Avaleht/Issandamuutmise püha 2015

Issandamuutmise püha 2015

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Selgi aastal on mul taas kord heameel olla siin teie seas, et tähistada meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse muutmise püha.

Me kõik teame, et Kristusel oli tavaks palvetamise ajaks teistest eralduda. Kas siis varahommikul või öö hakul, mõnikord terveks ööks või lausa mitmeks päevaks.

Aga minek Tabori mäele, mida me täna hommikul tähistame ja mis on omal moel ka teekond palvepaika, kannab endas väga erilist tähendust. Peetrus, Jaakobus ja Johannes, kes Kristust saadavad, tunnetavad, et tegemist on äravalitud hetkega, mil kohtume millegi ainulaadse, erakordsega.

Eriti kuna sellele hetkele olid eelnenud teised, mis apostlitele sügavat muljet avaldasid. Tõepoolest, vaid mõni päev enne Taborile minekut oli Jeesus neid üllatanud väga keerulise küsimusega: „Kelle ütlevad inimesed ja kelle ütlete teie minu olevat?“ (Mt 16,13-15). Peetrus vastas kõikide eest: „Sa oled Kristus, elava Jumala Poeg!“ (Mt 16,16).

Ja nagu sellest ei piisaks – olles end vaevu kogunud, tuleb uus ehmatus: Jeesus peab minema Jeruusalemma, seal palju kannatama, surma saadetama ja kolmandal päeval surnuist üles tõusma (Mt 16, 21). Ja veel: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.” (Mt 16,24-25).

Millised keerulised ja harukordsed sõnad lihtsate Geneetsareti järve kalameeste jaoks! Sõnad, mis võinuksid eemale peletada ka kõige meelekindlamaid apostlite seast. On selge, et Jeesus, kes oma avaliku elu sellel ajajärgul tundis kasvamas usujuhtide vaenulikkust ja Messiast kuningat ootava rahva pettumust, pühendus nüüdsest apostlite ettevalmistamisele. Kuid nemadki olid segaduses. Nad ütlesid Talle: „Sa oled Messias!“… „Jah, aga mind ootavad ees kannatused“. Seda polnud nad oodanud. Sellest piisas, et tekitada neis küsimusi inimese suhtes, kes nende silmis oli äkki muutunud võõraks, kes oli tundunud neile nii vägev oma õpetuselt ja imetegudelt  ning nüüd äkki rääkis kannatustest!

Ja Tema, kes Ta nii hästi tunneb inimese südant ja selle võimet tõusta taevani üles või langeda alla põrmu, otsustab lasta oma jumaliku auhiilguse mõnel kiirel tungida läbi üha tiheneva pimeduse, mis on võimust võtmas tema lähikonna häiritud hingedes.

Matteus, Markus ja Luukas ütlevad, et sel ajal kui Ta palvetab, muutub Tema nägu. See omandab ilme, mida keegi ei suuda mõista ega hoomata. Mida sügavamasse palvesse Ta langeb, seda säravamaks muutub Tema pale ja valgus sellest levib kõikjale, Tema rõivadki on valged otsekui valgus. See valgus, see sära, milles Issand palvetades kümbleb, ei ole sellest maailmast.  Selles vahejuhtumis nägid apostlid, nii palju kui nad selleks suutelised olid, Issanda auhiilgust.

Kahtluste äärel õpilasi, kes seisid silmitsi Kristuse „palgega, mis säras otsekui päike“ ja nägid hiilgavaid rõivaid, mähkis endasse hele pilv, mis on Jumala kohalolu märk, samal ajal kui kostis hääl: „„See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel …” (Mt 17,5). Seda kuuldes, jutustab evangelist Matteus, langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga (Mt 16,6). Kirikuisad täpsustavad, et nad tegid seda olles nähtust sügavalt vapustatud.

Samal ajal kuulduvad mäel veel teisedki hääled: Jeesus kõneleb Moosese ja Eelijaga. Peetrus ei kõhkle. Ehk on ta leidnud viisi, kuidas Jeesus surmakannatustest päästa: „Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.” (Mt 17,4). Seesama juhtub iga kord, kui inimene on kasvõi viivuks haaratud jumaliku au särast. Ta tahab teha selle enda omaks kogu eluks. Alatiseks…

Sel ajal, kui apostlid silmili maas lamasid, astus Jeesus nende juurde, puudutas neid ja ütles, et nad enam ei kardaks. Kui nad pilgu tõstsid, nägid nad üksnes Jeesust.

Meilgi on mõnikord vaja minna koos Peetruse, Jaakobuse ja Johannesega au mäele. Sellesse paika, kus Isa meile pidulikult kuulutas, et Jeesus, Tema armas Poeg, on „Jumala kuju“ (Fl 2,6), et Ta on nüüdsest maailma Päike ja jääb selleks kuni aegade lõpuni. „Ta andis meile oma ainusündinud poja“ (Jh 3,16) – selline on Jumala armutöö inimese heaks – et Ta ei tuleks elama mitte ainult meie maailma, vaid meie ellu. Millise säraga ehib ta inimpalet!

Sel nii suursugusel päeval torkab silma, et meie nõrkuse keskmes, mitte ainult hirmude, vaid ka pattude ja ihu alanduses, ei lakka me olemast Isa hiilgus, igaüks meist,  ainsas armastuses, ainusündinud Pojas Jeesuses.

Jah, meid armastatakse ainsas Armsas, mitte selleks, et elaksime ainult enesele, vaid selleks, et meis teostuks armastuse, kelleks on Jumal, tulek, võit ja igavene vili. Issandamuutmise salasus ja sündmus seisneb selles, et näeksime iga inimest nagu teeb seda Isa Jeesuse inimsuses. Et meiegi, armsad venna ja õed, võiksime näha Jeesuse auhiilguses meie eneste auhiilgust. Aamen!

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Tallinnas 6. augustil 2015