Avaleht/Jumala uksele
 koputa viisakalt, palves ja usaldusega

Jumala uksele
 koputa viisakalt, palves ja usaldusega

Anargyros J. Kalliatsos

 

Pikki aastaid tegi mulle muret üks isiklik probleem. Ja nii kaua, kuni see oli lahendamata, ei saanud mu vaimulik isa minu pärast rahu. Iga kord, kui me kohtusime, tuli see ühine mure meil jutuks.

Isake, kelle peal oli Jumala arm, nägi minu meeleheidet ja visadust. See viimane, ilma liialdamata, avaldus enneolematu nõudlikkusena: ma olin jõudnud nii kaugele, et ma mitte enam ei palunud Jumalalt oma probleemile lahendust, vaid lausa nõudsin seda! Ja küsisin Temalt ka viivitamise põhjust!

Vanake Porfirios, kes oli kogu lugu algusest peale jälginud ja ka minu absurdset nõudlikkust tähele pannud, tahtis mind noomida ja meeleparandusele juhtida. Niisiis kutsus ta mu ühel päeval metsa jalutama, et jalgu sirutada, nagu ta seda põhjendas, sest suurema osa ajast veetis ta liikumatult. Ent nagu hiljem selgus, polnud jalasirutus siiski jalutuskäigu põhjuseks, õigemini, polnud ainuke eesmärk. Niisiis, kui me jalutasime kahekesi männimetsas, rääkis ta kõigepealt Jumala suurusest: loodus ise väljendab seda, selles on koos nii väikesed põõsad kui ka suured puud…

Siis pöördus ta äkki minu poole ja küsis: „Võid sa mulle öelda, mitu okast on sel männil meie ees?”

„Miljoneid…”

„Kindla peale miljoneid, aga ma tahan teada, mitu tal neid täpselt on!”

„Selleks et teile täpset arvu öelda, pean ma nad üle lugema.”

„Sa ei suuda neid kunagi üle lugeda, isegi kui kulutaksid selleks terve elu! Mitte üksnes sellepärast, et neid okkaid on loendamatu hulk, miljoneid, nagu sa väga õigesti ütlesid, vaid ka sellepärast, et iga kord saaksid erineva tulemuse! Võta siis teadmiseks, et see arv, mida sina ja mina kunagi teada ei saa, on Jumalal teada, ilma et ta peaks neid loendama hakkama, nagu meie seda teeme. Ja Ta ei tea mitte üksnes selle suure männi okaste arvu, vaid iga männi okkad, olgu see suur või väike, on Tal teada. Ja mis veelgi tähtsam: Ta jälgib kõigi nende okaste elukäiku sünnist surmani. Ta teab täpselt, kui ükski neist langeb, ja millal see juhtub. Täpselt niisamuti tunneb Ta iga juuksekarva sinu ja ka minu peas, iga inimese peas. Ükski neist ei saa ära kukkuda ilma Tema teadmata või veelgi enam, ilma et Ta seda tahaks!”

„Niisiis,” jätkas vanake, „kui Jumal tunneb kõiki neid tähtsusetuid asju, nagu lehtede arv puu otsas või juuksekarvade arv inimese peas, ja kui Ta nende eest samas ka hoolt kannab, kas on siis võimalik, et Ta jätab sinu probleemi tähele panemata, või veelgi enam, on selle suhtes ükskõikne? Kindlasti mitte! Sada korda ei! Mida me võime sellest järeldada?”

„Ma ei tea. Teie, vanake, oskate mulle öelda, mida see tähendab…”

„Mispärast pean mina sulle seda ütlema? Kas sa siis ise ei mõista? Sina oled tark mees: oled preestri poeg, kasvasid üles kiriku seinte vahel, su isa Johannes oli püha mees, kes sulle omal kombel meie püha usku iga päev õpetas. Oled lugenud mitmeid raamatuid ja oled olnud minu vaimulik laps palju aastaid, ja sa ei tea, mida sellest järeldada, kui Issand ei vasta meie palvele?” Järgneb vaikus.

„Olgu, ma ütlen sulle. Kui Jumal ei anna meile midagi, mida me Temalt visalt palume, võib olla kaks põhjust: Ta teab, et see pole meile kasuks, või ei tea meie, kuidas ja millal seda Temalt paluda. Ei ole välistatud, et need kaks esinevad korraga. Mis puutub esimesse võimalusse, siis ei tea mitte keegi vastust, sest Issanda teed on äraarvamatud! Seepärast vaikisin ka mina. Ent teise võimaluse kohta on mul palju öelda. Kõigepealt, kui me palume midagi Jumalalt, siis ei tohi me jalaga vastu maad põrutada ja Talle öelda: „Ma tahan seda otsekohe!” Niisugune käitumine pole mitte üksnes lubamatu, vaid selles väljendub selgesti jumalakartmatu suhtumine meie Loojasse. Kes sa niisugune oled, ja kes olen mina, et võiksin midagi nõuda meie Jumalalt, ning kes on sel juhul Tema, et selliseid nõudmisi täita?”

„Aga, isake, ma pole midagi palunud nõudlikul toonil ega ole ka tähtaegu andnud. Te teate seda hästi, kuna mul mure juba pikemat aega…”

„Just seda ma püüangi praegu seletada: põhjust, miks lahendus viibib. Kui me palume midagi Jumalalt, siis palume seda alandlikul toonil, viisakalt ja mõnda aega. Kui näeme, et Jumal keeldub meie palvet kuulda võtmast, siis me lõpetame oma pealekäimise. Sest mida enam me millegi poole püüdleme, seda enam see meist kaugeneb. Seepärast lõpetamegi vastuse otsimise. Ja kui meie oleme oma palutud asja unustanud, tuleb vastus nii, et me arugi ei saa. Sest Jumal ei unusta! Ta sai meie sõnumi kätte. Ta peab seda meeles, kuni tuleb õige aeg ja siis Ta vastabki meile. See ongi põhjus, miks me ei tohi Jumalale peale käia – olgu olla, otsekohe! –, et Tema teeks, mida me tahame, ja veelgi enam, siis kui me seda tahame. Visa pealekäimine on sel juhul vastunäidustatud, sest sellest tuleb hea asemel ainult halba. Ütleksin isegi, et kui visadus muutub pealetükkimiseks ja kui selle allikaks on järeleandmatu isik nagu näiteks sina, ei saa sellest tulla midagi head. Ma tahan, mu laps, et sa mõistaksid, et me ei tohi Jumalale peale käia ega püüda Tema tahte teokssaamist kiirendada ettekäändel, et see oleks meile rõõmuks, või veelgi enam, et see juhtuks siis, kui meie seda tahame. Kui me tahame midagi saada, ei tohi me seda taga ajada, vaid peame selle jätma Jumala hooleks. Muidu on nii, et mida enam me nõuame midagi, seda enam see asjaolu meist kaugeneb. Võtame võrdluseks oma varju tagaajamise: võid joosta kõigest väest, kuid teed seda asjatult, sa ei saa oma varju kunagi kätte. Sest ta jookseb samavõrd kui sinagi! Kas nüüd mõistad, mu laps, mis ma sulle visadusest rääkisin?”

„Sain aru, isake, aga ma ei saa nõustuda…”

„Olgu siis, toon sulle veel ühe lihtsa näite, ja sa näed ise, et jääd minuga nõusse. Võtame ühe purgi, millel on nii suur suu, et saad sellest käe sisse pista ja ka välja võtta. Oletame, et pistad käe purki ja surud sõrmed rusikasse – kui sa nüüd püüad kätt välja tõmmata, saad isegi aru, et see on võimatu, ükskõik, kuidas sa ka ei püüaks. Sa võid oma tegevuses olla järjekindel päevi, kuid, aastaid, ilma vähimagi tulemuseta. Ometigi, niipea, kui käe rusikast lahti lased, saad selle välja sama kergesti, kui purki sisse pistes! Samuti on lood sinu probleemiga. Niikaua, kuni käid peale, et lahendus saabuks, see hoopis kaugeneb. Ja pea meeles, kui soovid oma probleemile lahendust, siis lihtsalt esita oma palve. Tema otsustab. Oota Tema vastust rahus ja usus. Kui sa toimid nii, saad positiivse tulemuse. Kui aga jätkad pealekäimist nagu seni, saad vastupidise tulemuse. Soovitan sul jätta oma probleem rahule, kui tahad, et Jumal sellega tegeleks!”

„Aga, isake, mida tähendab siis„koputage ja teile avatakse, ning paluge ja teile antakse”? Kas see ei käi minu kohta? Kui ma lõpetan kloppimise Jumala uksele, kuidas saab Ta siis mulle avada? Ja teisalt, kui lõpetan Tema anumise, kuidas Ta saab siis mulle anda?”

„Ukse avamine sõltub uksele koputamise viisist ja andmine küsimise toonist. Näiteks, kui sul on jultumust koputada uksele jõhkralt ja ähvardavalt, võid küll kindel olla, et seda ust ei avata sulle kunagi! Ja isegi kui avatakse, ära oota, et peremees sind lahkelt vastu võtab, vaid saad hoopis keretäie! Kui sa aga koputad viisakalt ja alandlikult, avatakse uks ja peremees ise võtab su lahkesti vastu. Sama juhtub ka siis, kui sa küsid kelleltki midagi. Kui küsid häbematul kombel ja ähvardades, ei saa sa soovitut kunagi. Kui aga küsid viisakalt ja alandlikult paludes, saad kohe. Seda enam väärtuslikud on need nõuanded Jumala puhul. Ta ei ole nõus ei survega, ülbusega, ega – veelgi vähem – mis tahes ähvardustega. Oh häda, kui sellised asjad oleksid võimalikud!

Näed siis, et ei piisa üksnes Jumala uksele koputamisest. Me peame ka teadma, kuidas koputada, kui tahame, et meile avataks. Samamoodi on siis, kui me Jumalalt midagi palume. Ka sel juhul ei ole tähtis meie palvete hulk, vaid esitusviis.”

„Aga, isake, miks ei palu teie ise Jumalat minu palve rahuldada, teie, kes te oskate Jumala uksele koputada ja õigesti paluda, ja kes on Temaga kõige lähedasem?”

„Mu laps, sellepärast, et ma ei taha Jumalat sundida. Ja sedasama soovitan ka sulle. Ära kunagi sunni Jumalat oma palveid kuulda võtma, kui soovid, et sinu probleemile tuleks lahendus. Vastupidi, tõenda oma kannatlikkust ja vastupidavust, ning sa näed, kuidas see sulle kasuks tuleb!”

 

EAÕK kirjastusel on heameel teada anda, et varsti näeb trükivalgust “Püha Porfiriose elu ja õpetused” 2. trükk!