Avaleht/Lüübnitsa küla sai omale uue kupliga pühakoja

Lüübnitsa küla sai omale uue kupliga pühakoja

Täiesti uue pühakoja ehitus algas aastapäevad tagasi peale pikki ja põhjalikke ettevalmistustöid.

1.augustil 2015.a. toimus Lüübnitsa pühakoja uue risti pühitsemine. Kohal olid Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus, Kreeka Õigeusu Kiriku Edessa metropoliit Joel koos kaasvaimulikega, vallavanem Aare Poolak, kohalikud õigeusulised ja külalised.

19.augustil, Paasapäival (Issandamuutmise püha setukeelne nimetus) sai pühakoda pühitsetud. Kuna küla on ajalooliselt pühendatud Issandamuutmise pühale (vene k. Spas), siis tegi kohalik kogukond kõik selleks, et küla nimepäeval oma pühakoda saaks avatud. Talituse viis läbi metropoliit Stefanuse õnnistusel Pärnu ja Saare piiskop Aleksander. Kaasa teenisid ülempreester Andreas Põld ja preester Tihon Tammes Räpinast. Osalesid külainimesed, Mikitamäe vallavanem Aare Poolak ja külalised naaberkogudustest, kokku ligi 100 inimest. Lüübnitsa külas elavad põhiliselt õigeusulised, nemad panustasid ka kõige rohkem uue pühakoja ehitusse nii raha kui aega. Pühakoja rajamist toetasid ka Mikitamäe vald ja Riigikogu liige Inara Luigas (nn katuserahad). Eriliselt tahaks esile tõsta järgmisi Lüübnitsa küla mehi: kirikuvanem Nikolai Burlakov, Vladimir Jerešin, Nikolai Saharov, Juri Jerešin ja Valeri Oidingu-nemad andsid suurima panuse pühakoja ehitusel. Kahjuks ei saanud pühitsemise ajaks valmis pühakoja kuppel. Spetsiaalse metallist traditsioonilise lokulaua („kirikukella“) valmistas kohalik sepp Raivo Jänesmägi. Kaua aega kestsid vaidlused pühakoja asukoha suhtes, endise tsässona asukoht on tänaseks hooneid täis ehitatud ja keskaegsele rootslaste kabeli varemetele ei soovinud külainimesed õigeusu pühakoda rajada. Nii sai valitud valla maal asuvad endise majandushoone varemed, mis asuvad kohe küla piiril. See koht on oluline ka selle poolest, et siia saadetakse uinunud (surnud) küla elanik ja seal jätab külarahvas temaga jumalaga enne kalmistule viimist.

Laupäeval, 26.märtsil õnnistas Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus Lüübnitsa pühakoja uue kupli. Pühitsemise talitusele oli tulnud kohale ligi poolsada inimest, osalesid ka piiskop Makarios oma diakoniga, isa Justinus Tallinnast ja isa Andreas Värskast. Mikitamäe vallavanem Aare Poolak ütles talituse järel, et lõpuks on valla poolt lubatud ja rahva poolt kauaoodatud Lüübnitsa pühakoda ühiste jõupingutustega valminud. Kirikuvanem Nikolai Burlakov lisas aga kohe, et tööd jätkuvad ja pühakoda saab veelgi kaunimaks. Kirikukuppel valmis kohaliku külarahva ja valla koostööna. Kupli karkassi valmistasid ja katsid vaskplekiga kohalikud ehitusmehed. Vaskplekist said kirikusse tehtud ka küünlaalused vahast palveküünalde põletamiseks. Lisaks valla annetatud „lokulauale“ kinkis kohalik elanik Anatoli Krestovski pühakojale väikese kirikukella, mis kupli õnnistamisel ka rõõmsasti helises.

Suur tänu kõigile, kes Lüübnitsa Issandamuutmise kiriku valmimiseks kaasa aitasid! Hilisemal ühisel söömaajal tekkiski rahval küsimus, kuidas seda uut pühakoda siis nimetada. Setu „tsässonaks“ on ta natuke suur ja „tavaliseks“ kirikuks jälle natuke väike… Metropoliidi vastus oli, et tegu on ikkagi kirikuga, sest nüüdsest on õnnistatud seal pidada ka jumalikku liturgiat (õigeusu tähtsaimat jumalateenistust) nagu igas teises õigeusu kirikus. Pakuti välja ka hellitav nimetus „kirikuke“, mis tekitas kokkutulnutes elevust. Selles „kirikukeses“ on juba peetud lisaks palveteenistustele matusetalitus ja seal saab vajadusel pidada ka ristimisi ja laulatusi.

P.S. Kui paljud arvavad, et õigeusu kirikukuppel on sibulakujuline, siis tegelikult sümboliseerib kupli kuju tuleleeki. Nelipühal tuli Püha Vaim tulekeelte näol maha. See kupli kuju meenutab ka põlevat küünalt, mida „ei panda vaka alla“, vaid valgustab ümbrust.

Kuna Lüübnitsa küla asub Setumaal ja on EAÕK Tallinna peapiiskopkonna piirides, siis määras metropoliit Stefanus siia teenima isa Andrease Värskast.

Palju õnne Lüübnitsa rahvale oma pühakoja puhul ja Jumal õnnistagu selliseid häid ettevõtmisi!

Palju aastaid!

Isa Andreas

Artikkel ilmus Põltsamaa ajalehts “Koit”

DSCN0609