Avaleht/Kristuse sündimise lugu

Kristuse sündimise lugu

Meie Issanda Jeesuse Kristuse sündimine 25. detsember.

Kui Rooma esimene keiser Augustus (30 eKr-14 pKr) oli alistanud kogu Vahemere piirkonna, otsustas ta Rooma keisririigis rahvaloenduse korraldada. Enese teadmata osales ta Jumala plaani teokssaamises. See, et kõik selle ala rahvad oma erinevate keelte ja kultuuridega sattusid ühe võimu alla, valmistas ette teed evangeeliumi levimiseks, et Jumala tõotus „ma annan rahvad su pärandiks” (Ps 2:8) võiks tõeks saada. Selles mõttes võib Rooma rahvaloendust pidada prohvetlikuks ettetähenduseks eluraamatu kohta, milles on päästetute nimed ja mis avatakse aegade lõpus (Ilm 21:27).

Keisri korraldatud rahvaloenduse teostamist alustati Palestiinas, kui Küreenius1 oli Süüria maavalitseja. Joosep ja Maarja asusid Galilea Naatsaretist Petlemma poole teele. Nii sai võimalikuks, et läks täide prohvetiennustus, mille järgi Messias pidi sündima Petlemmas. Rahvast oli liikumas aga nii palju, et Joosepile ja Maarjale polnud üheski majas ruumi. Nad leidsid omale koha karjatara taga olevas koopas. Kui Maarja tundis, et tema sünnitamise hetk on käes, asetas Joosep ta õlgedele ning läks ämmaemandat otsima. Maarjale jäid seltsiks härg ja eesel.

Tee peal tundis Joosep, kuidas kogu loodus muutus äkitselt vaikseks, justkui oleks imestusse sattunud. Linnud õhus näisid olevat liikumatult, inimeste ja loomade sammud peatusid, vesi ei voolanud. Kõik tühisena tunduv liikumine, mis sünnist surmani viib, vaibus, sest Igavene astus sel hetkel aega. Enne igavikku olnud Jumal sai vastsündinud lapseks. Aeg ja ajalugu astusid uude ajajärku.

Ning samas kulgesid asjad taas oma tavalist rada. Joosep leidis ämmaemanda ja rääkis talle Maarja olukorrast. Aga kui nad jõudsid tagasi karjatara juurde, ümbritses koobast tihe pilv nagu Siinai mäge, kui Jumal ilmus Moosesele (2Ms 19:16). Naine langes maha ja hüüdis: „Õnnistatud on minu hing sel päeval, sest mu silmad on näinud imet: Iisraelile on sündinud Päästja.” Pilv hajus ning andis maad sädelevale valgusele, mille kahvatudes nad võisid astuda koopasse. Siis võisid nad näha kõigepühamat Jumalaema, kes oli just sünnitanud ja istus sõime äärel. Lapse oli ta mähkmetesse mähkinud ja sõime pannud. Joosep lähenes lapsele, mõeldes ta päritolule, mille ingel temale oli ilmutanud. Joosep imetles tummalt Messiast, keda tema esiisad olid oodanud ja põlvest põlve ette näinud. Nüüd oli see Iisraeli Päästja tema silmade ees. Mis võis olla imelisem kui see vaatepilt? Kuidas võiksid sõnad seda edasi anda?

Kõike valitsev Jumal ja kõige Looja oli saanud alamaks ja nõrgaks, osaks loodust, tähtsusetuks kodutuks rändajaks, kaotamata siiski oma jumalikkust. Jumala Sõna võttis enesele liha ja riietus meie inimlikkusesse kui kuninglikku mantlisse. Tema, kes istub kõigutamatult taevasel aujärjel taevastest väehulkadest ümbritsetuna ja alati ülistatuna – Tema oli nüüd hämaras, kitsas koopas kõigist mahajäetuna ja ärapõlatuna. Tema, kes on jumaliku loomusega, alandas ja tegi ennast tühjaks, võttis orja kuju ja sündis inimese sarnaseks (Fl 2:7). Tema, keda ei saa puudutada, laskis ennast mähkida mähkmetesse, et päästa meid meie pattudest ja varjata kõiki häbisse sattunuid jumaliku kirkusega. Jumala ainusündinud Poeg, kes on Isa süles enne kõiki aegu, sai Inimese Pojaks ja Neitsi pojaks, lakkamata olemast Jumal. Temast sai „esmasündinu paljude vendade seas” (Rm 8:9), et nõnda anda inimestele Jumala laste seisus. Ta asetati sõime härja ja eesli silme ees ja nõnda läks täide prohvetikuulutus: „Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime”3 (Js 1:3). Tema, kes oma hoolekandmisega annab toidu kõigele elavale, asetati mõistuseta lojuste sööginõusse, et ta teeks inimkonna terveks mõistusetusest ning lepitaks kõik kaugel olijad, ohverdades iseennast kõikidele toiduks tõelise elu leivana (Jh 6:51).

Selle sündmuse üle mõtiskledes on kirikuisad vaadanud sõime kui armulauakarika võrdkuju, mis hoiab eneses Teda, kes on sel päeval lihaks saanud, et anda ennast ära maailma elu eest. Neitsi on Tema aujärg ja ohvrialtar, koobas tempel. Inglid, Joosep ja karjased on tema diakonid ja abistajad ning Issand ise on selle jumaliku liturgia ülempreester.

Petlemma koopa ime on Iisraeli prohvetite saadud ilmutuste täitumine, milleks inimkonda oli aastasadu ette valmistatud, alates Taavetist, Aabrahamist, Noast kuni Aadamani välja. Ajastute lõpul läkitas Jumal oma ainusündinud Poja, kelle kaudu on kõik ajastud loodud. Ta tegi maailmale avalikuks meie pääsemise suure saladuse, mis oli mähkunud vaikusesse ning püsinud varjul Jumalas, Püha Kolmainu isikute sõnulseletamatus nõupidamises maailma loomisest alates (vrd Hb 1:2 Rm 16:25; 1Kr 2:7; Ef 3:5, 10; Kl 1:26). See on päev, mille nägemise jaoks loodi päike, taevakaar, maa ja kõik elavad olendid.

Sõna lihakssaamine ja elamine meie keskel on inimmõistust ületav salasus, millele isegi inglite taipamisvõime ligi ei pääse. Tema, kes on loomu poolest Jumal, võtab enda peale meie inimlikkuse ja omandab selle Neitsi ihus, pannes selle selga otsekui rõiva, et meie võiksime osa saada Tema jumalikkusest. Ta on Jumal ja inimene, üks isik Jeesus Kristus, ja Teda „tuntakse kahes loomuses, mis on Temas ühinenud segunemata, jagunemata ja lahutamata”4. Täna saab Jumal inimeseks, et inimene võiks saada jumalaks.

Jumala eesmärk ja kavatsus, mille jaoks Ta kogu loodu olematusest olemisse saatis, oli Püha Kolmainu teise isiku tulemine alla meie juurde. Ta tuli võtma enesele meie inimlikkust, mille patt oli ära rikkunud ja läbi kulutanud. Ta tuli parandama meie haavu oma kannatusega, puhastama oma meie sees olevat kuju, uuendama meid eneses, päästma meid surma suust ja tooma meid üles taeva kõrgustesse, kõrgemale kõigist taevastest vägedest, et me saaksime tõusta aujärjele koos Temaga (Ef 2:6,15; Ilm 3:21).

Lunastaja Jeesus Kristus, Immanuel, „Jumal meiega”, on täna sündinud väikese lapsukesena, keda inglid kartusega vaatavad. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, kes maailma tuleb, on tagasihoidliku karjatara pimeduses koitma hakanud. Surma ja hävingu aeg on lõppemas. Saalomon ei ütle enam: „Ei ole midagi uut päikese all”, sest see väikseke on teine Aadam, kelles on avalikuks saanud uus loomus, uus inimene (Kg 1:9; Ef 2:15; 4:24). Siitpeale on inimkond kutsutud surematusele Kristuse järgimise, Tema käskude pidamise ja Temaga koos kannatamise kaudu.

Kui Sõna sai lihaks, võttis Ta enese peale meie haiguse, ja kuigi Ta polnud osaline meie üleastumistes, oli Tal kahju meie nõrkuse pärast. Lihasse sündinuna oli Tal ihu ja hing ning Ta allus meie langenud maailma tingimustele: Ta nägi nälga, tundis janu, kasvas, magas, omandas teadmisi – kuid tegemata pattu. Tema üksi on patuta. Ta võttis enesele ihu, mille osaks oli variseda hauda, ja kattis selle auhiilguse ja valgusega, tehes selle osaliseks oma surematusest. Sõna tuli elama patule ja surmale allutatud ihusse, et liha võiks saada Sõnaks5. Temas elab Jumala kogu täius ihulikult ja seepärast need, kes Teda usus järgivad, osalevad selles täiuses kogu oma olemusega: vaimu, hinge ja ihuga.

Pidades täna Sõna lihakssaamise, Jumala inimeste juurde tulemise püha, kuulutame oma pääste salasust: Kristus on sündinud ja inimesest saab Tema au pärija. Kui me vaatame väikest lapsukest Petlemma koopa sõimes, näeme kogu loodu salasuse täitumist.

Lunastusloos on jõulud ja paasa, pühade püha, ühte põimunud ning moodustavad ühe suure terviku. Petlemma koobas on haua eeskujuks, mähkmed kujutavad surilinu. Jõuludel ilmub Kristus maailma, jättes oma ema neitsiliku ihu puutumatuks, paasal võidab Ta surma ja astub hauast välja selle pitsereid murdmata. Petlemmas läkitati ingel karjaste juurde, Jeruusalemmas ilmutab hiilgav ingel ülestõusmist salvitoojatele naistele. Alati ja kõikjal tegutseb üks ja sama Kristus, kes on saanud meie sarnaseks kuni surmani. Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel, inimene Jeesus Kristus (1Tm 2:5).

Kõik olendid taevas ja maa peal kummardavad tänasel päeval Jeesust Issandana ja Jumalana ja hõiskavad rõõmuga, olles lepitatud Jumalaga läbi Tema Poja Tema ihus, pühas kirikus. See on kõik kõiges täitva Jumala täius.

Vaesed karjased, Kristuse esimesed nägijad.

Öösel, kui sai teoks maailmakõiksuse suurim müsteerium, olid karjased Petlemma külje all Juudamaa kõrbe küngastel oma karja valvamas. Nad olid vaene rahvas ning ei neid ega nende tööd peetud eriti väärikaks. Nad valvasid kordamööda, et oma karjal öö läbi silma peal hoida. Äkitselt ilmus neile ingel ja Jumala auhiilgus varjas neid. Karjased olid hirmul, kuid ingel teatas neile, et nad võivad saada näha sõimes olevat Messiat, head karjast, kes oli tulnud oma laialipillutatud karja kokku koguma. Au Issand oli tulnud maa peale oma kadunud lambaid otsima.

Kui ingel oli rääkinud, kuidas nad võivad lapse ära tunda, liitus temaga suur taeva väehulk, kes laulis Jumalale kiitust ja kutsusid nõnda inimesi ning teisi inglite vägesid kiitma: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!” (Lk 2:14). Seepärast laulab täna kogu loodu ühes inglitega kiitust ja rõõmulaulu. Kõrgeimas taevas, maa peal ja ka maa all kummardavad kõik austusega ja iga keel tunnistab Jumal Isa auks, et Jeesus Kristus on Issand (Fl 2:10-11).

Kui inglid olid lahkunud, asusid karjased kohe karjatara poole teele. Nad võtsid kaasa tagasihoidlikke kingitusi, mille nad andsid kogu südamest Issandale. Süüria püha Eefraim räägib, et need annid olid magus piim, värske liha ja huulte ülistus. Nad andsid piima Maarjale, liha Joosepile, ülistuse Pojale. Veel tõid nad imetava lamba: seda andes andsid nad tallekese Paasatallele, esmasündinu Esmasündinule, ohverdatava Ohverdatavale, ajaliku talle tõelisele Tallele6.

Karjased jutustasid kõigest, mida nad olid näinud ja ingli suust kuulnud. Maarja imestas väga nende sõnade üle ning mõtles nende peale oma südames. Kiriku laulukirjutajad on sellel teemal arvukalt laule loonud. Püha Romanus Kauniltlaulja (Melodos) küsib oma hümnis: „Miks oled täis imestust, oh Maarja? Miks oled hämmastunud sellest, mis sinus on sündinud? – Sest olen ajasse sünnitanud ajatu Poja, suutmata aga mõista, kuidas sündinu on minus siginud. Ma pole meest tunda saanud: kuidas ma võin sünnitada Poja? Kes on kunagi näinud seemneta sündimist? Räägi mulle, mu laps, kuidas on minusse külvatud seeme ja kuidas see on minus kasvanud? Ma vaatan Sind, oh armuline, ja olen imestunud, kuidas mina, abielutundmatu, olen saanud Sind kanda! Kuigi ma näen Sind mähkmeis, näen ka oma neitsilikkust puutumatuna, sest Sina oled seda hoidnud. Ja Sina oled suvatsenud sündida kui väike lapsuke – igavene Jumal”. Laulukirjutaja Joosepi kirjutatud laulus küsib Maarja: „Mis on see suur ja kummaline ime? Kuidas hoian süles Sind, kes Sa oma sõnaga hoiad ülal kogu maailma? Oh mu alguseta Poeg, Sinu sündimine on sõnulseletamatu!”

Kui karjased olid lahkunud, jutustasid nad nähtust veel paljudele. Issanda imede kuulutajaiks olles said nad olla apostlite eelkäijaiks.

Idamaa targad, kallite andide toojad.

Neil aegadel saabusid idast Jeruusalemma pärslastest maagid ehk targad uhke kaaskonnaga7 vastsündinud Kuningat austama. Nad tulid väljastpoolt juutliku pühakirja traditsiooni, sest nad olid paganliku usundi preestrid ning päikese ja tähtede teenijad. Nad olid õiglased ja targad mehed, kes jälgisid taeva märke, et õppida tundma Jumala juhatust ja kaitselmust. Nad uurisid looduse saladusi, et jõuda jälile tõele. Pürgides oma tarkusepärimuse põhjal hea poole, leidsid nad taevasse tõusnud tähe, mis kiirgas madalal valgust nii tugevasti, et seda võis näha päevalgi. Nad tõlgendasid, et see tähendab suure kuninga sündimist. Täht tegi teoks muistse ennustuse, mille oli lausunud mesopotaamlasest nägija Balaam, kui Moabi kuningas Baalak oli temalt abi palunud: „Ma näen teda, aga mitte nüüd, ma silmitsen teda, aga mitte ligidalt. Jaakobist tõuseb täht, Iisraelist kerkib valitsuskepp” (4Ms 24:17). Targad teadsid seda või muid selliseid ennustusi. Nad otsustasid, et nüüd oli saabumas see hetk, mil sünnib Kuningas, kes alistab kõik rahvad, Iisraeli Messias, ning asusid teele.

Targkadele said osaks au olla paganarahvaste esmaviljadeks. Tulles kummardama sündinud Kristust, olid nad samal ajal nende rahvaste eeskujuks, kes Tema poole said pöörduma. Ikoonidel kujutatakse neid sageli habemeta noorukina, tumedapäise keskealise mehena ja hallihabemelise vanakesena. Lääne traditsiooni järgi oli vanakese nimi Melhior, tumedapäisel Baltasar ja nooremal Gaspar. Nõnda on neis kujutatud kogu see maailmarahvaste mitmekesisus, mis Kristuse palge ette tuleb (vrd Js 60:5).

Kuidas võisid targad leida tähe abil tee sõimeni? Õigeusu traditsioonis on tähte tõlgendatud inglina, kes võttis tähe kuju, et tarkade arusaamisega sobituda, sest nad olid ju harjunud tähti uurima, et leida viiteid Jumala tundmiseks. Tähed paistsid üldiselt liikuvat idast läände, kuid see täht liikus nende eel Põhja-Pärsiast Jeruusalemma poole ning säras heledalt keset päeva. Nõnda on täht vaimuliku maailma sümboliks. Jumal kõneles tähetarkadele läbi tähe, nii nagu Ta kõneles kalamees Peetrusele läbi kalasaagi.

Võidakse ka arvata, et targad leidsid tee Jeruusalemmani „tavalise” tähe abil, kuid seejärel juhatas neid ingel tähe kujul. Jeruusalemma lähistel kaotasid nad nimelt tähe mõneks ajaks silmist. Õiget suunda teadmata läksid nad Juudamaa kuninga Heroodes Suure (37-4 eKr) lossi. Heroodes oli julm ja rikutud mees, kes ei kõhelnud lahti saada neist, kes tema arvas tema võimu ähvardasid. Kuulnud tarku sündinud Kuningast rääkimas, kogus ta kohe kirjatundjad ja seadusetõlgendajad kokku, et teha selgeks, millist kuningat prohvetite kirjutiste põhjal oodati ja kus ta pidi sündima. Juutide seadusetundjad kinnitasid talle, et Messias, Iisraeli Päästja pidi sündima Petlemmas, kuningas Taaveti linnas. Heroodes kutsus targad salaja enda juurde ja palus neid minna Petlemma last otsima ja talle teatada, kui nad Ta on leidnud, et ka kuningas võiks minna „last kummardama”.

Täht juhatas targad Petlemma ning seisis lõpuks selle paiga kohale, kus vastsündinud Messias puhkas. Täht-ingel näitas tarkadele teed samamoodi kui tulesammas oli Iisraeli lastele kõrbes teed näidanud (2Ms 13:21). Täht seisis nii madalale, et targad nägid selle valguses Päästja koobast. Need imelised sündmused, mis ületasid astroloogia võimalusi, panid tarku kummardama tähtede asemel Õigusepäikest (Ml 3:20), kes oli tulnud maailma inimkonnale Jumala tõelise tundmise valgust andma. Täis rõõmu ja püha kartust, astusid targad tagasihoidlikku koopasse justkui kuningate Kuninga lossi. Need rikkad ja suursugused kauged reisimehed heitsid sõime ette maha, nagu oleks see kuninga aujärg, ning austasid vastsündinud lapsukest. Avades oma südamete aardelaekad, imetlesid ja ülistasid nad nähtut. Seejärel andsid nad Kristusele kõige hinnalisemaid kingitusi. Melhior ulatas kulda, Gaspar viirukit ja Baltasar mürri. Kullaga nad austasid Teda kui kuningat, viiruk oli sobiv Jumalale ning mürr – lõhnasalv, mida kasutati matustel – surematule, kes pidi surema meie päästmise pärast. Samal ajal tähendavad need annid usku, lootust ja armastust, mida iga usklik võib Kristusele kingiks tuua. Gregorius Suure järgi tähendab kuld tarkust, viiruk palvet ja mürr lihasuretamist.

Kui targad puhkama läksid, hoiatati neid unes Heroodese kavatsuse eest. Nii pöördusid nad tagasi oma maale teist teed pidi. Sellega õpetavad nad sümboolselt kõigile neile, kes on jõudnud ühendusse Kristusega, et need, kes rändavad taevase kodumaa poole, ei peaks enam pöörduma neile radadele, mille nad on juba kord midagi paremat otsides selja taha jätnud.

Au olgu meie Issandale ja Lunastajale Jeesusele Kristusele nüüd, ikka ja igavesti.

Aamen.