Avaleht/Laste jõulupidude ootuses

Laste jõulupidude ootuses

Kallid vanemad!

Kallid lapsed ja noored!

Nagu igal aastal sel ajal, mil me tervitame Petlemma sõimes lebavat jumalikku Last, oleme taas oma peredega siia kokku tulnud, et austada meie Päästja Jeesuse Kristuse tulemist meie sekka. See hetk tundub mulle sobiv, et jagada teiega mõningaid mõtteid perekonna tähtsusest, tema ülesannetest ja kutsumusest.

On tõsi, et meie kaasajal on peamine eesmärk pidev majanduskasv ja  materiaalsete asjade hankimine. Aga me kõik teame, et on palju olulisemaid varasid; varasid, mis on võimsamad kui võim ja raha. Need on sirgjoonelisus, ausus, austus teiste vastu, mõistmine, mis on töö, hoolitsus ja teiste armastamine, keda evangeelium kutsub “meie ligimesteks”.

On ilmne, et perekond juba oma loomult sünnitab väärtusi, mis on tõhusaks vastumürgiks isekusele. Isekus aga tekitab uhkust ja ahnust; isekus tähendab, et nõuame ikka teistelt nende kohustuste täitmist, kuid ise me omi ei täida.

Seega, kallid vanemad, see kõik esitab meile küsimuse, millist ühiskonnamudelit me soovime oma noortele ja veel väiksematele pakkuda. Kas “enesekultuse mudelit”, mis vangistab inimese tema enda sisemisse vanglasse ilma igasuguse muu väljavaateta, või “avatud olemise mudelit“ et me oleksime võimelised oma südamega vastu võtma jumalikke ande? On selge, et meile, õigeusu kristlastele, on koostöö Jumala ja inimese vahel tõelisus, mille juurde kuulub ka kohustus oma noorsugu harida.

Just seetõttu on perekond esmane vastutaja laste kõlbelise ja vaimse heaolu eest. Perekond on ülim osaduse ruum, kus põimuvad kõik igapäevasuhted: salapärane ruum, kus Jumal ilmutab ja avaldab ennast kõigile inimestele. Ühesõnaga, see on “südame ruum”, kus vanemad saavad jagada terve perega vaimset, moraalset ja kultuurilist rikkust sallivuse, austuse, vähenõudlikkuse, suuremeelsuse ja lõputu kannatlikkuse kaudu.

“Pere ja noored” on teema, mis meid saadab kõikjal, kus iganes me ka poleks. Eriti kui meil on arukust endalt küsida, kas me oleme piisavalt ette valmistatud seismaks vastu kõigile neile muutustele, mis meid järjepanu tabavad sotsiaal-kultuuriliste arengute tõttu meie ühiskonnas.

Ma tean väga hästi, et meie kiriku vanemad näevad kõik palju vaeva oma väikeste heaks, et tagada neile kõik vajalikud materiaalsed vahendid, kõige paremad õppimistingimused ja head meelelahutust.

Kuid mis saab nende hingedest? Juba viiendal sajandil pärast Kristust andis püha Johannes Kuldsuu häirekella samal teemal ja see kehtib samahästi ka meie päevil. Ta rõhus vanemate rollile oma lapsi õpetada, kutsudes neid üles tegema kõik tarviliku, et harida laste sisemaailma, sest see on hädavajalik nende kasvatuse juures. Ilma selleta, lisas ta, on kodud pahupidi pööratud ja lapsed lasevad end haarata kõiksugu halbadest mõjutustest, mis tulevad väljastpoolt.

Need püha Johannes Kuldsuu sõnad on päevakohased nüüdki: perekonnal, (kuigi me ei tohi unustada ka teisi mõjutavaid tegureid – riiklikke, hariduslikke, usulisi ja humanitaarseid), on siiski esikoht laste harimises. Veelkord, on vaja, et vanemad mõistaksid ise, mida nad soovivad oma lastele anda ja kuidas neid juhtida omandamaks kõiki vajalikke oskusi kõigis eluvaldkondades: vaimseid, kõlbelisi ning samuti materiaalseid oskusi.

Kuna ma usaldan teid täielikult, kallid lapsevanemad, siis just seetõttu lubasin endal esitada teile need küsimused, mis mind pidevalt minu karjasetöös vaevavad. Ma olen veendunud, et te võtate neid mõtteid üksnes positiivselt vastu. Meie kiriku tulevik lasub rohkem kui kunagi varem teie ja teie laste õlul – alates kõige väiksemast kuni kõige suuremani teie seast.

Ükskõik, millised uudised või sündmused meid igapäevaselt ei tabaks, ärgem heitugem hetkeolukorrast, ärgem kartkem minna edasi. Igakord natukene kaugemale – seda kõike meie Jumala pilgu ja kaitse all ning Tema õnnistusel, Tema, kes oma armastuses inimeste vastu saatis meile meie maailma päästeks oma ainsa Poja Jeesus Kristuse

 

Äratagu Lapsuke sõimes meis uut lootust, olgu Ta meile märk suurest rõõmust ja õnnest. Toogu uus aasta meie kodudesse armu, rahu, õnne ja õitsengut! Aamen!

 

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit