Avaleht/Kolm püha ülemkarjast ja õpetajat

Kolm püha ülemkarjast ja õpetajat

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Täna hommikul me pühitseme pühade isade, kogumaapealse kiriku kuulsate piiskoppide ja õpetajate Vassiili Suure, Grigoori Teoloogi ja Johannes Kuldsuu ühist mälestuspäeva.

Selle kolme kirikuisa ühendava püha päritolu on hästi teada.

Keiser Alexios Komnenose valitsusajal üheteistkümnenda sajadi lõpul ja kaheteistkümnenda sajandi alguses ajas tüli kolme pühamehe üle Konstantinoopoli õpetatud inimesed lahku. Osad neist ütlesid end eelistavat Vassiilit kahele teisele, sest tema seletused looduse salasuste kohta olid samaväärsed inglite kõnega. Teised pooldasid Johannes Kuldsuud, sest lisaks Vassiili omadustele oli tema ületamatu oma kõneosavuses, mille abil ta näitas, kuidas jumalasõna igapäevaelus teoks teha.          Kolmas seltskond aga toetas püha Grigoori Teoloogi, kes oli teistest üle oma kuninglikkuse, hingelise puhtuse ja keele sügavusega jõudes seeläbi jumalakaemuse sellisele astmele, et mitte keegi ei osanud nii nagu tema väljendada Püha Vaimu õpetust.

See õpetlaste tüli haaras peagi kaasa kõik linna kristlased ja kaugel sellest, et suurendada hardust pühameeste suhtes, õhutas hoopis lõputut lahkmeelt ja vaidlusi eri osapoolte vahel.

Nii juhtus, et ühel ööl ilmusid kolm püha piiskoppi unes, algul eraldi, siis kõik koos Euchaitese (Väike-Aasias) metropoliidile püha Johannes Mavroposele ja laususid talle ühel häälel: “Nagu sa näed, oleme kõik kolm koos Jumala juures ja mingi võistlemine ega lahkmeel meid ei lahuta…  Meie hulgas ei ole esimest, teist ega kolmandat; ning kui sa kutsud ühte meie seast, on teisedki kohal ühes temaga. Anna tülitsejatele käsk mitte külvata meie pärast lahkmeelt kirikus, sest kui me veel elus olime, pühendasime kõik oma  pingutused ühtsuse ja üksmeele taastamisele maailmas. Koonda kõigi meie kolme mälestus ühte kirikpühasse… loo selle jaoks teenistus… ja anna see edasi kristlastele käskides neil pühitseda seda igal aastal. Kui nad austavad meid sel moel, et oleme üks Jumala juures ja Jumalas, lubame ühises palves kosta nende pääsemise eest.”

Nende sõnade saatel tõusid kolm pühakud taeva igavesse valgusesse, kõnetades üksteist nimepidi.

Mul ei ole kavas teile täna nende õpetusest rääkida. See annaks pigem ainet tervele hulgale loengutele, sest teemad, mida käsitleda, on ulatuslikud ja äärmiselt sügavad kui tahame kõnelda meie usu ja eriti Püha Kolmainu dogma suure salasuse mõistmisest.

Mina piirduksin pigem nende “tõeotsingu” küsimusega, sest nagu ütleb kirikulaul[1], on nad: “Kolme päikesena hiilgava Jumala valguse kolm suurt kiirgajat, kes sütitasid maailma jumalike õpetuste kiirtega” ja “tarkuse mesised jõed, kes kogu maad jumalatundmise veega kastsid”. Teisisõnu, nad on üle kogu maa laiali laotanud tõelise usu valguse hädaohte ja tagakiusamist trotsides ning jätnud meile, oma järeltulijatele, selle püha pärandi, mille läbi meiegi võime koos kõikide pühadega oodata ülimat õndsust ja igavest elu Jumalas.

Soov teada saada, kus on Tõde, on läbi sajandite inimkonnale peavalu valmistanud. Suurimad asjahuvilised on ikka olnud filosoofid. Täna nagu eile ja kahtlemata hommegi, pakub see küsimus neile väljakutset ja ootab vastust. Aga enamus neist inimestest püüab seda avastada üksnes mõistuslikust vaatepunktist lähtudes. Osa neist väidab, et Tõde on mõte, “kõigi asjade algpõhjus”, “esmane liikumapanev jõud” ja nad on selle nimetanud Jumalaks”.

Aga selline Jumal ei ole võimeline lunastama, veel vähem päästma. See Jumal puutub üksnes inimese mõtlemisvõimet, mitte aga inimest tervikuna. See Jumal ei astu inimesega isiklikku osadusse, sest ta ise ei ole isik, vaid umbisikuline olend, “universaalne mõte”, mis tegutseb pimesi või on nii kauge ja ligipääsmatu, et ei tunne inimese või maailma vastu vähimatki huvi. Äärmisel juhul see uurijate kategooria – muidugi juhul kui ta läheneb loodusele heade kavatsustega ja kasutab oma inimvõimeid hästi – võib küll tuua tõestusi Jumala olemasolu kohta, aga ta avastab üksnes põhimõtte ja mitte Jumala enda, kes on Tõde, mis päästab.

Teised on valinud enda jaoks ebajumalate ja arutu hulga jumaluste loomise tee. Nad on kehtestanud jumalikuks peetavate reeglite ja seaduste kogumi. Aga nende pingutused ei jõua kaugemale nähtava maailma piiridest ja arusaamadest, on omased nende inimloomusele. Seega nad ei saa avastada tõelist Jumalat, kes ainsana võib loodud maailma ületada.

Muud jälle on veendunud, et inimene ise on loomult jumal. Nende arvates tuleb üksnes mõista oma “tõelist mina”, et oma otsinguga lõpule jõuda. Sellest tulenevalt nad arvavad, et mis neisse puutub, pole neil vaja endas midagi muuta, sest sel juhul tuleks neil lahti öelda millestki, mis moodustab nende “isikliku jumalikkuse”.

Kõigil neil juhtudel, mida ma teile kirjeldasin, on tegemist sellise Jumala-mõistmisega, mis ei saa inimest vähimalgi määral rahuldada. Vastupidi, see tõukab teda lõputu üksinduse seisundisse, mis on inimloomuse vastane. Loomuldasa otsib inimene soojust, armastust, osadust teistega ja mitte üksnes iseendaga, ilma milleta ta ei saa olla olemas. Tema sihiks on tõusta kõrgemale loodud tõelusest; ta igatseb leida Jumalaga osadusliku elu tõeline mõte. Mitteloodud ja igavese Jumalaga.

Siinkohal me mõistame pühade Vassiili, Grigoori ja Kuldsuu teoloogilise mõtte võrreldamatut panust, mis ei piirdunud ainult ajaga, milles nad elasid, vaid kehtib kõikidel aegadel apostlite võimsa õpetuse eeskujul; õpetus, mis, nagu me teame, tugineb üksnes Kristuse ülestõusmise väele kinnitades, et kogu inimkond on nüüd lõplikud välja rebitud surma käest ja Isale tagasi antud täiesti uue olemasolu kaudu.

Meie kolme püha piiskopi kogu elupanus räägib meile elust leppimises, teenimises, andumises, armastuses ja vabaduses. Sest Kristuse surma ja ülestõusmise sündmus ei saa enam korduda: tema päästetöö tõhusus levib läbi kõikide ajastute ja on kohal igas inimelu olukorras. Nende jaoks tähendab Kolmainu Jumala enese elus osalemine seda, et tuleb teha lakkamatult ja täielikult omaks Kristuse ülestõusmise salasuslik ja vaimulik tõelus, mis tungib kogu meie olemisse, meie ihusse, hinge ja vaimu, et meist saaksid “osaduslikud olendid”, see tähendab osaleda Kolmainu Jumala enese elus. Läbi oma kirjatööde ja eeskuju kutsuvad nad meid seadma end Püha Vaimu juhatuse alla selles kestva nelipühi paigas, milleks on kirik, et me saaksime tõelisteks “Jumala kaastööliteks” (1Kr 3,9). Üksnes nii saavad inimese kannatused leida valgustamist uue valgusega, inimese töö nagu tema võitluski, tema pingutused ja isegi tema ebaõnnestumised  omandada tõeliselt igavikulise väärtuse; kogu loodukõiksus, asudes armastuse teenistusse, muutub lunastuse salasuslikuks armuväeks. Ja seda mitte vaimulikku kaemust ja tegevat armastust vastandades, vaid näidates vältimatut seost nende vahel.

Kui püha Johannes Kuldsuu käsitleb näiteks “altari- ja vennasakramendi” vastastikust mõju, kas ei püüa ta siis lihtsalt meile näidata, et kõik, nii palve, mis muudab meie kivise südame lihast südameks kui eeskujulike koguduste, tõeliste “euharistia töötubade” kiirgus; kõik, mis on antud Kristuses, muutub viljakaks, kirgastatuks ja pühitsetuks nelipühi armus? Igal juhul on see kõikjal maailmas veelgi ilmselgem tänapäeval, ajal, mil rohkem kui iial varem toob ühtede materiaalne alaareng veelgi ilmekamalt esile teiste vaimuliku alaarengu.

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Ma ei saanud teile täna rääkida kolmest kõige kuulsamast Idakiriku teoloogiaõpetajast ilma, et oleksin püüdnud, olgugi tagasihoidlikult, puudutada kõige olulisemat nende elutöös, aga tähelepanu ning keskendumine nõuab pingutust. Seega ma tänan teid kannatliku ärakuulamise eest.

Kõrbeisade lugudest loeme, et ühel päeval läks abba Lott otsima abba Joosepit ja ütles talle: “Ma pidasin kinni reeglitest. Ma pidasin jõudumööda kinni käskudest. Ning ometi …” Sellepeale vanake Joosep tõusis ja sirutas käed taeva poole. Ning tema sõrmed muutusid otsekui põlevate küünalde sarnaseks. Ja ta ütles abba Lotile: “Kui tahad olla täiuslik, saa üleni tuleks”.

Nagu vana Abba Joosep, julgen minagi pöörduda teie poole ja öelda: päeval, mil otsustate hakata uurima Vassiilit või Grigoorit või Kuldsuud, ärge unustage: igaühe jaoks neist ja kõigi kolme jaoks koos oli kristlik elu midagi muud kui moraaliküsimus. See oli eelkõige, see oli üle kõige TULI! Aamen.

 

+ Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Meie pühade isade, kogu maailma suurte õpetajate ja ülemhingekarjaste Vassiili Suure, Grigoori Jumalasõnaõpetaja ja Johannes Kuldsuu koondmäletsuse päeval.