ta oleks pidanud toetama oma väited mõne tunnistusega ja mitte lausuma kontrollimata sõnu ilma tunnistuste toetuseta”; ja ta on hämmastunud, kuidas „on võimalik uskuda selliseid seisukohti, millel puudub tunnistajate toetus ja vähimgi kindel alus”!

Miks siis 6. august, aga mitte veebruarikuu? Kindlasti pedagoogilistel põhjustel. Veebruarikuus satume keset paastuaega, mis ähvardab tollele liturgilisele ajale iseloomuliku paastu tõttu hajutada pidulikkuse sära, mis ümbritseb kristlaste rõõmu tulevase au pärast, mis neile edaspidi osaks saab. Seega on Issandamuutmise püha nihutatud augustikuusse, aga mitte suvaliselt: 6. augustist 14. septembrini, mis on ristiülendamise püha, on nelikümmend päeva, nagu on nelikümmend päeva Issandamuutmise ja Kristuse kannatuse vahel. Seega on Tabori ja Kolgata vahel reaalne side. Kallistos Ware kirjutab:

See Tabori-Kolgata sündroom leidub 6. augusti kirikulauludes. Niimoodi algavad suure õhtuteenistuse kaks esimest stihhiirat, mis kirjeldavad Issandamuutmise hetke, tähendusrikkal kombel järgnevate sõnadega: Enne oma ristisurma, oh Issand! … Samas vaimus algab hommikuteenistusel kiitusstihhiirades esimene stihhiira järgmiste sõnadega: Enne oma kallist risti ja kannatamist… Sidet Issandamuutmise ja Ristilöömise vahel rõhutatakse samal moel tolle püha kondakis: Mäe peal muutsid Sa ennast, Kristus Jumal, ja Su jüngrid said Sinu au näha nii palju, kui nad võisid, et nad oleksid saanud Su ristisurma nähes mõista, et Sa omal tahtel kannatad… Seega on vaja, et Kristuse jüngrid mäletaksid ristilöömise ajal jumalailmumist Taboril ning et nad mõistaksid, et Kolgata on samuti jumalailmumine. Issandamuutmist ja ristikannatust tuleb mõista üksteise kaudu ning loomulikult ka ülestõusmise kaudu.

Tabor-Kolgata: kõike võib ümber muuta, kuid see on võimalik ainult risti kaudu, mille läbi on rõõm antud kogu maailmale. Auhiilgus ja kannatus, ehk teisisõnu, kenoosis ja ristiohver ühelt poolt ning Issandamuutmine ja ülestõusmine teiselt poolt käivad käsikäes: nii meie kui ka Kristuse enda elus on Tabor ja Kolgata – kaks mäge – üks ja seesama salaasi. Meie, kristlaste jaoks on õppetund selge: me oleme koos Kristusega mäetipu auhiilguses, ja me oleme koos temaga ka Ketsemani aias ja Kolgatal. Just selles ongi küsimus: kogu meie lootus tuleneb kindlast veendumusest, et Issandamuutmine viib ristile ning rist ülestõusmisele.

Kolm armuaega

Evangeeliumi lugedes näeme, et selles sündmuses võib eristada kolme momenti meie vaimulikuks harimiseks: esiteks tõus, st askees, südame puhastamine, võitlus kirgedega; seejärel puhkus, rõõm, Jumala kohalolu kaemine ja osadus Jumalaga; ning lõpuks uuesti allatulek tasandikule, igapäevasesse ellu, käesolevasse tavalisse hetke. See järgnevus moodustabki meie eksistentsi lõime, kuivõrd meie elu Kirikus järgib seda rütmi nagu teatavat liturgilist hingamist, eeskätt siis, kui valmistame Jumalaarmu vastu võtma. Issandamuutmisel on selles mõttes eshatoloogiline iseloom; see on püha Basiliuse sõnutsi aurikka parousia, Kristuse teise tulemise sissejuhatus.

Tulge, lähme Issanda mäele, meie Jumala kotta ning vaadakem seal Tema muutmise au kui Isast ainusündinud Poja au; ja võtkem valgusest valgust; ning äratatud vaimust laulgem kiites üheloomulist Kolmainu Jumalat igavesti. (Issandamuutmise püha eelviimane litaaniastihhiira). Niimoodi „me alguses tõuseme, kerkime, ronime mööda rasket teed, et jõuda Issanda jalge ette. Seejärel me oleme Jumala nägemise osaduses, olles kindlad, et Ta on meie südames. Lõpuks me laskume taas mäe jalamile, et kohtuda jälle oma vendade ja õdedega ning kogu maailmaga, kes ei tunne Jumalat, meie maailmaga, mis on saatanlike jõudude meelevallas, patu ja pimeduse köidikuis. Kõik on omavahel seotud. Kui meil tõesti õnnestub siseneda Issandamuutmise täiusse, siis mitte selleks, et hoida seda kiivalt endale, omaenda naudinguks, hüvanguks või õndsuseks, vaid selleks, et täituda Jumalaga, täituda üleni tema kohaolust, armust ja Vaimust – sellest Vaimust, mis põletab meid nagu tuli, sest Püha Vaim on tuli; … tuli, mis ei põleta, või õigemini, mis põletab ära ainult meie ebapuhtuse ning näitab meile teed, lohutab, rõõmustab ning julgustab meie südant… Et olla Jumala armu tunnistajad maailmas”.

Valgus ja auhiilgus

Nüüd tuleb veel kommenteerida kõige tähtsamat: valgust Tabori mäel. Mis on see valgus, mis ümbritseb mäel Kristuse ja apostlid? Kirikuisad vastavad, et see on Jumala auhiilguse ilmnemine. „Kättesaamatu ja rikkumatu valgus, mis säras Tabori mäel… on jumalik energia. Iseenesest on see Püha Kolmainu ainuline valgus,” kirjutab isa Sofroni, XX sajandi vaimulik suurkuju.

Aga veel? Sel päeval Tabori mäel ilmutab Päikesest eredam valgus müstilisel moel Kolmainust, laulame Issandamuutmise püha õhtuteenistusel. Kuigi Issandamuutmise auhiilgus on kolmainulik, on see samas spetsiifiliselt kristuslik. Issandast Jeesusest kiirguv mitteloodud valgus ilmutab seda, kes on „tõeline Jumal tõelisest Jumalast…, Isaga üheloomuline”, kui kasutada usutunnistuse sõnu. Pidupäeva valguselaulus (eksapostilaaris) üteldakse: Oh Sõna, Sa alguseta Isa valgusest ilmunud muutmatu valgus! Sinust ilmunud valguses nägime meie täna Tabori mäel Isa valgust, ja ka Vaimu valgust, kes valguse läbi kõike loodut juhatab ning kiitusstihhiirades: Sind tunnistas Isa hääl avalikul viisil… oma armsaks Pojaks, Enesega üheloomuliseks ja üheauliseks… Mistõttu püha Johannes Damaskusest ütleb: „Kristust ei muudetud nii, et ta oleks muutunud selleks, mis ta polnud, vaid hoopis nii, et ta ilmutas jüngritele, seda, kes ta oli, ja et ta avas nende silmad”. Ning püha Kreeta Andreas lisab: „Sel hetkel ei muutunud Kristus hiilgavamaks ega õilsamaks. Kaugel sellest: ta jäi selleks, mis ta ennegi oli”. Ka Pavel Jevdokimovi meelest „ei räägita evangeeliumi jutustuses Issanda, vaid apostlite ümbermuundumisest”. Tabori mäe kirgastamine ei toimunud Kristusega, ütlevad kirikuisad, vaid apostlitega Püha Vaimu läbi.

Enne kui me edasi läheme, tasub täpsustada, „et Kristuses inimlik ja jumalik mitte ei ole kõrvuti, vaid jumalikkus levib Kristuse inimlikkusse ning see Kristuse inimlikkus, mis hõlmab meid kõiki kaasa, toob meid tihedamasse osadusse temaga sakramentides”, st põhiliselt ristimises ja armulauas, nagu Olivier Clément täpsustab. See on jumalikustunud ja seega jumalikustav inimsus, mis ei tähenda seda, et inimsus kaoks ära ning et jumalik tuleks asemele, vaid see on just nimelt ümbermuutumine, teostus, Jumala täius: Kristuse inimlikkust läbistab ja muudab ümber auhiilgus, millega Püha Vaim Teda ümbritseb; see on sõma pneumatikon ehk vaimulik ihu, nagu ütleb püha Paulus, st Vaimust, jumalikust elust ja tulest läbistatud keha; mitte ära kadunud keha, vaid vastupidi, täielikult elustatud keha. Samal moel saab Gregorius Palamase sõnutsi Kiriku salasuse kaudu maa ihust, mille Vaim on ühendanud Kristuse aulise kehaga, kristlaste jaoks lõppematu pühaduse allikas.

Issandamuutmine polnud ajas ja ruumis piiratud nähtus. Kristus ei muutunud tol hetkel, vaid apostlid said hetkeks võime näha Kristust sellisena, nagu ta sügavamas tegelikkuses on, et nad mõistaksid risti tõelist tähendust – ütlevad liturgilised tekstid ja evangeeliumitekst: Jeesus rääkis Moosese ja Eeliaga oma ristikannatusest. Auhiilgus tuleb risti kaudu ning rist neelab surma valgusesse.

Näha jumalikku valgust?

Kuna apostlid ära muudeti, said nad näha Kristuse kirgastatust, tema jumalikule kujule; mitte jumalikku olemust, mis on kättesaamatu ja mida nad seega poleks suutnud taluda, vaid tema energiaid – justkui päikesekiiri –, mille kaudu ta tuleb igavesti iseendast välja, et teha ennast tuntavaks ja nähtavaks. Jumala valgusega olid apostlid läbi tungitud, valgustatud; nad nägid ennast, Jumalat ning said omakorda ise särada, kuna Jumal sai Gregorius Palamase sõnutsi nähtavaks mitte ainult nende mõistusele (noûs), vaid ka nende ihulikele meeltele, mis olid „Jumala Vaimu vägevuse poolt ära muudetud”. Olles ligipääsetav nii meeltele kui mõistusele, on jumalik valgus ometi teispool „kogu meie loodud olukorda, meelt ja mõistust… Inimene võib seega kontempleerida oma äramuudetud ihusilmadega Kristuse valgust, nagu jüngrid said Tabori mäel oma kirgastatud silmadega kontempleerida Kristuse auhiilgust”. Nagu apostlitel, nõnda on meilgi võimalik näha Jumalat ihulike meeltega – mitte harilike meeltega, vaid ma kordan, Jumala Vaimu vägevuse muudetud meeltega. Endiselt Gregorius Palamase sõnutsi sisaldub see muutus selles, et „ühendus Jumala Sõnaga võtab meie loomuse enda peale”. Sel määral, mil me oleme Kristuses, on Kristuse Vaimu valgusest läbistatud inimsus ühenduses meie inimsusega.

Nii et jumalik valgus on Gregorius Palamase jaoks antud müstilises kogemuses; see on Jumaluse nähtav iseloom, energiad, milles Jumal endast teada annab ja ilmutab neile, kes on oma südant puhastanud.

„Osaletavad energiad”

Palamase ees seisis järgmine probleem: kuidas saab inimene Jumalat tunnetada, samas kui Jumal on loomu poolest tunnetamatu? Selle seletamiseks ta ütleb, et Jumal on üleni olemus ja üleni energia, ta pole osaletav oma olemuses, kuid on samal ajal osaletav oma energiates. Jumalik energia on seega Jumala eksistentsiaalne viis, milles ta avaldab ennast ja endast teada annab. Jumalik energia on Jumal niivõrd, kuivõrd ta läheb endast väljapoole.

Olivier Clément näeb siin antinoomiat: „Kogu Jumal avaldab ennast ja kogu Jumal ei avalda ennast; tervenisti on ta käsitatud ja tervenisti on ta arule käsitamatu; üleni on ta osaletav ja üleni on ta mitteosaletav. On osalemine jumalikus elus ja samal ajal on Jumala täielik transtsendents ja kättesaamatus. Just seda püüab tabada eristus kättesaamatu olemuse ja osaletavate energiate vahel. See pole eraldus. See ei tähenda […], et Jumalas on ületamatu piir: ühest küljest olemus ja teisest küljest energiad. See tähendab pigem Jumala kaht olemisviisi: ühest küljest Jumal oma seestumatus teisesuses, oma isikliku olemise kättesaamatus sügavuses, milleks on ammendamatu armastus ja kolmainulisus, ning teisest küljest Jumal täielikus eneseandmises, kõiges kohalolus, mis ta meile annab. See eristus ei sea kahtluse alla Jumala ühtsust […]. Ei tule öelda, et kõik see – olemus ja energiad – on üksainus asi, vaid et kõik see kuulub ühele elavale Jumalale […].”

 

Jumalik „energia”

„Inimene loodi selleks, et ta saaks jumalikuks. Kuid inimesel loodud olendina on ka omaenda olemine; ta pole jumaliku loomusega. Kirjeldamaks inimisiku ühinemise müsteeriumit oma Loojaga, tõrjus Palamas kõrvale idee ühendusest olemuse kaudu (kat’ousian), mis käib ainult Kolmainu isikute omavahelise suhte kohta, nagu ka ühendusest hüpostaasi või isiku kaudu (kath’ypostasin), mis käib ainult jumaliku ja inimliku loomuse ühenduse kohta Kristuse isikus. Inimloomuse jaoks on ainus võimalik ühendus Jumalaga see, mis käib armu kaudu (kata charin), st tema energia järgi, kusjuures seda jumalikku energiat levitatakse Kiriku kaudu Püha Vaimu läbi. Me võime näha, kuidas Püha Vaimul on esmatähtis roll sellises lahutamatult teoloogilises ja vaimulikus õpetuses…” Ainult niimoodi saab inimene üha rohkem inimeseks, kui ta jätab maha languse auto-noomia ja pöördub vabastava teo-noomia poole, mis taastab kaotatud osaduse Jumalaga.

„Kes osaleb jumalikus energias […], saab ise teatud mõttes valguseks; ta on ühendatud valgusega ja valguse abil näeb ta täie teadvusega seda, mis jääb varjatuks neile, kel pole seda armuandi; ta ei ületa niimoodi ainult maiseid meeli, vaid ka kõike seda, mida võib aruga tunnetada, sest puhas süda näeb Jumalat […], kes valgusena elab neis ja ilmutab end neile, kes teda armastavad, oma armastatutele.” Ühendus Jumalaga, valgusenägemine on inimese jaoks ühtaegu täielikult objektiivne, täiesti teadvuslik ja üleni isiklik, sest kogu inimolend kannab temas Looja kujutist, tema vaba osalemist jumalikus elus. Aleksandria Kürillus kirjutab: „Inimene sai alguses kontrolli oma ihade üle ja ta võis vabalt järgida oma kalduvusi ja otsuseid, sest Jumal, kelle näo järgi ta tehtud on, on vaba.” Nii et see ühendus ei saa olla inimisiku lõimumine jumalikus lõpmatuses; see on hoopis tema vaba ja isikliku saatuse teostamine. Seetõttu on bütsantsi vaimulikud inimesed rõhutanud vajadust kohtuda isiklikult Kristusega, kelles on kõige kõrgemal moel koondunud Jumalainimesekogemus ja inimese Jumalakogemus. „Mitte mina ei ela enam, vaid Kristus elab minus,” ütleb apostel Paulus.

Jumalikustumine

Valguseteoloogia on seega õigeusu vaimsusse sisse kirjutatud: üks on teiseta võimatu. Selle õpetuse taga olev põhiline idee on, et inimene on tehtud Jumala, püha Kolmainu näo järgi. Evangelist Johannese pidev teema on Jumala ja inimese isiklik ja orgaaniline ühendus; püha Pauluse järgi, nagu me nägime, on kristlik elu eeskätt elu Kristuses. Lunastusesalasus tähendab seega meie loomuse ülekordamist Kristuse kui Uue Aadama kaudu ja Kristuses. Nelipühi müsteerium tuletab meile meelde, et jumalikustumine toimub meis Püha Vaimu kaudu, kes jagab armu – kreeka kirikuisade järgi ei ole see loodud tagajärg, vaid Jumala enda energia, mis Pühas Vaimus edasi antakse. „Sa oled saanud ilusaks, hing, lähenedes valgusele; su lähenemine tõmbas sinu peale osalemise Minu ilus. Valgusele lähenedes saab hing valguseks,” kirjutab Gregorius Nüssast. Sõna ja Lohutaja kahetine majapidamine tahab ühendada loodud olendid Jumalaga. Kuid Looja ja loodu ei sulandu siin üheksainsaks olendiks; õigeusu müstilises teoloogias ei kaota inimene iial oma terviklikkust. Isegi jumalikustunult jääb ta Jumalast eritletuks, kuigi mitte eraldatuks: jumalikustatud inimene ei kaota oma vaba tahet, kuid see on vabalt ja armastusega kooskõlastunud Jumala tahtega. Inimene ei saa loomu poolest Jumalaks, vaid ta saab ainult loodud jumalaks, jumalaks armu läbi. Õigeusu Kirik kõrvaldab seega igasuguse panteismi.

Püha Siimeon Uusteoloogi järgi ilmutab valgusekogemus, mis on teadvuslik vaimulik kogemus (gnōsis), inimesele osakslangenud armu kohalolu. „Me ei räägi asjadest, mida me ei tea, vaid me tunnistame sellest, mis on meile teada. Sest valgus paistab juba pimeduses, öösel ja päeval meie südames ja vaimus. Meid valgustab see hajumatu valgus, mis ei muutu ega kao; ta räägib, tegutseb, elab ja elustab, ta muudab valguseks need, keda ta valgustab. Jumal on valgus ja need, keda Ta teeb vääriliseks teda nägema, näevad Teda valgusena. Sest Tema auhiilguse valgus eelneb Tema Palgele ning pole võimalik, et Ta ilmuks teisiti kui valgusena. Kes pole seda valgust näinud, pole Jumalat näinud, sest Jumal on valgus. Kes pole seda valgust saanud, neile pole veel arm osaks langenud, sest armu saades saadakse jumalik valgus ja Jumal.”

Issandamuutmise püha tuletab meile niimoodi meelde, et inimese jumalikustumine saab toimuda ainult kogu olemise kirgastudes, mille kaudu Jumal ennast ilmutab. See pole mööduv seisund, mis rebib inimese hetkeks välja tema igapäevasest kogemusest. See on täiesti teadvuslik elu jumalikus valguses, lakkamatus osaduses Jumalaga.

Kosmose pühastamine

Lihaks saades ei pühastanud Jumal ainult inimkonda, vaid kogu maailma. Ja maailm on lahutamatult seotud inimesega kui „Jumala kohaga”, kus avaneb Kolmainu auhiilgus, asjade eneste sügavaimas juures. Sel põhjusel seisneb inimese kutsumus oma isiklikus vabaduses muutuda maailmakõiksuse suhtes teispoolseks – mitte selleks, et seda hüljata, vaid selleks, et seda hõlmata, talle mõte anda, võimaldada tal olla vastavuses oma salajase sakramentaalsusega, „kultiveerida” seda, täiustada tema ilu ehk ühesõnaga seda ümber muuta, mitte moonutada. Ei maksa unustada, et Piiblis esitatakse maailma materjalina, mis peab aitama inimesel ajalooliselt teadvustada oma vabadust, mille Jumal on talle andnud. Just maailmas väljendab inimene oma vabadust ja on isiklik eksistents Jumala ees. Selle tagajärg on see, et inimene ei saa muuta Jumalat endas läbipaistvaks, muutmata Jumalat läbipaistvaks maailmas või muutumata ise läbipaistvaks Jumala kujutisena selles maailmas.

Niimoodi esindab inimene maailmakõiksuse jaoks lootust saada armu ja ühineda Jumalaga, sest maailma ihu ja inimese ihu vahel pole lõhet, kõiksus on hõlmatud inimloomusesse. See tähendab ka languse ja eksimuse ohtu, kuna Jumalast ärapöördunud inimene näeb asju ainult näivusena, „mööduva palgena” (1Kr 7:31) ja annab neile seetõttu „vale nime”. Kõigel inimeses toimuval on üleüldine tähendus ja mõjutab universumit. Piibellik ilmutus asetab meid otsustavasse antropotsentrismi, mis „pole füüsiline, vaid vaimne, kuna inimisiku saatus määrab ilmamaa saatuse.” Maailm ei tunneta inimest, kuid inimene tunnetab maailma. Inimene vajab maailma, aga eeskätt vajab maailm inimest. Teisisõnu, inimene on vaimseks teljeks kogu loodule, kõigile tema tasanditele ja viisidele, kuna ta on maailmakõiksuse kokkuvõte (mikrokosmos) ja Jumala kujutis (mikrotheos) ja kuna Jumal sai inimeseks, et ühineda kogu ilmamaaga.

Kirikuisade tekstides väidetakse väga sageli, et inimene on mõistuslik olend (logikos) just seetõttu, et ta on loodud Jumala palge järgi. Seda ütleb väga selgelt teiste hulgas ka Atanasius Suur, kui ta seda teemat käsitleb. Samuti me võime mõista, et inimene on looja, kuna ta on oma Looja parim kujutis. Ta on ka valitseja, sest Kristus, kelle palge järgi ta loodi, on maailmakõiksuse valitsev Isand ja Kuningas. Ta on vaba, sest ta on tehtud absoluutse vabaduse palge järgi. Ta on ka vastutav kogu loodu eest, nagu ta on kogu loodu südametunnistus ja eeskätt preester, kuna tema eeskujuks on Ülempreester Kristus. Kuid ei piisa sellest, et öelda, et inimene on mikrokosmos, kuna ta võtab endas kokku kogu maailmakõiksuse. Tema tõeline suurus seisneb selles, et ta on „kutsutud olema Jumal”, saama „müstiliseks Kirikuks”, kuna ta on liigendkoht jumaliku ja maise vahel ning et temast levib arm kogu loodu peale. See tähendab, et kosmose olukord, tema lüümus või tuhmus, tema vabanemine Jumalas või orjastatus mandumises ja surmas sõltuvad inimese põhihoiakust, tema lüümusest või tuhmusest jumaliku valguse suhtes ja ligimese suhtes. Just inimese osadusevõime määrab ära universumi seisundi. Vähemasti alguses ja praegu Kristuses, tema Kirikus.

Issandamuutmine kui ajaloo võti

„Issandamuutmine puudutab kosmoloogiat, asjade olemise tunnet ennast. Asjade olemine on potentsiaalselt salasuslik. Aines on salasuslikpotentsiaal, mis väljendub Issandamuutmises: maailm loodi selleks, et ta saaks ümber muudetud. Seda ümber muutma peab inimene; Kristuses kui täiuslikus inimeses on see teostatud, kuid see on salajane, peidus ja varjatud ajaloo hädade keskel ning maailm jääb tardunult oma tuhmusse patu ja keeldumise tõttu. Sellepärast oigabki loodu uue maa ja taeva sünnitusvaludes. Salajane hõõgus tuleb tuua maailma pinnale. Püha Maksimus Tunnistaja kasutab põleva põõsa võrdpilti. Maailm on Kristuses salaja, liturgiliselt ja sakramentaalselt põlev põõsas ning see varjatud hõõgus tuleb teha läbipaistvaks palge ja pilgu läbi – see ongi pühastamine.”

Issandamuutmine saab niimoodi tõelise ajaloo võtmeks, milleks on valguse, tule ajalugu – tuli on alati kohal, kuid et see kõik põlema süütaks, peavad inimesed laskma endal põleda, sest kui jumalik valgus puudutab inimsüdant,  saab see maailma südameks ning annab valgust edasi, avab asju ja olendeid nende kristuslikus tões, st Issandamuutmise valguses. Gregorius Palamase sõnutsi „ehtne inimene, kui ta asub valguseteele, tõuseb või pigem saab tõstetud igavestele tippudele; ta hakkab vaimus kaema tegelikkust, mis asub teispool seda maailma, olemata sellest eraldatud aine poolest, mis teda algusest peale saadab, sest ta ei tõuse üles mitte oma arutluse kujutlustiibadel, vaid tegelikult, Vaimu sõnulseletamatu väe läbi.”

Me peame andma tunnistust sellest, et kristlus on isiku, osaduse, vabaduse ja ümbermuutmise usk, mis ei puuduta ainult iga üksikut olendit, vaid kogu kosmost. Me ei ole orvud maailma lõputus vanglas: Jumal on surmast tugevama elu allikas, rõõmu ja ilu allikas, mis tulevad meile kätte lihakssaamisega: inimlik ja jumalik ühinevad samastumata, Kristus on üles tõusnud. Kogu meie eksistentsi läbistab siis valguse, mis tungib välja tühjast hauakoopast. Eimiskit ei ole: meie tõde inimestena on juba praegu ülestõusmine.

Ning selle jaoks, kes omandab armastuse, pimedus hajub ja tõeline valgus paistab juba (Jh 1:8). Jumalik valgus paistab siia maailma ja aega. See ilmutab ennast ajaloos, kuid ta pole sellest maailmast, see on parousia algus pühades ja pühitsetud hingedes, kes on viimase avaldumise eelkäijad, kui Jumal ilmub oma ligipääsmatus valguses kõigile neile, kes jäävad oma kirgedepimedusse ja klammerduvad kaduva vara külge. Neile ilmub see päev ootamatult, äkitselt kui tuli, mida nad ei suuda taluda. Kes aga sammuvad valguses, ei tunne Issanda päeva, sest nad on alati olnud koos Jumalaga ja Jumalas.

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit