Avaleht/Metropoliit Stefanuse kõne EAÕK Täiskogul

Metropoliit Stefanuse kõne EAÕK Täiskogul

Kallid vennad Kristuses Tartu piiskop Eelija ja Pärnu ja Saare piiskop Aleksander!

Kallid preestrid ja diakonid!
Kallid arhonid Tõnis Rüütel ja Viljo Vetik!
Kallid püha Johannese skiita ja koguduste esindajad!
Kallid külalised!

 

Jälle oleme Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku täiskoguks kokku tulnud siia ajaloolisesse pühakotta, kus puhkab meie püha piiskop ja märter Platon. Tema pilgu all ja tema õnnistusel alustame seda tööpäeva ühtselt ja pilgud tulevikku suunatud.

On tõsi, et teatud kinnistunud harjumuste tõttu on nii kirik tervikuna kui kogudused eraldi sulgunud mõningasse paigalseisu. See võib tunduda murettekitav ja selle tõsiasja eiramisest poleks mingit kasu. Kuid on ka tõsi, et meil kirikuna ja kogudustena on piisavalt põhjust lootusele.

Meie lootus tugineb kindlusele, et Issand ei jäta meid ja et Ta juhib meid elu kaootilisel teel.

Kinnitades evangeeliumi ülistatud armastuse esmatähtsust kiiresti levivate administratiivsete ja bürokraatlike seaduste ees, mis jätavad tähelepanuta veendumuse Jumala näo järgi loodud inimesest ja kuulutades vennaliku jagamise praktika olulisust “igaüks iseenda eest” suhtumise asemel, saame meie, Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku liikmed, levitada enda ümber sõnumit vabadusest ja lootust vabanemiseks kõikvõimalikest ahelatest, millega inimesed üksteist lakkamatult kammitsevad.

Eelmise aasta täiskoguga võrreldes oleme seekord astunud kogu kirikut puudutavasse muutuste perioodi. Seda oli selgelt näha ka aprillikuisel vaimulike koosolekul Otepääl. Need muutused sunnivad meid olema loomingulised. See on tõeline õnn, millest tuleb kinni haarata.

Ennekõike tuleb meeles pidada, et kiriku tulevik on evangeelium. Evangeelium on elu sõna, mitte sellepärast, et ta ei esita tingimusi, vaid sellepärast, et ta ärgitab loovale tööle. See, kes Jumala Sõna ja pühasid kirju tegudesse rakendab, ei saa lasta end mõjutada meedias tihti kumavatest arvamustest kiriku kohta, statistikabüroode väljaütlemistest või paljude kaasmaalaste ükskõiksusest. Ärgem laskem ennast seega häirida asjaolust, et tulevikus sarnaneb kirik üha vähem ühiskonnale, et temast saab pigem vähemuse kirik, et ta elab edasi väikestes elujõulistes kogukondades, milles inimesed tegutsevad oma usul ja veendumustel.

Institutsionaalses plaanis peame me aga edasi arenema. Ennustan, et see võtab meilt kõigilt umbes kolm aastat pühendumust ja pingutusi.

Eesseisvatest ülesannetest tahan nimetada järgmisi:

esimene ja mitte väheoluline on vastastikkuste suhete kvaliteet.

Meie elu koosneb suhetest. Kiriku juhtorganite ja koguduste vahelised suhted on kaugel eeskujulikust. Vastutus selle eest lasub ühtviisi mõlemal, me käitume justkui oleksime mingi isesuguse Paabeli torni ehitajad, nagu piibel ütleb, ja isegi ühte keelt rääkides ei mõista me teineteist…

Et igaüks katsuks läbi oma südametunnistuse ja pühiks ukseesise, niipalju kui võimalik! Et aga leida meie kõigi vahel ühine keel, selleks on vaja vabaks saada kibestumisest, salvamisest ja kangekaelsusest. Iseendasse sulgunud süda ei saa esmatähtsaid Jumala asju vastu võtta, vaid kuulab ilmalikke lahkmeelele õhutavaid nõuandjaid, mitte ühtsusele ja inimestevahelisele osadusele viivat teed.

Iseäranis pöördun ma kõikide meie vaimulike poole. Kui meie, vaimulikud, ei suuda olla oma karja jaoks lohutuse, kaastunde, alandlikkuse ja kannatlikkuse eeskujudeks, siis kuidas julgeksime kuulutada oma kogudustes ja ümberringi seda Issanda öeldut (Mt 11, 28-30): “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!”

Ajad on muutunud ja need muutuvad veelgi. Meiegi hulgas on teatud hulk inimesi, ma loodan, et väike hulk, kes tahaksid jääda vanade teadmiste ja suhtumise juurde, mis ei ole aga alati kõige edasiviivamad. Kui me pole võimelised või ei taha lasta langeda oma seesmistel müüridel ehk sellel, mis häirib meie igapäevaelu, siis laskem vähemalt rahus teha tööd sellel väikesel karjal, kes igal hetkel, päeval ja ööl maksavad iseenda hinnaga ränka lõivu meie ja ma julgeksin öelda, et meie kiriku kui institutsiooni püsimajäämise eest.

teine ülesanne puudutab meie vaimulike, usuõpetajate, kaplanite ja nende assistentide haridust.

Koostöökokkulepe, mille me Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduste Instituudiga sõlmisime, võimaldab meie õpilastel saada väärilist ja riiklikult tunnustatud teoloogilist haridust. Sinnamaani jõudmine nõudis palju kannatlikkust ja sihikindlust. Me loodame, et varsti saame hakata koostööd tegema ka Tartu Ülikooliga.

Tahaksin meie kiriku nimel avaldada tunnustust preestritele kogudustes tehtud hingekarjasetöö eest, sageli rasketes tingimustes, sageli piiratud teoloogiliste teadmistega, kuid nii suure usuga, et kõik muud probleemid on tagaplaanile jäänud.

Kuid sellest täna enam ei piisa – mitte ainult teadmistest pole puudu, vaid ka õigeusu vaimsusest ja kogemusest. Ei piisa üksnes jumalateenistuste pidamisest või neist osa võtmisest, et öelda, et me oleme tõelised õigeusklikud. Meie tegelik puudujääk seisneb kollektiivses teadmatuses, mis on kirikuliku elu kogemus ja “kuidas elada kirikut üheskoos”.

Olla õigeusklik tähendab elada mitte seadustele ja pragmaatilisusele üles ehitatud kristlikku elu, vaid teadmisega, et armastusest sündinud andestamisel pole piire, see tähendab anda pigem tunnistust halastusest, nõrgemate hoidmisest, vennaarmastusest kui järgida ettekirjutusi ja seadusi. Küll aga ei ole võimalik teha järeleandmisi meie püha usu hoidmisel, sest siin pole järeleandmised võimalikud.

Olla õigeusklik tähendab valida tähelepanelikkuse ligimese vastu eeskujuks hea samaarlane; see tähendab valida meeleparanduse ja alandlikkuse eeskujuks tölneri, see tähendab valida armastuse eeskujuks patune naine, kes valas lõhnarohtu Jeesuse jalgadele.

Elu, tõde, valgus – see on osadus. Elu osaduses on elu õigeusulise kristlasena. Osadus on Püha Kolmainu ise. Meie Jumal on armastus, sest ta on osadus Isa, oma armastatud Poja ja armastuse Vaimu vahel. Olla õigeusuline tähendab olla isiklikus suhtes selle osadusega, see tähendab võtta oma elu osaks see osadus, millega Püha Kolmainus meid kirikusse kutsub.

Kõike seda on võimalik õppida läbi palve, kasutades teenistus- ja palveraamatuid, kasinusega ja kirikuisade õpetust uurides. Seda kõike on võimalik õppida ka läbi eeskuju, mille vaimulikud oma Jumalalt usalduseks saadud karjale annavad, läbi jumalateenistuste korrapärase talitamise ja läbi vastutuse vaimulike ja materiaalsete pöördumiste eest, mida kõigekõrgema altari ette kantakse.

Selle ülesande olulisuse tõttu, mis nüüdsest meie Püha Platoni seminari ees ootab, on Tema Pühadus oikumeeniline patriarh Bartolomeus otsustanud meile abiks määrata ühe oma vikaarpiiskoppidest, Kristopolise piiskop Makariose, kes hakkab meid toetama seminari dekaanina. Samal ajal jääb ta Tema Pühaduse teenistusse Konstantinoopolis ja jätkab õppejõuna Kreeta patriarhlikus teoloogilises koolis, kus ta on juba pikki aastaid töötanud. Me täname ja tunnustame teda siinkohal ja samuti Kreeta peapiiskop Ireneust, kes aitab katta metropoliit Makariose töötamisega seotud kulusid. See näitab, millist olulist tunnustust on välismaal pälvinud meie õnnestumised oma kiriku ülesehitamisel.

– kolmas ülesanne on seotud kloostritega

Püha Ristija Johannese skiitas Reomäel on õed teinud palju häid ja ilusaid asju. Mul ei ole vajadust neid tänada, sest palju kõrgema palga saavad nad taevariigis oma julguse, sihikindluse, vastutulelikkuse, alati rõõmsa meele ja meelekindluse eest meie püha usu tunnistamisel siin Eestimaal. Praegu tegeleme me koos õdedega küünlavabriku rajamisega, mis võtaks üle kiriku küünalde tootmise.

Tegeleme aktiivselt rahastajate leidmisega ja ma loodan, et saame juba mõne kuu pärast sellest juba konkreetsemalt rääkida.

Meeskloostri projekt Setumaal on samuti töös – riik on lõpetamas viimaseid toiminguid, et anda meile selleks üle 17 ha maad Beresjes Peipsi järve kaldal ja ca 10 km Räpinast.

Meil on väljavaateid saada munkasid Kreeta kloostrist, kes selles osas meid aidata tahab. Ma olen veendunud, et Jumala abiga ja kohalike elanike toetusel jõuame me eesmärgini rajada klooster sellesse õigeusust hoitud piirkonda.

– neljas tööpõld puudutab meie noortetööd

Peame tunnistama, et meie kirikus ei ole palju noori. Kahtlemata näitab see noortele suunatud hingekarjasetöö “kriis” meile teed Jumala juurde – see peab olema vastandamisteta, survestamiseta ja lõpmatu kannatlikkuse tee.

On oluline, et noortetöö toimuks seal, kus noored ja noored täiskasvanud saaksid osa Jumala Sõnast. Seetõttu on pühapäevased kogunemised alati suure tähtsusega, sest sellest osa võttev usklike kogukond aitab meil meie usku avastada ja seda sügavamaks muuta. Just jumaliku liturgia allikal võivad meie noorte silmad avaneda Jumala vastuvõtmisele.

Noortetööga tegelemine algab evangeeliumi elavamast tunnistamisest kogu kogukonna poolt.  See puudutab ennekõike meie vaimulikke ja näeb ette süvitsiminevat edasiliikumist ja mitte pinnapealsust, võimekust vaadata sügavas usus ja julgusega laiemalt meie inimeste peale, meie ühiskonnale ja meie noortele. Kirik on olemas kõikide inimeste jaoks ja seega ka noortele.

Külalislahke kirik austab noori sellistena nagu nad on. Noortel on vaja end Jumala kohalolule avada täies vabaduses, et see saaks oluliseks osaks nende endi elukogemusest. Neil on vaja astuda samme Jumala avastamise teel vastavalt igaühe rütmile. Noortel on vaja läbida järk-järgulise pikk tee, et jõuda Issandani, kes neid saadab vähimatki vastuolu peale surumata.

Me ei pea endale illusioone looma – ma juba eelpool ütlesin, et ajad on väga muutunud. Enamus noortest ei tea kristlikust usust mitte midagi või peaaegu mitte midagi. Rohkem kui kunagi varem peame meie neile näitama, et kristlaseks olemine sõnas ja teos on tõepoolest erinev mittekristlikust elust.

Me peame suutma neile öelda, et tänu elukogemusele mõistsime, et kristlik elu on hea: ja et seetõttu saame meie, kristlased, maailmale näidata ja öelda, kes Jumal tegelikult on. Et elu Kristuses on armastus ja ilu ja tee ilu juurde. Ilu, mis päästab maailma, nagu ütles Solženitsõn ja Dostojevski juba enne teda.  See ilu juhib ellu, mis on tugevam kui surm, sest see on igas olukorras ja igal elujuhtumil elav tunnistus evangeeliumist, Heast Sõnumist meile kõikidele.

Aprillikuisel vaimulike kohtumisel Otepääl pakuti välja uus meeskond, kes võiks Noorte Liidu tööd ümber korraldada ja elavdada. Ma soovin neile kogu südamest  edu meie kiriku tuleviku jaoks nii olulise ülesande täitmisel. Kõikidelt vaimulikelt ja koguduste juhatustelt palun ma head vastuvõttu meie noortetöö tegijaile. Ja mitte ainult vastutulelikkust, vaid ka nende poolt välja pakutu rakendamist, et nende ettevõtmisi toetada ja abistada.

Ja veel üks märkus – kaasakem oma eakaid kogudusteliikmeid noortetöösse. Palugem, et nad palvetaksid meie noorte eest, sest vanadus on meile Kirikus antud selleks, et palvetada. On hirmutav mõelda, et ühiskonnas, kus ei palvetada, pole ka vanadusel enam tähendust. Jah, me vajame vanu inimesi ja sellel põhjusel peame me neid suunama, et meie nooruse ootused võiksid teoks saada, samas kui meie oma vanemat põlvkonda vääriliselt tunnustame.

Selline on vanavanemate, kolmanda põlvkonna roll – mitte noori põlastada vaid anda neile edasi oma elukogemust. Selline on ka meie kiriku vastutus – võidelda tänapäevase tõrjumise kultuuri  vastu, mis eraldab noori, täisealisi ja eakaid.

– viies ülesanne puudutab rohkem teid kui Kirikuvalitsust.

See puudutab meie kiriku vaimulike tasustamist alates järgmisest aastast.

16 aasta jooksul alates 1999. aastast kuni tänase päevani, on vaimulike palgad olnud rängaks koormaks kiriku eelarvele. Loomulikult me ei kahetse seda – vastupidi! Aga iga asja jaoks on oma aeg. Aeg on käes, et me annaksime kogudustele üle vaimulike ülalpidamise. Mõned kogudused on sellega osaliselt juba algust teinud ja mitmed vaimulikudki on saanud iseseisvamateks töötades näiteks kaplanitena riigisektoris, õppejõududena või erafirmades.

Tahaksin siinkohal tänada soojalt kõiki meie vaimulike abikaasasid, kes tööl käivad. Ka nemad panustavad väärikalt oma pere elatise teenimisse ning osalevad oma abikaasadega laste eeskujulikku haridusse. Olgu nad meie kõigi poolt selle eest südamest tänatud!

Aeg on käes, et meie kogudused – nii nagu see igal pool maailmas toimub – võtaksid vastutuse oma vaimulike tasustamise eest. Nii Pühas Sinodis kui Kirikuvalitsuses teeme meiegi omalt poolt kõik, et koos kogudustega jõuda niikaugele, et kirikutööd tegevad preestrid ja diakonid saaksid kogudustelt tasu. Täpsemalt väljendudes oleme me keskselt palgamaksmiselt üle minemas kogudustepoolsele palgamaksmisele, mis annab minu kindla veendumuse kohaselt kogudustele ja kogukondadele uue hingamise ja jõu.

Detsembrikuus saame täpsed vastused kõikidele küsimustele, mis me iga vaimuliku kohta eraldi oleme esitanud. Kus on hädasti rahalist abi vaja, ja ainult sel juhul, saame me appi tulla. Ehk siis teisisõnu – alates 1. jaanuarist 2016 määrab Püha Sinod koostöös Kirikuvalitsusega iga vaimuliku ja koguduse kohta eraldi, millisele vaimulikule on veel vaja kas täies ulatuses, osaliselt või enam üldse mitte Kirikukeskuse poolt tasu maksta. Aga sellest teemast kavatsen ma täna veel täpsemalt rääkida.

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Eelmisel pühapäeval võtsime me vastu Püha Vaimu. Laskem endid siis leida ja lohutada rõõmus, mis on hoopis erinev rõõm ilmalikust mugavusest ja heaolust, laskem ravida ka kõige sügavamaid haavu ja laskem laotada enda üle Tema armastuse tuld ja salvi, mis muudab kõike, mida puutub.

Laskem Tal ennast elavaks teha!

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Tallinnas, EAÕK Täiskogu 2015