Avaleht/Kirik on paradiis maa peal

Kirik on paradiis maa peal

Kirik on iga kloostri kõige kesksem paik. Nagu kloostrielu on elava Jumala lakkamatu teenimine, nii on kirik iga munga ohvriandide toomise koht. Just seepärast on ta ehitatud kloostrikompleksi keskele ja teda kutsutakse katholikon’iks, et eritada teda kabelitest, mida on tavaliselt väga palju ja mis paiknevad kloostri teistes hoonetes. Katholikon’i kogunevad mungad päeva kindlaksmääratud tundidel, et ühiselt palvetada ning samal ajal jagatakse munkade vahel kohustused, mis on seotud kiriku korrashoidmise ja hea väljanägemise ning teenimisega erinevate jumalateenistuste ajal ning mida nad peavad ellu viima ja täitma täpselt ja ustavalt.

Kirikus ei ole midagi juhuslikku ega pinnapealset. Igal asjal temas on oma koht ja iga asi teenib püha eesmärki. Kirikuhoone ise kujutab maailmaruumi. Maa ja taevas on saanud üheks, et kummardada Jumalat koos inimesega oma keskmes. Pühapildid seintel ja kaasaskantavad ikoonid loovad vastuvõtmise ja palve õhkkonna. Lühtrid ja õlilambid, viis, kuidas neid süüdatakse, see, et mõnes paigas elektrivool suisa puudub, aitavad kaasa õigeusu salasusliku mõõtme väljendamisele ja edasiandmisele. Erilise kujuga pingid, mille eesmärgiks on toetada keha tundide pikkuste jumalateenistuste, eriti koguöiste vigiiliate ajal, mängivad olulist rolli*. Põrand, mis on puust või kiviplaatidest, maalingutega ja mõnikord mitmevärviline, aitab kaasa harmoonilise terviku kujundamisele. Puunikerdused loovad mulje soojusest ja ilmutavad oma väljendusrikkusega loodu suurust. Kõik liturgilised kunstid kirikus võistlevad esikoha pärast, et pakkuda parimat, mis neil on. Ja siis muusika oma vokaalses rikkalikkuses kui isikliku vaimuliku kultuse väljendus, nii nagu tikand teenivate vaimulike rüüdel kasutab kulda ja hõbedat teenistuse suursuguseks hiilguseks, mis peegeldab Jumala igavikulisust või hõbedast katted pühadel kirikuriistadel, tõotusandidel ja muudel esemetel. Kõik asjad kirikus saavad vaimuliku iseloomu, heites eneselt ära igasuguse ilmalikkuse ja seepärast ei tohi neid hinnata maailma arusaamade ja kriteeriumite järgi. Kirikus ületab inimene iseennast oma pingutuses jõuda lähemale Jumala tegelikkusele, ta toob kingiks oma tunnete ja mõtete kogu võimaliku rikkuse, ta osaleb täielikult teenistuses, nii ihu kui hingega. Õigeusklikud ei eita maist mõõdet oma elus ega ka põlga seda. Kirikuisad oma suure tarkusega on korraldanud kõik asjad kirikus nii, et inimene osaleb Jumala vaimulikus teenimises oma olemuse mõlema koostisosaga.

Just selliste tunnetega kummardab õigeusule ustav inimene Jumalat. Nii ihu kui  hingega. Kui ta hingab sisse viiruki lõhna ja süütab puhtaimast mesilasvahast valmistatud pikad ja peened küünlad; kui ta vaatab pühakute nägusid, mis on ühtaegu ranged ja täis õrnust; kui ta kuulab teenivate vaimulike ja lauljate psalme ja kirikulaule, lõpphüüdeid ja palveid, kui ta maitseb veini ja leiba, Kristuse Ihu ja Verd, antidori (õnnistatud leiba) või pühitsetud vett; kui ta võtab vastu pühade õlidega salvimise; kui ta puudutab käega pühi ikoone, suudleb ja austab neid kummardades ja ristimärki tehes; kui ta seisab või istub; olles alati jumalakartlik ja tähelepanelik näitab ta kogu oma olekuga, et Elava Jumala teenimine pole arusaamatu liturgia, vaid selles osaleb kogu inimene, südamega.

Õigeusu kiriku kultuses on askeesi osa jäänud muutumatuks. Paljud usklikud ei istu kogu teenistuse kestel kordagi, teised osalevad teenistustel, mis kestavad kogu öö, ning neid ei peeta tänapäeval mitte ainult kloostrites, vaid ka kogudustes. Usklikud valvavad ja palvetavad kogu öö. Ja kui mõnikord, väsimuse tõttu, annavad nad pisut puhkust oma raskeks muutunud laugudele ja lasevad viivuks mõnes kiriku nurgas või pingil unel enda üle võimust võtta, isegi siis veel nad palvetavad! Jumal ei ole neile selle nõrkuse pärast pahane, sest nad võiksid, nagu paljud teised, magada oma voodites, kuid nemad eelistasid palvetada, ehkki ebatäiuslikult. Nad väärivad austust.

Nõrkus, mida lääne kirikus sellistes asjades inimeste kehalist tervist ettekäändeks tuues üles näidatakse, on kiusatuseks ka idakiriku jaoks. Läänes tahavad inimesed palvetada mugavates tingimustes, ilma ennast väsitamata, ilma midagi eneses ohvriks toomata. Idas on mõtteviis ja arusaam jumalateenistusest teistsugused. Meie kirikus on askees eluviis. Range paast, põlvitused, maani kummardused, koguöised jumalateenistused, püsti seismine, kõik need asjad on targalt kaasatud kultuse toimumisse, üksteist täiendades. Jumalat kummardades toob inimene ennast tervenisti “elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks.” (Rm 12:1).

Kirik on taevas, paradiis. Üks õigeusu kiriku tropar Jumalaemale ütleb: “Sinu au templis seistes arvame meie endid olevat taevas, oh Jumalasünnitaja…”*. Seda tunnet kogeb kirikusse siss astudes iga usklik ja just seepärast teeb ta seda ülima harduse, aga ka rõõmuga. Olles kirikus, mõistab ta, et on paradiisis ja kõik, mis ta kirikust leiab, meenutab talle seda tegelikkust. Ainult nii võib kirikust saada lootuse varjupaik ja allikas, millest ammutada vaimulikku jõudu. Kirikut nähes tunnetame me kohe, mida ta sisendab. Püha ristikuju, mis kirikut kroonib, meenutab meile Jumala ohvrit, armastust, kohalolekut. See kinnitab meie usku, annab meile jõudu meie võitluses, tervendab ja kaitseb meid. See on meie vaimuliku kasvamise kõige positiivsem ja kõige otsustavama tähtsusega panus.

 

+ DEMETRIASE METROPOLIIT KRISTODULUS (CHRISTODOULOS)

 

 


* Kreeka kirikutes on seinte ääres kõrge seljatoega klapptoolid; seljatugedele nõjatutakse teenistuste ajal.

* Suure paastu homikuteenistuse lõputropar.