Avaleht/EAÕK autonoomia 90. aastapäeval

EAÕK autonoomia 90. aastapäeval

 KÕRGESTIPÜHITSETUD METROPOLIIT STEFANUSE KÕNE 

EESTI APOSTLIK-ÕIGEUSU KIRIKU AUTONOOMIA 90. AASTAPÄEVA PUHUL

Teie Pühadus!

Kõrgestipühitsetud ja pühitsetud valitsejad!

Teie Ekstsellentsid!

Auväärt isad!

Daamid ja härrad!

Pärast nii paljusid tundeküllaseid sündmusi oleks ilmselt mõistlik hetkel juhinduda üldtuntud kõnekäänust, mis ütleb, et “rääkimine on hõbe, vaikimine kuld”.

Sõnad või vaikus?… Milline raske dilemma tänasel nii pidulikul õhtul. Vähemalt mõistuse jaoks. Sest süda teab, millist teed valida, et lisada veel viimane pintslitõmme, olgu kuitahes tagasihoidlik, sellele üheksakümnenda autonoomia-aasta suurpäevale, mida valgustab oma säraga teie kohalolu meie seas, pühim Isa.

Üheksakümmend aastat autonoomiat, mille käigus on rõõm vaheldunud mure, naer pisarate, kordaminekud ebaõnnestumistega. Julgeksin öelda: üheksakümmend aastat mitte ainult petetud lootusi, kibedat pettumust, piiritut vägivalda, surma ja põrgut, vaid ka, enam kui midagi muud, Jumala enese liikumist läbi ajaloo, läbi meie ajaloo. 1923 (tuhande üheksasaja kahekümne kolmandast) kuni 1996 (tuhande üheksasaja üheksakümne kuuenda) aastani tegi see liikumine samm-sammult tühjaks kogu tavapärase eksliku kindlustunde, mis ajas ja ruumis annab alust kõige traagilisematele hetkedele, et siis, kui me seda kõige vähem ootame, võiks uuesti esile tõusta ülestõusmise hetk, mis tegelikult on püsiv.

Kui Eesti 1991 (tuhande üheksasaja üheksakümne esimesel) aastal taasiseseisvus, siis see vähene, mis meie kirikust veel alles oli jäänud, pidi tundma ennast otsekui vabalangemises. Ainus tõeline küsimus oli teada saada, mis on EAÕK-st säilinud meie rahva mälus? Aus vastus: väga vähe. Või isegi mitte midagi. Ja ometi!… Loobuda oleks tähendanud mitte hoolida oma märtrite palvetest ning kohutavatest moraalsetest ja füüsilistest kannatustest, mis neile olid osaks saanud selleks, et meie kirik alatiseks ei kaoks.

Usukannatajate palved,  millega liituvad kogu Kiriku palved, ei ole üksnes pelgupaik. Need on eelkõige tegu, reaalne tegu, mis laseb Jumalal minna läbi ajaloo, millelt Ta rebib ära surma katte. Ning lõpuks kisub meid välja ahastusest ja üksindusest. Otsekui ajaloo keerdkäikudesse eksinud ja nüüd taas leitud laps taasavastas meie kirik, et tema tõeline rõõm ja tõeline vabadus on Jumalas ja ükspäinis Jumalas. Seda on meile kinnitanud ja kinnitavad jätkuvalt meie püha eeskostja piiskop Platoni ja kõikide tema kaaskannatajate, meie 20. (kahekümnenda) sajandi märtrite, lakkamatud eestpalved.

“Suur tund on kätte jõudnud. Rasked ja tumedad katsumuste ajad on meid rõhunud, et ühendada ja virgutada ühele loovale tööle. Rahu ja armastus aidaku nüüd üles ehitada, mis tegemata jäi… Pidage vennalikku rahu… ja ärge unustage täitmata midagi, mida venna ja isamaaarmastus teilt nõuab. Kõik sündigu selsamal puhtal Eesti alal, milles teie viimasel ajal, kui oma Eesti ülemhingekarjase alla koondatud saite, takistustest ja raskustest hoolimata nii suure vaimustuse ja tõusuga töötasite.”

Need püha Platoni prohvetlikud sõnad, mis ta 1918 (tuhande üheksasaja kaheksateistkümnenda) aasta kaheteistkümnendal novembril kirjutas kõikidele õigeusklikele Eestis, oleksidki jäänud vaid sõnadeks, kui Tema Pühadus Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Meletios IV (neljas) ja tema püha sinod poleks 7. (seitsmendal) juulil 1923 (tuhande üheksasaja kahekümne kolmandal) aastal välja kuulutanud meie Kiriku autonoomiat. “Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi ülesanne on tõepoolest“ – tuletades meelde teie enese sõnu, Pühim Isa – „kooskõlastada ja ilmutada kohalike õigeusu kirikute ühtsust ning tema päralt on mõningad vaimulikud ja kohatäitmise eesõigused iga kord, kui mõni kohalik kirik pole suuteline valima või ametisse seadma oma kiriklikke organeid tagakiusamiste pärast või pädevate inimeste puudumise tõttu või muudel põhjustel.“ (1)

Mis meisse puutub, siis just nii see oligi kui esmalt, pärast enamlaste 1917 (tuhande üheksasaja seitsmeteistkümnenda) aasta oktoobrirevolutsiooni, ei saanud eesti õigeusklikud enam ühendust pidada Vene kirikuga ja seejärel, pärast Tartu rahulepingu allkirjastamist, sai Eestist iseseisev riik, mis tõi kaasa kohaliku kiriku loomise talle omase kultuuriga ehk teisisõnu vajaduse sisse seada kirikutöö ühes kõige uuega, mis selleks tuleb luua.

Autonoomia väljakuulutamisele järgnenud kahekümne aasta jooksul tegi meie kirik oma saja viiekümne kaheksa koguduse, saja viiekümne kuue vaimuliku ja kahesaja kümne tuhande õigeusklikuga kiireid edusamme, näidates sellega, et on eesti ühiskonnas jõudnud täieliku kultusliku ja kultuurilise lõimumise ajajärku.

Ning siis algas sõda! Ajaloolase Jean-Pierre Minaudier’ sõnul oli “teine maailmasõda Eesti jaoks kurblooline: Eesti kaotas selles oma iseseisvuse, laastati täielikult ja jooksis verest sedavõrd tühjaks, et pole elanike arvult siiani suutnud jõuda 1939. (tuhande üheksasaja kolmekümne üheksanda) aasta tasemele (2)” Kommunistide ike kestis nelikümmend seitse aastat, natside oma kolm, üheksakümmend protsenti ohvritest olid kommunismi ja kümme protsenti natsismi ohvrid.

Vaatamata 1944. (tuhande üheksasaja neljakümne neljanda) aasta pagulastevoole, vaatamata meie kiriku jõhkrale ja kanoonitevastasele laialisaatmisele 1945. (tuhande üheksasaja neljakümne viiendal) aastal, ei suutnud ükski jõud meid hiljem enam purustada ega välja juurida. Seda tõestab asjaolu, et 1978. (tuhande üheksasaja seitsmekümne kaheksandal) aastal,  pärast Vene kiriku pöördumist Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi poole taotlusega tühistada meie 1923. (tuhande üheksasaja kahekümne kolmanda) aasta autonoomiatomos, viimane ainult peatas selle arvestades kohalikku poliitilist olukorda ja ainult nende õigeusklike tarvis, kes elasid Eestis, mitte mingil juhul aga nende jaoks, kes olid lahkunud pagulusse. Sel kombel talitades jättis Oikumeeniline Patriarhaat endale õiguse jääda ka tulevikus meie erandlikus ja ohtlikus olukorras viibiva kiriku avitajaks ja eeskostjaks, ilmutades samal ajal kindlameelset osavõtlikkust meie rahva kannatuste suhtes totalitaarse okupatsioonirežiimi ohvrina.

Metropoliit Aleksandri pagulus Rootsis koos kahekümne kahe preestri ja kaheksa tuhande õigeusklikuga ning tomose peatamine, mitte aga tühistamine 1978. (tuhande üheksasaja seitsmekümne kaheksandal) aastal, tõid kaasa meie kiriku ajaloolise järjepidevuse säilimise ja avasid kanoonilise tee meie autonoomia taaskehtestamisele 1996. (tuhande üheksasaja üheksakümne kuuendal) aastal.

Teie Pühadus,

Te ütlesite hiljuti oma kiriku noortele, kes olid tulnud suvelaagrisse Istanbuli vastas asuvale Proti saarele, et “lõppude lõpuks õiglus võidutseb”, et “ülekohtutegija pole õnnistatud”; et “tõde võidab alati”. See on ka meie tänase õhtu õppetund…

Siiski ootab ees veel pikk tee. Tee, mis viib läbi “kitsa värava” (Mt 7,13-18). See värav, ütleb Jeesus, usu värav, on tõepoolest kitsas. Ja vähe on neid, kes proovivad sealt läbi minna. Ometi just neil palub Kristus olla maailma valgus ja maa sool. Meiegi kuulume nende väheste hulka, kellest pühakiri nii tundeküllaselt räägib. Meie kirik, olles möödunud sajandi katsumustes täielikult paljaks riisutud, sedavõrd, et oli muutunud vaeseks Jumala jaoks evangeelses tähenduses, peab käesoleval ajal endast eemale peletama igasuguse konfessionaalse kõrkuse ja andma tunnistust alandlikust ja teenivast kirikust, kes üle kõige ihkab kiirata seda valgust, mida maailmale saab valgustada, seletada ja õigustada üksnes Kristuse evangeeliumi ennastsalgav kingitus.

Vastuseks neile meie hulgas, kes muretsevad  kõigi tulevaste katsumuste ja raskuste pärast, ja ka neile, kes õigeusu maailmas ütlevad end olevat veendunud meie kirikliku kestmajäämise “väidetavas ebakindluses”, kahtlemata selleks, et õigustada oma kõhklusi meie suhtes, ütleb Jeesus: “Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb” (Jh 10,9).

Lisaks oleme oma ajaloo headest ja halvemastest hetkedest õppinud, et meie kiriku edenemise ja sära tagatiseks on ja jääb nii meie eneste vastutustundlik pühendumine kui Jumala saladus, selle Jumala, kes on meid oma ainsa Poja surma ja ülestõusmisega kinni pannud oma halastusse (Rm. 11,32).

Jääb veel viimane otsustav asi, mille pärast valvel olla, kuni see saab täielikult lahendatud: lõplik leppimine Vene Õigeusu Kirikuga. Mul ei ole siinkohal kavas ei eesti rahvale ega meie kirikule nõukogude okupatsiooniaja eest kaitsekõnet pidada. Ma ütleksin lihtsalt, et milline ka poleks ühtede või teiste vastutus, eesti õigeusuliste kristlaste lõhestatus on kogu riigi jaoks nukker tunnismärk. Ma pole siiski kaotanud lootust näha neid samu õigeusklikke ühel päeval lepitatuina, isegi üheks kirikuks liitunult. Ühel päeval kindlasti… kui nad üheskoos ja ühest südamest võtavad kuulda kutset vastastikuseks kiriklikuks ärkamiseks meeleparanduses ja südametunnistuse läbikatsumises selles suhtes, mis oli ja mis tuleb!

Teie Pühadus!

Teie kohalolu meie seas koos auväärse saatjaskonnaga teeb meile suurt au ja täidab meid kirjeldamatu rõõmuga. Olge selle eest kogu südamest tänatud. Vaatamata teie tohutule töökoormusele olite pikemalt mõtlemata valmis pühendama nii palju oma kallihinnalist aega, et väljendada meile oma kiindumust ja panna isalikult oma õnnistav käsi meie pea peale. Miski ei saa olla meie jaoks ilusam, ülevam ega imelisem päeval, mil tähistame oma  kiriku autonoomia üheksakümnendat aastapäeva.

Samuti oleme iseäranis õnnelikud nähes meie pidustustega ühinemas oma vendi Soome Õigeusu Kirikust, oodates, mil saame üheskoos nende kodus tähistada Soome kiriku autonoomia aastapäeva. Pole tarvidust meenutada kui tugev on vennalik side, mis meid vastastiku ühendab ja mida me läbi ajaloo ühtekuuluvuses ja kaasabis üksteisele võlgneme.

Ja kuna püha Ignatius Antiookiast on kirjutanud, et igas inimeses on elav vesi, mis  temas kõneleb öeldes: tule Isa juurde, siis olgu see nii ka meie jaoks, et vaatamata meie  tohutule vääritusele ükskord võiksime olla Jumalas see, mis veel ei ole saanud avalikuks (1Jh. 3,2).

Pärnus, 8. septembril 2013

+ Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit