Avaleht/Kogukond on kiriku alus

Kogukond on kiriku alus

Nüüd, kus uue kirikuaasta algusest on pea kaks kuud möödas ja suvel laialipillutud koguduseliikmed taas nädalast nädalasse teineteisega kokku saavad, püüdkem mõtiskleda kogudusele kui kogukonnale Issanda ligiolus.

Kogukond on kiriku alus

“Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.” (Mt 18,20). Sõna kirik tuleneb kreekakeelsest sõnast ekklesia, mis tähendab “kogunemine”. Kristlased kogunevad osaduses ja armastuses Kristuses, kes on kokku saamise eesmärk kirikus kui Tema ihus. Kirikusse sisenedes samastame me end selle kogukonnaga, mille liikmed me oleme. Ikoonid võtavad meid vastu – me kuulume ühte perekonda. Maapealne kirik saab üheks taevase kirikuga ühises austuses, milles “me tähendame keerubeid, …et kõikide kuningat vastu võtta”. Armulauakarika tähendus peitub Jumala antud armastuses, mida me jagame vendadega ja sellest me ammutame elu täiust.

Seega ei lähe me kirikusse mitte üksnes oma isikliku pääste tõttu vaid selleks, et osa võtta kõikide päästest. “Me ei pääse üksi vaid oma vendadega” ütles Homjakov XIX sajandil. Ka oma kambriüksinduses loeme me Meie, mitte Minu Isa palvet, sest me oleme kõik võrdselt ühe Isa lapsed. Oma koguduses oleme me võrdselt teineteise eest vastutavad sel teel Kuningriigi poole. Kogu kirikuelu on koguduslik.

Kiriku rajajad

Kristluse 15 esimese sajandi jooksul polnud enamusel kristlastel käepärast Piiblit, millele oma usku toetada. Alles trükimasina leiutamine XV sajandil Gutenbergi poolt tõi kaasa jumalasõna lugemise ja selle üle arutlemise rahva poolt. Sinnamaani piisas usklikele Kristust eneses kandva inimese ümber kogunemisest, et tunda Tema ligiolekut. Piibliõppest ei olnud tol ajal juttugi! Aga Issand on öelnud : “Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28,20)

Kogukonna juured

Inimestel on alati tuhat põhjust, et kokku saada: kõiksugu ühingud, parteid, vennaskonnad, ametiühingud, ametikojad … Need on vajalikud ühiskonna korrastamiseks, energia suunamiseks ja sellele mõtte andmiseks.  Kõik need kogunemised on aga ajas kaduvad ja teevad ruumi juba järgmistele põhjustele.

Teemat on poliitilise nurga alt käsitlenud Graham Greene oma romaanis “Vägi ja au”. Tegevus toimub ühes Mehhiko provintsis, kus äsja võimu haaranud marksistid üritavad inimestest meeleheitlikult välja juurida viimsetki religioossust. Surmanuhtlusele määratud preester asub vestlema teda hukkama tulnud sõjaväelasega. Preester pöördub oma timuka poole: “Teie puhul toetub kõik inimestele ja kui teie juhid valesti käituvad, kukub kõik kokku. (seda nägime kõik ka Nõukogude Liidu lagunemisel 1989. aastal). Meie aga saame endile lubada halvasti käituvaid inimesi, sest see ei takista kiriku püsimajäämist, tema elab millestki mujalt tulevast.”. Teisisõnu on kiriku juures taevas. Maailma tugevaimad režiimid ja impeeriumid on ajaloos kõik kokku kukkunud: rooma, austria-ungari, koloniaalvõimud, natsid, kommunistid ja kõik need teised põrmu langenud, kelle puhul tundus, et nad kestavad sajandeid.

Ainult kirik jätkab läbi aastatuhandete alandlikult oma teed, kord kurvastuses ja hukkamõistmises (tänapäeval Lähis-Idas, Aafrikas…), kord lahknemises, millest tänini ei ole üle saadud, kord imetluses kiusatustest pimestatud ühiskonnast, mis hoolib enam tarbimisest kui päästest.

Kahe suure märtrisurmade spetsialisti – sakslase Dietrich Bonhoeffer’i ja venelase Aleksander Men’i – jaoks on tänapäeval toimumas ajalooline murrang, kus endisaegsest religioossest (või pigem religioossusega hooplevast) ühiskonnast on saamas uus agnostiline maailm, kus Sõnal ei ole kaalu, aga mis ei ole ka Kristuse suhtes vaenulik vaid lihtsalt Temast võõrandunud.

Preester Aleksander Men esitas küsimuse: “Mis on olulisem, tühjadest südametest täis kirikud või üks tühi kirik, kus südamed on täis? “
« ..sellele kaljule
 ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest
võitu.”
(Mt 16,18).  Väike kristlaste tuumik jätkab oma teekonda Kuningriiki.

Loodame, et ka meie tagasihoidlik kogudus kasvaks suuremaks – ruumi veel on!

Selline on üks meie koguduse tähendusi. Teda tahame me teenida ja armastada, sest temast ammutame me rõõmu, mis ei kustu iial.

 

Preester Michel Evdokimov