Avaleht/Naised ja kirik

Naised ja kirik

Mõtisklus naiste kutsumuse üle kristlikust seisukohast.

Mul on hea meel teid täna hommikul meie kirikukeskuses tervitada ja tänada kõiki, et olete tulnud. Loodan, et ma ei valmista teile pettumust.

Kuna kogu tänane arutelu on keskendunud teemale, milline on teie kui naiste koht ja vastutus tänapäeva maailmas – mitte ainult ühiskonnas, vaid ka Kirikus – pakuksin teile kaasamõtlemiseks väikese mõtiskluse selle üle, milline võiks olla teie eripära ja tunnistuseandmine meie päevil, XXI sajandi alguses, mida iseloomustavad teie osas sügavad kultuurilised muutused.

Tõepoolest, üks kõige silmatorkavamaid, aga ka kõige ulatuslikumaid kaasaja ilminguid on naise seisundi põhjalik muutumine. Sellest tulenevalt on tekkinud uued naiseks- ja meheks-olemise mallid, uued suhted, mehe ja naise teisesuse senisest erinev teadvustamine, mis mõnel juhul võib viia isegi selle eitamiseni.

Kõikjal, kus võidutseb kaasaegne lääne tsivilisatsioon, on naised järkjärgult saavutanud meestega võrdse seisundi, mis puudutab juriidilist tegutsemis- ja vastutusõigust igal tasandil nii ühiskonnas kui perekonnas. Need muudatused ei puuduta isiksust üksnes juriidilisest seisukohast, vaid on seotud põhjalike muutustega nii mõtteviisis kui arusaamas naise seisundist.

Juba sadakond aastat on naised massiliselt astunud kutseellu tõestades, et juhul kui neile selleks võimalus antakse, on nende võimed igas mõttes võrreldavad meeste omadega sedavõrd, mil määral neilgi on ligipääs kõrgetele ametikohtadele, kus tehakse karjääri, millega kaasneb materiaalne heaolu, võim ja prestiizh. Nii on naisedki tänapäeval tõusnud riigijuhtideks, ministriteks, teaduslike uurimisinstituutide direktoriteks, töösturiteks. Nüüd ilmutavad nemadki oma loomealast võimekust kirjanduses, teaduses, kunstis. Nagu mehel nii ka naisel on õigus, ehkki tal tuleb selleks ületada psüholoogilisi ja ühiskondlikke takistusi, saavutada tänu omandatud ametile aineline sõltumatus, eneseteostus läbi töö, mis vastab tema huvidele ja võimetele, olla vastutusrikkal kohal ühiskonna igal tasandil ja vahel isegi mõningates kiriklikes institutsioonides. Vähehaaval on meestelgi kujunenud tavaks pidada naist mitte enam neile alluvaks abitööjõuks, vaid endaga võrdseteks kaastööpartneriteks, vahel ka konkurendiks. ((Vt. Ka Elisabeth Behr-Sigel: “Le Ministère de la femme dans l’Eglise”, Ed. Cerf, Pariis 1987, lk 36-41).

Naise astumisega ühiskondlik-poliitilisse, kutsealasesse ja kultuuriellu kaasnevad ka muutused perekonna-ja paarisuhetes.

Traditsioonilises perekonnas omistatakse mehele ja naisele, isale ja emale, pojale ja tütrele selgelt erinevaid rolle. Rolle, mis kujundavad ka nende tundeelu või vähemalt selle väljendusi: mehele on omane autoriteet ja tähtsate otsuste langetamise õigus, pere ülalpidamise kohustus, aga ka vastutus perekonna au eest; naistelt oodatakse emadust, laste ja haigete eest hoolitsemist, aga ka poeskäimist, igapäevaste kodutööde tegemist.

Kaasaegses perekonnas on selline õigustel ja kohustustel vahettegemine kadumas asenduses ülesannete ja kohustuste vähem range ja tasakaalustatuma jaotusega.

Tänapäeva lääne ühiskondades ei ole emadus enam naise saatus, mida rõõmuga vastu võetakse või alistunult talutakse. Emadusest on saanud valik. Seda soovitakse, soovitakse hetkel, mis tundub selleks kõige sobivam ja otsuse langetavad mõlemad partnerid ühiselt. Nii vähendatakse laste arvu: üks, kaks, harva rohkem. Sündide vaheline aeg pikeneb, sünde planeeritakse ette. Loomulikult tunneb ka mees lapse tulekul endas suuremat vastutust; talle pakub rõõmu aidata hoolitseda imiku ja väikelapse eest, millega endistel aegadel tegeles ainul ema või amm. Et kergendada naise olukorda, eriti kui nainegi käib tööl, nõustb ta jagama naisega koduste tööde koormat. Võibolla on üks meie aja avastusi just see isa suurenenud tähelepanu väikelapse ja koduse elu suhtes… Endine mehe ja naise rollide vastasseis taandub; uues tekkinud suhtes sisaldub rohkem kaastööd, ühiseid tahtmisi, soove ja rõõme (France Quère “Un féminisme total”, Esprit nr. 458, juuni 1976, lk 1076).

Selles kõiges on aga ka omad ohud ja ebakindlus. Kas ei või selline areng meie ühiskondades, kus valitseb teaduslik–tehnilisest pragmatism, viia selleni, et meestest ja naistest saavad mängunupud, mida on võimalik üksteisega asendada sõltuvalt tujust, asjaoludest, elu murranguhetkedest? Saadetuna anarhistlikust individualismi-puhangust nõrgendab see ülimal määral perekonda ja seeläbi kogu ühiskondlikku struktuuri. Kõikjal lääneriikides võib täheldada paarisuhte ebapüsivust, lahutuste arvu hüppelist kasvu. Lahutusi aga soovivad üha sagedamini just naised üritades vabaneda soovimatuks segajaks muutunud elukaaslasest, kelles suhtes naine ei tunne enam ei ühiskondlikku ega majanduslikku sõltuvust. “Olles hübriid, ühtaegu ema ja isa, asendab vallaline või lahutatud naine isa, seda pidulikku varju, kellest tavatsetakse öelda, et ta on surnud”, kirjutab Yves Florenne artiklis pealkirjaga “Isa surm” (Le Monde, 27 dets. 1983).

Sageli saadab vanemate lahutust raevukas võitlus lapse pärast, kellest on saanud haruldane ja hinnaline ese, mille omandamise pärast tülitsetakse. Sel kombel lõhestatud ja enneaegselt kalestunud laps aga ei suuda kuidagi sisse seada harmoonilisi suhteid oma vanematega. Kuna tal puuduvad eeskujud, kellega ennast samastada, on tal raske kujuneda täiskasvanuks, kes suudab nii tunnetuslikus kui ühiskondlikus plaanis täielikult täita oma soorolli.

Pärast seda aja puudusest tingitult kahjuks liig kiiret ja lühikest analüüsi üritan rääkida sellest, kuidas Kirik mõistab naiselikkust või pigem sellest, mis iseloomustab naist kui maailma naiselikkuse kandjat.

Mis puudutab mehe ja naise suhet, siis kunagi ei saa küllalt kinnitusest, et pühakirjas väidetakse  kahte asja: ühelt poolt, et mees ja naine on inimsoo põhilises, sügavaimas ühtsuses täiesti võrdsed; teiselt poolt, et Kristuse Ihu siseselt täidavad inimesed erinevaid ülesandeid  (Efeslastele 4, 11-16) ja see aitab vältida ühetaolisust, mis varjutaks lõputu rikkuse, mida arvukaid eri ülesandeid täitvad liikmed üksteisest erinedes vastastiku teostavad.

Mis meisse puutub, siis see  teine s.t. naine ilmutab ennast põhiliselt kui keegi, kes mehe “vastas” olles aitab mehel saada teadlikuks omaenese tõelisusest. Loomise tulemina, keda hingestab Jumala hingus ja kes peab viima loodu vastu viimsele kohtumisele Loojaga, teostab mees, olles võõras ja ometi nii jumaliku kui loodu osaline, seda kahepidist kuuluvust ainult läbi kohtumise selle teise iseendaga, kelleks on naine. Seega tundub, et naise esmane roll on siduda mees põrmuga, millest ta on saadud ja ühendada ta jumalikuga, mille poole ta peab püüdlema. Just läbi kahekõne oma teise poole – naisega, tajub mees vajadust ühendada eneses kaks maailma- jumalik ja lihalik -, mille ühenduslüliks ta on.

Kui see on nii, siis mulle tundub, et tähtis pole mitte hakata naise suhtes ajaloolises perspektiivis suuremat õiglust jalule seadma, vaid anda naise kutsumusele see au ja väärikus, millele tal õigus on. Kui vastab tõele, et ontoloogilises mõttes on naine mehega võrdne, oleks ekslik ja moonutav soovida taandada see võrdsus ühetaolisuseks, mis jätaks naise ilma oma isiksusest. Loomulikult ei tule kõne allagi tõsta mässu naise vabanemise suhtes, mille on teinud vajalikuks kisendav ebaõiglus, mis valitseb maailmas Aadama ja Eeva pattulangemisest alates. Aga naise eneseteostus ei tähenda jäljendamist. Vastupidi, see nõuab talle omase, iseloomuliku kutsumuse taasavastamist.

Naisel, kes oma olemuselt on siduja, anum, milles mees avastab nii lihaliku kui vaimuliku elu, on andeid, mis erinevad mehe omadest, kelle esmane kutsumus peitub püsivas liikumises täis väge ja loovust. Seega on naise arukus mehe omast erinev, isegi kui ta mõistuselt on mehega võrdne.

Mees, kelle haare maailmakõiksuse üle on võimsam, on leiutaja, ehitaja, kes mõistab abstraktseid, struktureeritud, loovaid mõisteid paremini kui elu, sest tema osaks on “leiutada” loodu edasiviimine.

Naisel seevastu paistab olevat otsesem, vahetum ligipääs inimeste ja asjade olemusele, sellele, mis on elu ja vaimulik kaemus. Olukorras, kus mees toimib deduktiivselt, järgib naine intuitiivselt oma südant ja lahendab probleeme, sest haarab teatavas mõttes maailma “ühtsust”.

Samal kombel on naise tunnetus ja tunded erinevad mehe omadest.  Loodud selleks, et ilmutada mehele meest ennast, aidata tal end ilmale tuua, ei saa naine lahti ütleda talle sügavalt omasest emafunktsioonist. Olles kaugel arvamusest, et naise emainstinkt sünnib tema füsioloogilisest kujunemisest, ütleksin, et just see kutsumus sünnitada inimene maailma ja Jumal inimesesse kujundab naist füsioloogiliselt emaduseks ja armastuseks. Millisel tasemel ka poleks naise kultuuriline või vaimne areng, millised ka poleks edusammud, mida naise emantsipatsioon ühes või teises riigis kaasa toob, ometi ei suuda naine ennast lahti rebida oma hingeelust, mida iseloomustab sügav sisemine soov olla ema.

Mees, kes on tehtud selleks, et töödelda loodu ainest, vajab keskendumisvõimet, mis vahel nõuab temalt kõik. Tema tundemaailm, mis on küll vägev, jääb üldiselt siiski piiratud ja tükatiseks.  Kui välja arvata mõned harvad erandid, pole armastus mehe elu põhiliseks edasiviijaks, sest tema saatus seisneb maailma korralduses ja kulgemises. Naine seevastu, kes toimib kui pärm, mis tainast kergitab, teostab ennast ennekõike armastuses ja läbi armastuse. Õnnetu on tsivilisatsioon, mis selle põhilise tõe kõrvale jätab, sest nii jõuame viljatuse ja seega surma äärele.

Siinkohal on huvitav märkida, et mitmete psühholoogide väitel saab psühhooside oht laste ja hiljem meeste puhul (homoseksuaalsus, igavene noorukiiga, keeldumine saada täiskasvanuks) alguse kodudest, kus mehe asemel valitseb naine. Sest perekonna psüühiline tervis nõuab, et naine oleks naine ja mees oleks mees ning kogu maailma ootab hukatus kui naine seda tasakaalu lõhkudes hülgab oma naiselikkuse ja keeldudes olemast mehe jaoks see elustav side, mis taasühendab meest iseendaga, mis taasühendab ta ihuliku ja üleloomulikuga, lakkab olemast ema, kes toob mehe ilmale üha suuremasse küpsusesse.

Kas naisel on vabanemise ettekäändel õigus selles meeste tsivilisatsioonis, meeste loodud tsivilisatsioonis kogu oma vägevuse ja suurusega, mis sellega kaasneb, aga ka võitluse, vihkamise ja surmaga, lahti öelda oma inspireerija, rahutegija, vahendaja osast? On tal õigust oma loori kergitades ja oma salasust hüljates muuta maailm viljatuks otsides võltsi õnne, mida ta usub leidvat mehe orjalikus jäljendamises?

Kordan veelkord, et loomulikult pole mul kavas kahtluse alla seada mehe ja naise sügavat, põhimõttelist võrdsust. Võib üksnes rõõmu tunda sellest, et tasapisi on nainegi saavutanud õiguse jagada koos mehega võimalust teostada ennast läbi õpingute ja kutsealase tegevuse, mis kunagi olid üksnes mehe päralt. Tahan lihtsalt veelkord rõhutada, et naine saab ennast tõeliselt ilmutada alles päeval, mil ta lõpuks on vaba olema tõepoolest tema ise arendades ainult talle omaseid andeid ja talle omast kutsumust selle taasleitud väärikuses.

Aga see naise kutsumus olla siduja, armastuse ilmsikstooja sisaldab eneses tohutut kiusatust ja seda meenutab meile inimese langemine. Kui mees allub oma kutsumusest tulenevaile kiusatustele, milleks on võimujanu, ambitsioonid, soov valitseda, mis panevad aluse vihkamisele ja sõdadele, siis ka naine, kes on kutsutud armastama, võib selle anni kõrvale kallutada eesmärgilt ühendada soovides koondada kogu armastuse iseendale. Sellisel juhul saab naisest, kes oli ühtsuse kandja, sõna otseses mõttes lõhkuja ja hävitaja.

Lihaks saades ühendas Kristus inimese kaks kutsumust: olla kaas-looja ja saada üheks; Ta lasi meil taasavastada sügava sugudevahelise võrdsuse tee; võrdsuse, millest kristlus kahjuks mitte alati pole suutnud ajaloos tunnistust anda. Püha Pauluse kinnitus: “Kõik, kes teie olete Kristusesse ristitud, olete ka ennast Kristusega ehtinud” püstitab algusest peale nõude taasühineda, sest maailma hävitamine Saatana poolt saab alguse lõhest isiku enese tasandil ja nõuab igalt kristlaselt ühtsuse taastamist. Just selles osas tunneme üpris sageli kohutavat vastutust, mis langeb eriliselt just naise peale.

Kui me tänapäeval näeme naisi aktiivselt osalemas maailma ülesehitamises, tugevaina, sest neil on ligipääs haridusele, tugevaina tänu seadustele, mis annavad neile tasapisi meestega võrdsed õigused, mida nad nii innukalt on taodelnud, siis meeldiks meile vastutasuks sellele õigusele, mis nende suhtes on jalule seatud, näha neid pakkumas mehele võimalust läbi armastuse taasavastada oma ühisosa loodusega, oma ühisosa kogu inimkonnaga ning lõppude lõpuks ühisosa Kristusega. Ainult nii saab inimkond viimaks üles ehitada inimlikustatud maailma, kus igaüks saab ennast teostada, selle asemel, et manduda ebainimlikkuse lootusetuses.

Selle asemel, et kaasa kiita väidetavale seksuaalsele vabanemisele, mida individualistlik tsivilisatsioon näib naistele pakkuvat, peaksid nad hoopis tunnistust andma austusest looduse ja iga inimese vastu; ihulikust karskusest, mida tuleks mõista kui tarkust olla terviklik, milleks on kutsutud iga kristlane. Teisisõnu: selle asemel, et ennast väär-vabaduses tükeldada, peaksid nad aitama inimesel ületada oma purunemist.

Vaadates naise kutsumust sellest seisukohast muutuvad paljud probleemid teisejärgulisteks või lihtsalt kohatuteks.

Näiteks naiste pääs vaimulikuseisusesse?

Kuna kõik, nii mehed kui naised, on kutsutud saama jumalarahva kuningliku preestriseisuse osaliseks, täidab preester üksnes ajalikku funktsiooni, mis on puht mehelik: valitseda, juhtida, euharistias ka ohverdada tema poolt töödeldud mateeriat, et sellest saaks Kristuse ihu ja veri.  Naise preestrikutsumuseks seevastu on sünnitada inimene Jumalale, teda kasvatada, samuti aidata tal mitte enam surra lootusetusesse selles tehnika ja masinate jõul ebainimlikuks muudetud maailmas tuues inimese päev päevalt uuesti tagasi inimese mõõdu järgi maailma, milles iga liigutus, iga suhe saab taas pühaduse tähenduse.

“Kui sa oled maad jala sügavuselt oma pisaratega kastnud, tunned kohe kõigest rõõmu ja iial enam ei saa sulle osaks valu!”… Just nenede sõnadega, mis Dostojevski on suhu pannud ühele raamatu “Kurjad vaimud“ tegelasele tahaksin ma lõpetada tänase naise kutsumuse teemalise mõtiskluse. Ühendamise kutsumus, emaduse kutsumus, mis teeb naisest kannatuste ja ohvriandide salsusliku tunnistaja selles maailmas, et inimkond võiks ühel päeval rõõmuga tõusta kõrbest taevase Peigmehe juurde, kes kroonib teda auhiilgusega. (Tatjana Struve, “La vocation de la femme”, in Collection “Eglises en Dialogue – La Femme”, nr. 5, Ed. Mame, Pariis 1968, lk 38-51).

+ Stefanus,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit,  18. novembril 2006