Avaleht/KÕRGESTIPÜHITSETUD METROPOLIIDI STEFANUSE KÕNE KIRIKU TÄISKOGUL 2016

KÕRGESTIPÜHITSETUD METROPOLIIDI STEFANUSE KÕNE KIRIKU TÄISKOGUL 2016

Kallid vennad Kristuses, Tartu piiskop Eelija, Pärnu-Saare piiskop Aleksander ja Kristuselinna piiskop Makarios,

väga austatud arhonid,

armsad meie kiriku preestrid ja diakonid,

kallid õed püha Johannese skiitast,

austatud koguduste esindajad!

 

Jällegi, nagu me oleme seda teinud korrapäraselt juba alates juunist 1999, oleme üksmeelselt siia kogunenud Pühas Vaimus meie püha piiskopmärtri Platoni pilgu alla, et koos vaadata üle oma läinud aasta tegemisi.

Kui ma märgin, et meil lasub kohustus kokku tulla üksmeeles Püha Vaimus, siis sellega tahan teie ees selgelt toonitada midagi, mida on viimasel ajal vähem silmas peetud: me peaksime tunnetama teatud pühaduslikku mõõdet; see peaks olema esmane ning valitsema kõikide meie tegude ja kohustuste üle.

Selles mõttes tekitab meie praeguse põhikirja praktiline elluviimine (mille aluseks on minu arvates juba selle koostamisest saati olnud pigem ilmalik vaade ühiskonnale) selgeid ebakõlasid, mis tõukab eemale meie kristlikku ja vaimset elukogemust, sest see ei vasta ajuti õigeusu Kiriku õigele kristlikule praktikale.

Me oleme selle maailma suhtes kindlad ja painutame ennast ühiskonna seaduste ees, mille sees me areneme ning teeme kõik vajaliku, nii palju, kui on meie võimuses, et hallata heaperemehelikult oma maja tarkuse, hoolsuse ja kokkuhoidlikkusega. Kuid samas, me ei ole sellest maailmast ning sellepärast me ei saa olla käitumata Jumala tahte ning selle kohaselt, mida Päästja nõuab oma evangeeliumis. Paistab, et paljud meie kiriku liikmed, kes on seatud hingekarjaslikele või administratiivsetele ametikohtadele, ei mõista piisavalt seost selle maailma asjade ning tulevase elu vahel Jumala riigis. Seepärast juhtub, et inimestevahelised suhted viivad tülideni ja mitte selleni, mis on õige Jumala Kirikus ehk kooskõla ja armastuse juurde.

Et parandada seda ebakõla vaimsuse ja ilmalikkuse vahel, otsustasin moodustada redaktsioonikomisjoni meie põhikirja ülevaatamiseks. Kõik see toimub kolmes järgus: esimene algab järgmisel oktoobril, kui tuleb kokku preestritekomisjon ülempreester Mattias Palli juhatusel. Teine järk algab detsembris, mil meie Püha Sinod vaatab üle komisjoni ettepanekud ning kolmas toimub märtsis 2017. aastal kogu meie vaimulikkonna ja piiskopkondade nõukogude ilmalike liikmete osalusel selleks, et anda viimast lihvi põhikirja ülevaadatud tekstile. Loodame, et see tekst saab valmis ning võetakse vastu järgmisel täiskogul 2017. aastal.

Me kõneleme ja käitume pahatihti nagu me ei tunneks põhimõtet, mille kohaselt kogu elu Kirikus toimub Püha Kolmainu nimel ning Püha Vaimu juhtimisel. Veelkord: püüdmata silmi kinni pigistada meie nappide aineliste vahendite suhtes, mis on meie kasutuses ainsal eesmärgil lihtsustada meie ülesannet siin maa peal, tuletan ometi jõuliselt meelde, et Kiriku peamine ülesanne saab olla ainult vaimset laadi. See on usklike kogukonna liitmine, toetamine, harimine, ülespoole juhtimine elu igal ajahetkel, tõerajale juhatamine, kõikide vaimsete ja kõlbeliste kõrvalekallete ravimine, mis valitsevad maailma igal ajajärgul. Teisisõnu on see oma evangeelse tunnistuse andmine maailmas ehk “kõikidele rahvastele” Jumala ainsa tõe näitamine, nii nagu ülestõusnud Kristus nõuab meilt Matteuse evangeeliumi järgi (28, 19-20): “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!”

Maailm januneb tõe, lootuse, valguse, elu ja ehtsuse järele. Jäädes Püha Vaimuga kooskõlla, kinnitame talle ning tagame oleku, mis on vaba laimust, valedest kompromissidest, kaheldavatest võimalustest ning kasututest ja jaburatest väljaastumistest ja hooplemistest. Elada Püha Vaimuga kooskõlas tähendab keelduda paigutamast end tardunud, kui mitte öelda surnud religiooni, ja välja kuulutamast sisutuid teoloogilisi liialdusi, mis on pealiskaudsed ja silmakirjalikud; see on selja pööramine leigele ning iseloomutule usule, mis põhjendab ennast tuntud ettekäändel, et “me ei saa teha muud kui teised inimesed, kuivõrd alati on nii olnud”.

Teisalt, ma jätan teid mõtisklema oma südametunnistuse üle. Ma küsin eranditult teie kõigi käest selle jõulise ja nõudliku küsimuse: mida me oleme tänaseni teinud meie kirikuga? Iseäranis, mida me teeme temaga tulevikus…?

Ja ma ei saa teie eest varjata seda, et heites järjepidevalt oma pilku üle terve meie kirikliku valduse, tunnen tihti, jõuan tihti tundeni, et mu hing on jõudnud punkti, kus ta hakkab “kurbuse kätte surema”. Kas see on tingitud sellest, et laseme end ilmalikkuse poolt kergelt võluda? Kas see on sellest, et oma usu selge kinnitamise asemel me otsime endale õigustusi südame ja vaimu leigusest, oma kalduvusest kahekeelsusele, võõrandumisest oma teoloogiast, mis pole meie jaoks enam ühe ja ainulaadse tõe väljendus, asendades selle mingi kokkusegatud õpetusega, mille loogikal puudub ususaladuse mõõde, kompromisside õigustamise ning puhtilmaliku hingehoiusuunitluse märgi all? Selles kõiges on kindlasti tõtt, kuid on ka palju enamat.

See enam ongi inimese süda. Ma ei julgekski seda vägisi muuta. Sellepärast ma ütlesingi: ma jätan teid mõtisklema oma südametunnistuse üle.

Minu jaoks ei ole õigeusklik see, kes seda vaid tahab või väidab end olevat. Ilma tõelise usuta, ilma ehtsa askeesita pole õigeusu elukogemust. Seda õpitakse läbi palve, läbi usina osavõtmise jumalateenistustest ja salasustest, eriti pihist ja armulauast. Seda õpitakse Jumala käskudele kuuletudes, austades oma ligimest ja arvestades temaga, pideva pingutamisega selle nimel, et kõikjal, kus me oleme, valitseks rahu, kooskõla, armastus ja austus kõige vastu, mida pühad üleilmsed kirikukogud on õpetanud. Seda võib saavutada ülestõusnud Kristuse igavese elu lootuses ja kindluses, mitte aga raha kiusatuse, tühja hiilguse ja võimu kaudu, mille ainus tagajärg on killustumine.

See on muidugi meie kõigi mure. See puudutab kõiki ja eriti meid, vaimulikke, ning teid, meie koguduste esindajaid, kes te kindlustate ja ehitate üles seda elu Kristuses seal, kus teid on valitud koguduseliikmete poolt, täitmaks oma erilist ning eelkõige vaimset ja kiriklikku ülesannet.

Selle mõtiskluse ainus eesmärk on pakkuda uut alguspunkti ühiseks mõtteviisi muutmiseks – muutmiseks, ilma milleta jääks alles üksnes surnud kirjatäht.

Ma sooviksin selle kokkuvõtte valguses pühendada mõned sõnad meie vaimulikele.

Preestriamet on kõige kõrgem ja ainulaadsem teenimine maailmas; see tuleneb otseselt Jumala armunõust ja halastusest. Preestriameti olemasolu põhjus ja eesmärk on kõige oleva, mis maailmas nähtavaks saab pühitsemine ja päästmine.

– sest preester annab Jumala andestuse neile, kes kahetsevad pattu;

– sest ta teenib jumalikku liturgiat  “igaveseks eluks  ja pattude andeksandmiseks”;

– sest ta palvetab lakkamata kõigi eest ning aitab igaühte tema raskes vaimses võitluses;

– sest ta räägib maailmale Kristuse eluandvast tõest;

– sest ta võtab vastu ja külastab vaeseid, nõrku, vange, haigeid ning kõiki inimesi, kes kannatavad ja tunnevad vaimset, kõlbelist või ainelist puudust;

– sest tema on see, kes jagab piiritult halastust, õnnistust ning Kristuse armastust enese ümber.

Seepärast on vaja:

– et ta oleks haaratud jumalakartusest, mis on eelkõige austus ja usaldus;

– et ta oleks täis alandlikkust, armastust, usku, vagadust, puhtust ja elu pühadust;

– et ta võidaks oma karja ja teiste südamed eelkõige omaenda eluviisi näitel ning oma innu, hea võimekuse, pühendumuse ja ustavuse läbi oma Kirikule ning oma õpetuste kaudu.

Kui kõige suurem Jumala poolt kingitud halastuse and inimesele on preestriks olemine, siis paraku on samavõrd õige, et ka preester, nagu igaüks meist, on samuti oma nõrkuste poolt märgistatud. Ma ütlen seda rõhutamaks selgemalt, et vaatamata isiklikele oskustele või isiklikele puudustele, teadmistele või diplomitele, on preestriks olemine oma olemuselt Kristuse and ja mitte inimese isiklike võimetega seotud saavutus. Sest preestriks olemist ei omandata läbi ükskõik milliste pingutuste või püüdluste seda endale lihtsalt omistada.

Ainus tõeline pingutus on südame puhastamine Kristuse anni saamise vaimus. See kutsumus tuleb niisiis ainult Kristuselt; inimene on vaba otsustama, kas see vastu võtta või sellest keelduda. Teisalt, tõeline preester ei käitu kunagi nagu bürokraat või riigiametnik; tal pole ametniku rolli ega ülesandeid; tema ettevõtmiste kriteeriumid ei võta aluseks kasusaamist, materiaalseid kaalutlusi ega auväärseid tiitleid. Lihtsalt ja loomulikult öeldes, preester ei saa olla muud kui armastus, nii nagu Jumal seda on. See on just see, mida evangeelium meile järjepidevalt ütleb: Jumalal ei ole lihtsalt armastust, Ta ise ongi armastus.

Kallid vennad ja õed Kristuses, meie Issandas ja Päästjas,

Meie kiriku vaimulikud, Jumala rahvas, mungad ja nunnad!

Tänan teid kogu oma südamest teie väärtusliku panuse eest meie koguduste arenguks. Kõik see, mis te teete meie kiriku heaks, on tohutu. Ma tean ja näen seda, ning ma tänan teid selle eest.

Ma kutsun teid üles jätkama oma tööd ärksa, alandliku vaimuga, pidevas palvemeeles ja sisemises muutumises, et me kõik koos võtaksime ette hea võitluse meie Päästja Jeesus Kristuse armus, Isa Jumala armastuses ja Püha Vaimu osaduses. Meie kirikul on seda väga vaja, nagu kõigil meil ja maailmal tervikuna. Just nii me saame teda suuremaks teha tulevase kuningriigi pühaduse vaimus.

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Tallinnas, EAÕK Täiskogu 2016