Avaleht/Kirikust

Kirikust

Õigeusu kirik kasutab enda kohta lihtsalt nimetust “kirik”, samamoodi, nagu kreeklased vanast ajast peale sõna “kristlane”, mõeldes sellega õigeusulisi. Sellel on loomulik põhjus – ida õigeusukirik on orgaaniliselt seesama kogudus ehk ekleesia, mis sündis Nelipühal Jeruusalemmas Püha Vaimu väljavalamise läbi. See
kogudus on paljudes Uues Testamendiski mainitud paikades jäänud samasuguseks kogu ajaloo vältel. Õigeusukirikul ei ole vaja leida tunnistusi oma ajaloolisele puhtusele: ta lihtsalt on apostlite aja kiriku otsene järg.

Kas aga tänapäeva õigeusukirik vastab sellele ettekujutusele, mille me saame apostlite aja kogudusest Uue Testamendi ja apostlike isade kirjutiste taustal? Ta vastab sellele niivõrd, kuivõrd täiskasvanud inimene oma lapsepõlves tehtud fotole. Hoolimata täiskasvanuks saamisest on kirik XXI sajandil oma olemuselt ja vaimult sama, mis ta algusest peale on olnud.

Kristuse ilmumine kui aeg sai täis oli ajaliselt kindlaksmääratud sündmus – siit sai alguse ka meie ajaarvamine (Mk 1:15). Ka Püha Vaimu väljavalamine oli kindlaksmääratud ja ainulaadne ajalooline sündmus. See tähendas kirikule väge kõrgelt ning Tõe Vaimu (Lk 24:49Jh 16:13). Toetudes sellele, usume, et kuigi hiljem tekkinud kirikute ja koguduste elus on nende usu järgi samuti tegev Püha Vaimu arm, ei ole ajaloolises Püha Vaimu väljavalamises kord kirikule antud armu enam välja valatud. 
Nelipüha troparis laulab kirik:

Sa oled austatud, oh Kristus, meie Jumal,
kes Sa neid kalamehi targaks tegid,
kui neile Püha Vaimu maha saatsid
ja nende läbi maailma võrku püüdsid.
Oh, Inimesearmastaja, au olgu Sulle.

Kristus tõotas, et kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse (Jh 16:13). Selle tõotuse täitudes annabki apostel just elava Jumala kogudusele nime tõe sammas ja alustugi (1Tm 3:15).

See tõotatud kogu tõde anti kirikule Püha Vaimu väljavalamise läbi, kuid selle määratlemine piiratud inimmõistete abil kestis sajandeid – terve kirikuisade aja. Ja kuigi kirikuisad olid haritud, sügava mõtlemise ja puhta eluviisiga, ei taga see veel hilisema aja kristlastele kirikuisade ajast pärit tõe absoluutsust. Selleks on kirikul vaja temale antud, teda tõe sisse juhatavat ja teda kaitsvat Püha Vaimu väge. Algusest peale kiriku teadvuses olnud usu sõnalised määratlused on kujunenud pika aja jooksul, nii nagu terve kirikuelu omandas Kristuse kiriku eri osades üha rikkamaid, vormilt erinevaidki, kuid vaimult sarnaseid väljendusi. Seepärast tundub kiriku silmis kunstlik iga katse, millega püütakse luua apostlikku kogudust väljaspool kirikus tuhande aasta jooksul aset leidnud Püha Vaimu tööd.

Nii nagu Kristusel oli jumalik ja inimlik loomus, niisamuti on ka kirikul. Inimliku loomuse poolest on kirik vastuvõtlik eksimustele, nõrkustele ja puudustele, kuid lohutuseks on tal tõotus: ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest
võitu (Mt 16:18). Äraseletatult tähendab see, et kuigi aja tormid võivad rebida kiriku inimlikku olemust, ei suuda nad teda hävitada. Kirik jääb kestma seni, kuni Jumala ettehoolduses teostub teine etapp – Kristuse teine tulemine. Kuni selle ajani on esimesel kristlikul nelipühal loodud kirik kaitstud tõe läbi, mille tunnistuseks on apostlik preestriamet, euharistia ja teised pühad salasused ning kiriku ühine kogemus ehk traditsioon.