Avaleht/Kogudusest

Kogudusest

Kogudus on Kiriku vaim institutsioon. Ta on sajandite katsumustele vastu pannud kristlaste hüvanguks. Kogudus on meie kiriklik kogukond ühes kindlas paigas. Kogudus ei ole Kiriku imetillukene osa: ta on Kirik ise. Kõikjal, kus leidub jumalarahvas, vaimulik ja püha altarilaud, on ka Kirik. Ja tõepoolest, kogudusel on need kolm vajalikku asja olemas: kristlased koos oma preestriga, kes  evangeeliumi nimel pühitseb jumalikku liturgiat.

Koguduse liikmena kuulub iga kristlane Kirikusse. Oma koguduses jääb igaüks ühendusse Kirikuga. Koguduses on iga kristlane ristitud, seal on tema nimi kantud kirikuraamatusse, nagu ka see on kantud rahvastikuregistrisse, et tagada tema kui kodaniku õigused. Kuid iga kristlane saab ristimisega teisegi kodakondsuse, Jumalariigi oma. Ja samasse kirikuraamusse kirjutatakse sisse kõik tema lapsed, nende ristimised, abielud ja surmad. Kirikuraamatusse sissekandmine on püha toiming, sest omal kombel on need Jumala enese raamatu koopiad.

Nii võib igaüks mõista, milline side ühendab teda koguduse ja Kirikuga, kuhu see kogudus kuulub. Me oleme kõik vennad, sest oleme osa saanud uuestisünnist ristimise läbi, mille võtsime vastu ühest ja samast lättest. Me oleme kõik üks ihu, sest võtame armulauda vastu ühest samast pühast karikast, mis ühendab meid Kristuse ja üksteisega. Me kõik oleme ühe väikese kristliku kogukonna liikmed ühes suures koguduses, milleks on Kirik. Just seetõttu ei tohi katkestada suhteid oma kogudusega ühelgi ettekäändel  ega mingi põhjendusega. Mis puudutab meie religioosset praktikat, siis meie püha paik on meie koguduse pühakoda – kirik. On tõsi, et jumalateenistus, mida seal peetakse, on kõigi kristlaste jaoks, iseäranis nende jaoks, kes kiriku eest hoolt kannavad, nagu me oma teenistuste ajal kuulutame: lugejate ja lauljate eest; nende eest, kes palvetavad ja teenivad; kes teevad head ja annetavad kogudusele seda, milles nad ise iga päev elavad.

Komme ilma mõjuva põhjuseta maha jätta oma kogudus, et minna mujale osa saama jumalikust liturgiast ja salasustest (ristimine, abielu jm) on äärmiselt taunitav, isegi patt. Lisaks sellele, et niisuguses käitumises väljendub omamoodi põlgus pühaku suhtes, kellele kodukirik on pühitsetud ning  kes on iga koguduseliikme kodu ja perekonna tugi ja kaitse, näitab see samuti, et ei hoolita või ollakse ükskõiksed kõige suhtes, mida koguduses tehakse ja kogetakse.

Seega peab meil olema südant oma koguduste vajadusi tähele panna. See ei tähenda ainult seda, et me ei jäta oma kogudust maha ega lähe mujale, vaid ka seda, et kingime talle kõike, milleks me oleme võimelised tema jõukuseks ja kõigi liikmete heaks käekäiguks.

Kogudus on meie aed ja oma aeda ei jäeta maha, et minna mujale lilli kastma.

Õigusega öeldakse, et kogudust võib pidada kirikliku institutsiooni algrakukeseks. Kui usume Kirikusse, soovime talle head, siis pöörakem tähelepanu oma kodukogudusele!

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit