Avaleht/Obinitsa kiriku 65. sünnipäev

Obinitsa kiriku 65. sünnipäev

Armsad vennad ja õed Kristuses !

Me oleme sel ilusal ja meeldival hommikul kokku tulnud siia Issandamuutmise kirikusse, et tähistada kahte tähtpäeva: Obinitsa kiriku sünnipäeva ning kahtkümmet kaht aastat sõprussidemete loomisest Taipale õigeusu kogudusega Soomest. Ma soovin soojalt tänada tänase suurepärase ürituse korraldajaid ja samas avaldada austust meie õigeusu vendadele ja õdedele Soomest, kes on siia tulnud. Meie tänu on piiritu.

Olla õigeusklik tähendab olla ristitud Jeesuse Kristuse, meie tõelise Jumala nimel. Sest “kes me oleme Kristusesse ristitud, oleme Kristusega rõivastatud” (Gl 3, 27), me oleme võtnud kohustuse alluda Jeesuse käskudele: ilma nende järgimiseta ei saa me öelda, et oleme Tema omad. Ja kui me pole Tema omad, siis pole meil kohta taevariigis.

Just seda õpetab meile täna väeülem, võõras, kellel ei ole midagi ühist Iisraeli rahvaga, võõras, kes oli juutide seas vallutajana. Ja siiski on just tema see, kes õpetab juutidele, milline on õige suhtumine Kristusesse ja millises usus peab Tema poole pöörduma, et Ta aitaks meid, nagu Ta toona tegi terveks väepealiku teenri, kes oli haige ja kannatas.

Selles evangeeliumiloos, mida me täna hommikul lugesime, läheb Jeesus kaugemale kui lihtsalt ravimine. Tervenemine on sellest vaid osa. Jeesus tuleb päästma, Ta soovib anda tõelist elu. See, mida näitab meile väeülem, tähendab seda, et me peaksime pöörduma Jeesuse poole: Tema poole, kes kandis ära kõik meie tõved ja võttis ära meie haigused (Mt 8,17).

Olgugi, et ta oli mittejuut, toetub viis, kuidas väepealik käitus ja tema suhtumine, Piibli tarkusele ja hetke olukorrale: tema ainsaks sooviks on teenri tervenemine, kes kindlasti on juut ning kes on allutatud väepealiku käskudele. Jeesus ei tunne seda väepealikku, kes lihtsalt oli kuulnud, mida Jeesuse kohta räägitakse ja uskus Temasse ilma ühegi kõhkluseta. Just selline usu tunnistamine tekitabki Jeesuses imetlust, sest väepealik uskus Kristusesse ilma, et Temaga oleks kunagi kohtunud.

Täpsemalt öeldes tooksin välja, et evangeeliumis on kaks kohta, kus Jeesus on üllatunud ja need mõlemad korrad on põhjustanud usk.

Esimene kord oli siis, kui Jeesus läks Naatsareti sünagoogi, kus Teda ega Tema sõna ei võetud kuulda ja Jeesus üllatus nende uskmatusest. Naatsareti elanikel oli Seadus, prohvetid, uskumused ja õiged tavad. Kuid naatsaretlaste usk ei olnud elav ega päästev. Muidugi, teatud mõttes oli nende usk laitmatu, kuid see ei kandnud vilja. Nende süda oli suletud ja sellepärast ei saanud nad ennast Jeesusele avada.

Teine kord juhtus Kapernaumas, kus roomlaste väeülem palus oma halvatud teenrit ravida. Roomlaste väeülema ja Jeesuse vahel tekkis üllatav vestlus: “Ma tulen ja teen ta terveks”, ütleb Jeesus. “Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et 
sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna…” (Mt 8,8). Jeesus, kuulates väeülemat, “imestab” (8, 10). Ta ravib teenri olles ise kaugel ning teatab, et isegi Iisraelis ei ole ta kohanud nii suurt usku.

“Ütle ainult üks sõna…” Väeülem ei kahtle hetkekski, et Jeesus suudab ja tahab tema teenrit tervendada. Ta allutab oma elu Jeesuse sõnale : “Ütle ainult üks sõna!”. See on alandlik ja innukas ootus…

Mida teeksime meie sellisel puhul? Kas me mõistame, mida tähendab siinkohal “sõna”? See on Isa Sõna, kes on üksainus ja see sõna on Jeesus: see on Jeesuse nimi, ainus sõna, mis on täis kohalolu ja mis tõuseb lakkamatult Isa poole. Olla Jeesusele võimalikult lähedal, just selles peitubki meie usk. Olla Jeesusele võimalikult lähedal, Jeesusele, kes meid julgustab olema julgemad, sest Tema on maailma võitnud.

Nii me mõistamegi väeülema järeldust: “Ütle üksainus sõna”…. Meie kui õigeusu kristlased teame nüüd, mida see sõna tähendab: see on sõna, milles Isa ennast väljendab ja ennast meile annab ning millega Ta meile elu annab. See on Jeesus, ainus sõna, mis haarab endas kõike.

Aga siiski, meie õnnetus on see, et me ei kuule ega kuula seda sõna.

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Küsigem nüüd meilt endalt see karm ja otsene küsimus: meie, kes me oleme läbi ristimise saanud kuningriigi lasteks, kus oleme meie? Me mõistame nüüd, mida tähendab Jeesuse jaoks uskmatus ja me teame, mida tähendab Tema jaoks usk, “…nii suur usk”. Kas me soovime olla kui naatsaretlased, kellel on õige, aga viljatu usk, või me järgime evangeeliumis toodud väeülema näidet, kes avab ennast Jeesusele kui Päästjale ja Issandale?

Aga miks uskuda Jeesust Kristust? Igaüks peab selleks oma põhjused leidma. Need teed, mis juhivad meid Kristuseni, on sama erinevad nagu seda on kõik inimesed. Väejuhi usk on täis usaldust ja kuuletumist. Kas ka meie suudame nagu tema väetada oma hingepõldu nii, et sellel sünnib ja kasvab usk, mida me kutsume ka alandlikkuseks? Sest ainult alandlik süda suudab selgelt näha, et Jeesus suudab kõike, ainult alandlik süda võimaldab meil armastada nii nagu armastab Jeesus, kõikide inimeste ainus sõber. Aamen.

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

(2 juuli 2017)