Avaleht/Nikaia pühade isade pühapäev

Nikaia pühade isade pühapäev

Taevaminemine ja Nikaia pühade isade pühapäev

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Mul on väga hea meel olla täna hommikul koos teiega siin Kohilas; vaadata teile silma, jagada teiega seda alati ainukordset hetke, mis kunagi ei ammendu: jumaliku liturgia pühitsemise hetke.

Meie ühine palve, eriti armualua-liturgia ajal, on väga-väga suur asi. See toimib meie hinges nagu hapnik, andes meile hingamist; see purustab tõkked, mis vangistavad meid omaenese üksindusse; see toob meid Issanda Jeesuse Kristuse kõikevõitva armastuse osadusse. Just palvest on askeedid ja kõikide aegade pühakud ammutanud oma hävimatu jõu anda tunnistust Kristusest ja takistada Kiusaja kätetööd maailmas.

Õnnistatud paasapühast on möödas seitse nädalat. Praegu kestab meie Issanda taevaminemise püha ja täna tähistab meie kirik ka esimese kogumaapealse kirikukogu pühade isade mälestust. See kirikukogu, mis leidis aset Väike-Aasias Bitüünia Nikaias 325. aastal peale Kristust, tunnistas meie Issanda Jeesuse Kristuse jumalikkust ning tegi sellega lõpu Ariuse eksiõpetusele, mille kohaselt Kristus ei olnud mitte Jumal, vaid Jumala loodud olend, esimene Tema loodute seas.

Kirikukogule, mille kutsus kokku keiser Constantinus, kogunes 318 kirikuisa, kes võtsid Ariuse eksiõpetuse suhtes seisukoha ja määrasid kindlaks usutunnistuse sõnastuse, mida me tänase päevani loeme nii oma kirikutes kui iga kord, mil me tunneme palvetama asudes selle järgi vajadust.

Esimene tänane evangeeliumilugemine räägib Kristuse aulisest taevaminemisest. Teine on lõik Tema salasuslikust ülempreestri-palvest, mida Ta palvetas suure neljapäeva õhtusöömaaja lõpus, enne kui juudid Ta kinni võtsid.

Täna loetud katkend pärineb selle palve algusosast. Meile öeldakse, et Jeesus tõstis silmad taeva poole ja kõneles Isaga oma õpilaste ees öeldes Talle, et kannatamise tund on kätte jõudnud ning Ta ise õpetab apostleid ja kõiki inimesi tundma Jumal Isa nime ning austab Teda maa peal ehk teisisõnu kuulutab kõikidele inimestele Jumala armastust. Ja nüüd palub Ta, et Isa omakorda austaks Teda risti, haudapaneku ja ülestõusmise läbi.

Ning see puudutab meid eriliselt seepärast, et Jeesuse Kristuse auhiilgus on ohver, mille Ta on toonud meie päästmiseks. See on tõeline armastus, ennastohverdav armastus, mis viib Jumala Poja surma, ristile, ülestõusmisele …ja sealt edasi!

Tänase evangeeliumilugemise teises osas palub Kristus Isal võtta apostlid oma kaitse alla. „Mina palun nende pärast“, ütleb Kristus, „… kelle Sina oled mulle andud, sest nad on Sinu omad“ (Joh. 17,9). Meiegi kuulume nende hulka, sest Isa on meid andnud Kristusele ja samuti on lugu kõikidega, kes on Kristusesse ristitud kuni aegade lõpuni. Oma ohvriga tuli Kristus meile appi ja aitab meid üha. Ta päästis meid ja Ta päästab meid. Ja Ta ütleb oma Isale: „Hoia neid oma nimes, mille Sina andsid mulle, et nad oleksid üks otsekui meie“ (Joh. 17,11). Kristus palub tungivalt oma Isa, et me jääksime ühendusse nii Tema kui Isaga, et kõik saaksid üheks. Kristus soovib, et ma jääksime Temaga ühte ja Tema ühendaks meid oma Isaga, et meil oleks pääs paradiisi.

Me kohtame siin taas seda ühtsuse mõistet, mis maises paradiisis kaotsi läks. Saatana kiusatusele järele andes tõid Aadam ja Eeva oma ellu lahkmeele; nad lõid lahku Jumalast; nad lõid lahku ka teistest inimestest; nad jäid ilma oma olemuse ühtsusest.

Ent siis tuleb meie sekka Jumal-Inimene, kes ühendab meid uuesti Jumala ja inimeste, meie vendadega, ning meie eneste olemuse ja kogu looduga. Meie elus juhtub midagi erakordset ja märkimisväärset: oma ristimise läbi oleme vabanenud selle maailma tühisusest ja antud Isale. Oma ristimise läbi kuulume me Isale ja kui see nii on, siis kuulume ka Pojale.

Ning meie tänase lugemise lõppu märgib 17. peatüki värss kolmteist, milles Kristus palub Isal lasta õpilastel osa saada Tema rõõmu täielikkusest.

Jeesus teab, et Ta neist peagi lahkub, minnes tagasi Isa juurde. Ta teab ka seda, et apostlid on väga kurvad nähes Teda lahkumas. Just seepärast Ta soovib, et tema rõõm jääks nendega. Et nad ei kaotaks julgust, et nad võiksid minna edasi hoides alles oma rõõmu.

Ja pärast Tema taevaminemist läksidki jüngrid „suure rõõmuga“ tagasi Jeruusalemma, ootama Lohutajat, Püha Vaimu.

Seda rõõmu ei soovi Kristus üksnes apostlitele. Ta palub seda ka meie jaoks, et oleksime omavahel ühendatud; et oleksime ühendatud Temaga ja Tema läbi Taevase Isaga, Püha Vaimu läkitamise kaudu, kes juhatab Kristuse Kiriku maa pealt taevasse Tema taevariiki.

Seda rõõmu me kogeme Kirikus kogu aeg; seda Kristuse rõõmu vilja me lõikame palves iga päev ja igal hetkel, igal ajal ja igas paigas. Me võime tõsta käed taeva poole ja ülendada oma hinge läkitades oma palved Jumala, meie Jumalaema Maarja ja kõikide oma pühade poole, et siseneda sellesse jumalikku ühtsusesse, ilu kirkasse kooskõlla, mida Kristus võib kinkida igaühele meist, kui me Temalt seda palume ja palavalt ihaldame.

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Kui inimeses on Jumala rõõm, kui temas on Kristus ise, suudab ta taluda kõiki elukatsumusi. Ärgem seda kunagi unustagem. Asugu see Kristuse rõõm elama meie hinge ja südamesse. Tulgu see igasse hinge, kes peab võitlust pimeduses, et saada jälle valgusküllaseks, ja nii muutuks taeva läinud Kristuse ootamine tema jaoks tõeluseks. Et me kõik saaksime üheks Kristuses Püha Kolmainu eeskujul. Aamen!

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Kohilas 24. mail 2015