Avaleht/Nelipühi

Nelipühi

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Tänane pühapäev, nelipühi, on võrratu tähtsusega püha. Püha Vaim, Lohutaja, tuleb jüngrite ja apostlite peale ülemises toas, kus nad Jeruusalemmas koos Maarja, Jeesuse kõige pühama Ema, ja teistega Tema tulemist oodates viibisid.

Ja kui see päev kätte jõudis, kõlas taevas kohin, justkui oleks puhunud tugev tuul, ning kui see kohin oli täitnud kogu toa, kus jüngrid ja apostlid istusid, kui Püha Vaim nende peale tuli “otsekui hargnevad tulekeeled” (Ap 2,1-4), haaras Tema kohalolu nad endasse. Nad said täis tarkust ja väge, tulid välja toast, kus end peitsid, ja hakkasid kõnelema jahmunud rahvahulgale, kes ei teadnud, mida arvata, kuuldes neid jutlustavat Jumala imetegudest kõikidele kohalolijatele nende eneste keeltes.

Nelipühi! Milline võimas imetegu kogu loodu jaoks! Püha Vaimu and on alati olnud Uue Testamendi suurim tõotus ja täna saab see täidetud. Püha Vaim tuleb õpilaste peale ning teeb neist jutlustajad, kellele ei leidu võrdset, ja inimeste püüdjad.

Nii lähevad nad laiali üle kogu ilma; panevad suu kinni ülitargal ja üliõpetatud Ateenal, suruvad põlvili ülivõimsa ja sõjaka Rooma; viivad evangeeliumi hea sõnumi maailma äärteni. Ning lõpuks heiskab laev, mis pole inimkätega ehitatud, – Kirik – inimese päästeks purjed ja haarab enesele kõik meie elumered ning Püha Vaimu arm, tema hingus, juhatus ja kaitse toetavad teda selles pidevalt ja katkematult kuni aegade lõpuni.

Püha Johannese evangeelium, mida me täna hommikul jumalikul liturgial loeme, räägib lehtmajade pühadest Jeruusalemmas, kus osales ka Jeesus, ning kirjeldab eriti seda, mis juhtus nende pühade, viimasel, kaheksandal, päeval.

Meenutagem, et tegemist on ühe juudiusu ühe tähtsama pühaga, mis kestab terve nädala ja mida tähistatakse kõikjal maailmas. Sellega meenutatakse seadusetahvlite andmist Moosesele Siinai mäel, väljaminekut Egiptusest ja eriti neid nelja aastakümmet, mis juudi rahvas elas kõrbes olles Moosese juhatusel teel Pühale Maale. Kõrbes said nad peavarju telkides ja ajutistes onnides, mis tuletavad meelde seda juudi rahva ajaloo suursündmust. Hiljem lisandus sellele veel saagikoristuse lõpu tähistamine, sest viinamarjakorjamise ajaks püstitati viinamägedele elamiseks samuti väikesed okstest onnid. Sellest ka nimetus “lehtmajade püha”.

See meie päevini nii armastatud püha oli väga hinnatud juba vana-ajal. Kuna seda tähistati võibolla isegi kui kõige tähtsamat püha, siis nii piiblis üldiselt kui ka tänases lugemises püha Johannese evangeeliumist nimetatakse seda lihtsalt “pühaks” ilma suuremate täpsustusteta. Ka meie ajaarvamise esimesel sajandil elanud juudi ajaloolane Flavius Josephus peab seda pühimaks ja suurimaks pühaks” (Juudi muinsused 8,100).

Tava kohaselt käis rahvas pidustuste viimasel päeval suure hulgana Siiloa tiikide juures, et ülevoolava rõõmujoovastuse õhustikus ammutada sealt vett – tohutul hulga vett. Ühe ajaloolase sõnutsi: “Kui keegi soovib näha, mis on tõeline rõõm, siis piisab, kui olla sel ajal seal, et kogeda, mis asi on ülim rõõm!“

Aja jooksul oli sellele rõõmu väljendusele lisandunud veel teinegi mõõde. Sellest oli saanud nagu mingi suure väljakutse, Püha Vaimu tuleku ootamise väljendus. Ilmselt just sellele osutasid juudid, ammutades nii tohutul hulgal vett, mida preestrid ja rahvas seejärel valasid põletusohvrialtarile, sest vesi on Jumala and, saladuslik ja hädavajalik sümbol, et elu maa peal võiks kesta.

Seega valib Jeesus selle pidustuste viimase päeva, et seistes pöörduda rahva poole: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.” (7,37-38). Nende sõnade mõte on selge. Ühest küljest on Püha Vaimu väljavalamise tingimuseks usk Jeesusesse. Teisest küljest Püha Vaim, kelle peaks vastu võtma kõik, kes Jeesusesse usuvad, antakse alles siis, kui Jeesuse nähtav kohalolu on sellest maailmast ära võetud. Aga sel hetkel “veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud” (7,39), ehk teisisõnu Ta polnud veel läinud taevasse.

Inimesel on janu Jumala järele. Ta januneb igavese elu, armastuse, õnne, headuse, kõigi nende hüvede järele, mis Jumal Eedeni aias tema hoolde usaldas. Aga pärast langemist ja paradiisist välja ajamist andis inimene oma saatuse teistesse kätesse – eksituse, vale ja unustuse kätte – langedes seeläbi sügavasse pimedusse, millest ta üksi ei suutnud leida mingit väljapääsu, et vabaneda Kurjuse surmavast orjusest.

Sellepärast tuli Kristus maailma. Oma kannatuste, ristisurma ja ülestõusmisega, sellega, et oma armastuses inimese vastu läks Ta kuni lõpuni, kinkis Ta inimesele igavese elu. Kristus on  meist igaühe lootus, sest oma elavakstegeva surma läbi ausse tõstetuna saadab Ta Issanda Vaimu, Tõe Vaimu, Eluandja.

Me ei saa elada koos ülestõusnud Jeesusega, kui me ei alusta Pühast Vaimust. Vaimu and on kõige algus, sellesse on kätketud kõik annid, Vaim ise on and

“Mina olen”, ütleb Jeesus tänase Johannese evangeeliumi lugemise lõpuosas, “maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus” (8,12). Kuid selleks, et meie silmad avaneksid sellele valgusele, on meil vaja otsekui kaastöölist oma südames, kes õpetaks meile Kristust meis enestes.

Ja selleks kaastööliseks ongi Püha Vaim, Elu allikas, keda keegi ega miski ei saa meilt röövida. Ta on Lohutaja, kelle kohalolu täidab meid tõelise elurõõmuga isegi kõigis meie vaevades. Ta on iga armu aare, kes õpetab meid elama tõelistes armutegudes. Ta laseb langeda kõigil tõketel, kaotab ära kõik eraldusjooned, mis tulenevad kahtlustest, ärritumisest, lahkmeelest, kõigest, millest saab surma-maailm meie sees. Ta kasvatab meie südames osadust, sest Tema on tõesti Isa armastus, Ta on tõesti allikas, mis voolab välja Kristuse armastusest läbitorgatud küljest.

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Ilma Püha Vaimuta võib Jeesus ja kõik, mis Ta tegi, meis küll imetlust äratada, aga see on kõigest mälestus.

Ilma Püha Vaimuta on evangeelium küll väga ilus tegevuskava, aga me ei võta seda omaks.

Ning lõpuks ilma Püha Vaimuta sarnaneb meie suhe ligimesega – ja meie elu koosneb suhetest – Paabelile, kus, isegi kui räägitakse sama keel, valitsevad lahkmeel ja mittesuhtlemine.

Tõstkem siis, eriti tänasel päeval, mil meenutame suurt ja püha nelipühi, oma käed palves taeva poole ja palugem Jumalat, et Ta saadaks meile oma Püha Vaimu. Ja et see sünniks meile kõigiga ühiselt ja igaühele eraldi. Aamen!

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

31. mail 2015