Avaleht/Õigeusu kirik ja Euroopa

Õigeusu kirik ja Euroopa

Kiriku kohalolek maailmas – see teema on ühteaegu väga tänapäevane ja väga ammune, sest sellest on juttu juba apostlite tegude raamatu 2. peatükis. Ning ikka ja jälle tõuseb see temaatika uuesti päevakorrale. Meie jaoks on see praegusel ajal seotud Euroopa ülesehitamise dünaamikaga. Vaatamata tänapäevastele ilmingutele ja suundumustele tundub mulle olevat kasulik ja vajalik tõstatada küsimus: kui ühel päeval saabub hetk, mil Euroopa unustab oma kristlikud juured, kas on siis ikka veel tegemist Euroopaga?

Me siiski teame – teadlikult või ebateadlikult –, et ajalugu ei tohi mõista kui ainult inimlikku või ainult jumalikku suurust, vaid kui tegelikkust, milles osalevad üheaegselt nii Jumal kui ka inimene. Bernard Clairvaux’st vastas kord ühele kardinalile, kes heitis talle ette sekkumist selle maailma asjadesse, järgmiste sõnadega: „Jumala asjad on ka minu asjad; miski, mis Temasse puutub, ei ole mulle võõras!” Kristlasena ei saa ma maailma tulevikku ette kujutada väljaspool perspektiivi, et see lunastatakse Kristusega Tema Kiriku sees, ja samuti on lugu meie ühise koduga, mis kannab nime Euroopa.

Aga me ei ela enam kristluse suurajastul, mil kõiki määratleti kristlastena. Ruumi, milles meie liigume, võib üha enam pidada rahvusvaheliseks; seda ühendavad ennekõike universalistliku tsivilisatsiooni arvukad poliitilised, majanduslikud, kultuurilised ja usulised kogukonnad. Ning asjade käik on selline, et see ruum ilmalikustub; teadmatuse foonil toetavad seda protsessi vaenulikult meelestatud liikumised. Kristlust Euroopas ei tunnustata. Kristlus on üha enam ja enam maha salatud.

Kuid ma kordan: me ei ela enam kristluse suurajastul ja vahepeal on hävitatud Bütsants! Ning kui tema humanism läkski üle läände, siis jumalike energiate teoloogiat ja vaimsust, mateeria varjatud sakramentaalsete võimaluste tähendust kui mitte just ei unustatud, siis ometi maeti need paari kloostrisse ilma ühegi kultuurilise ja ajaloolise väljundita. Lääne kristlus, tuleb tunnistada, pole suutnud seda kõike endas kanda, ehkki on andnud hoogu moodsa teaduse ja tehnika arengule.

Mis puutub õigeusulistesse, siis kommunistliku totalitarismi poolt alla surutuna olid nad valdavalt sunnitud piirduma ainult liturgilise eluga, toetama ritualismi, tarduma liikumatusse, andma Kiriku riigi teenistusse, soodustama kiriklikku natsionalismi, tõmbuma iseenesesse; siin-seal avaldub see vaenulikus hoiakus lääne suhtes, mida süüdistatakse soovis ära kasutada marksismi kokkukukkumist ja nende kirikute äärmist nõrkust, et uuesti ristiusustada maid, mis juba sajandeid on olnud ristitud.

Siit ka uniaatluse probleem Ida-Euroopas. Pole kahtlustki, et valdav enamus uniaatidest soovib selleks ka jääda, ühelt poolt kindlasti veendumustest, ent eelkõige ikkagi kommunismiajastu tragöödiate mõjul; samas pole aga ka mingit kahtlust, et õigeusuliste jaoks on Kiriku kui organisatsiooni toimimise seisukohalt tegemist kristliku ida ja lääne vahelise tõsise ja olemusliku probleemiga.

Seda olemuslikku probleemi ei saa lahutada osaduse-kirikuõpetusest vastavalt Kolmainu mudelile, mis viib möödapääsmatult välja küsimuseni: millistest vaimsetest, pühakirjalistest või teoloogilistest kriteeriumitest lähtuvalt kavatsevad erinevad kristlased taastada selle ainsa ja püha Kristuse Kiriku?

Sellesse olemuslikku probleemi ei saa läänemaailm kerglaselt suhtuda, sest see võib – ka tahtmatult – viia välja oma tegevuspiirkondade laiendamiseni ja kaasa tuua proselütismi. Probleemist on võimalik välja tulla ainult kahe kirikuõpetuse lähendamisega ja eelkõige vastastiku üksteiselt andeks palumisega, lähtudes karmist tõest, et evangeeliumi käsud ei kehti ainult üksikisikutele, vaid veelgi enam on need kohustuslikud kollektiividele.

Selle olukorra jaoks valitud näitest ilmneb veel kord, et õigeusu maailma ja läänekiriku kristlaste vahelised vastuolud ei ole üksnes teoreetilised ja abstraktsed. Ma ütleksin isegi, et meie päevil ei ole need mitte niivõrd teoloogilised eripärad iseenesest, mis esmalt kõlama jäävad, vaid just nende tagajärjed elule ja tegevusele. Esmatähtis on aga, et suudaksime täielikult elada oma elu Kristuses. Elu, millest annab tunnistust lihaks saanud Sõna ja mida annab edasi Tema surm ja ülestõusmine.

Euroopa kõigi rahvaste ühinemise eeltingimuseks on seega ilmtingimata vaja nõuda kogu Kiriku ühtsuse taastamist. 1054. aasta kirikulõhe ei jaganud ainult Kirikut, vaid jagas ka Euroopa. Nii kujunesid üksteisest lahus välja kaks kiriklikku, kultuurilist ja teoloogilist tervikut, mis lõpuks ristisõdade tõttu meelestusid üksteise vastu. Olivier Clément kirjutab: „Nii puhusid Vaimu ägedad tuuled Kirikute perifeerias, mõnikord vastu tahtmist, tohutus loova elu, õigluse, osaduse ja ilu nõudmises.”

Sellest tuleneva õpetuse kohaselt moondub ühel või teisel ajaloo hetkel ilmtingimata kõik, mis ei kirgastu ega muutu. Kui kristlusel on pakkuda Euroopa jaoks lahendust, mis on sealjuures üpriski reaalne, siis pole selleks ristisõda, vaid rist. Kiriku ajalugu annab tunnistust sellest, et kristlus on pidevas pinges lihakssaamise ja ülestõusmise „juba” ja jumalariigi „mitte veel” vahel.

Kui isa Aleksander Men kuulutab, et kristlus alles algab, saadab ta meid joonelt Püha Vaimu juurde, kes kogub ühte ning hoiab Tõe sees elusolendeid ja esemeid, ühiskondi ja kultuure ehk kõike, mis on Jumala loodu seast pärit. Tõde ei ole kunagi mehhaaniline. See on alati antud, alati vastu võetud, ikka ja uuesti!… Tőde eeldab nii ühelt kui teiselt poolelt ehtsat kahtluse alla seadmist, tervete kogukondade ja mõnikord ka üksikisiku pöördumist. See saab võimalikuks ainult kestva ja raske vaevanägemisega, suremisega ühele teatavale minevikule, et Kristus saaks kasvada, samal ajal kui meie kahaneme, nagu tegi Ristija Johannes oma Issanda ligiolekus.

Meie – nii ida kui lääne kristlaste – jaoks on selline Euroopa ühtaegu nii õnn kui ka väljakutse. Seesama Euroopa, mille me omavaheliste lõhedega oleme tükkideks lõiganud, andes väikestele probleemidele peaaegu maagilise tähenduse ning olles võimetud mõtlema teiste peale.

Euroopa on meie õnn. Euroopa, mis kutsub meid elama osaduses Jumalaga, tema Tõe pühitsuses, olles kaasatud Kristuse Ihu täiuslikkusesse. Euroopa ootab meilt, et näitaksime, kuidas jõuda Püha Kolmainu eeskujul põhineva nägemuseni inimesest. Samuti tuleb meil veel kokku leppida lähtepunkti osas, sest meie seisukohad ei erine mitte ainult selle maailma asjades, vaid ka Kristuse enese suhtes.

Euroopa on endiselt meie õnn, sest lõppkokkuvõttes kutsub ta meid üles ilmutama Jumalat seal, kuhu Tema meid on pannud – see tähendab meie kaasaegse maailma südames. Nagu esimesed kristlased, kes andsid – distantsi ja poolehoiuga – tunnistust rooma-aegsest maailmast, mis ometi oli orjapidamise ja gladiaatorimängude maailm. Just täpselt selles paigas, kus ajalugu nende jaoks kulges – nähtava ja nähtamatu piiril ning kuni nähtamatu kõige sügavama sügavuseni.

Aga mida siis välja puhastada? Mida alal hoida? Kristlikud ühiskonnad on ikka pannud rõhku jumalikule inimliku arvelt. Uusaeg omakorda on kantud inimliku mässust jumaliku vastu. Sellega, et Jumal ilmutas ennast Kristusena täielikult inimestele, peab tänapäeval kaasas käima inimese ilmutamine Jumalale Pühas Vaimus. „Ajalugu,” kirjutas Sergei Bulgakov,”ei ole tühi koridor, mis tuleb läbida võimalikult kiiresti, et sellest maailmast pääseda; see saab alguse Kristuse tööst tema lihakssaamises, see on… aktiivne ettevalmistus Kristuse teiseks tulemiseks ehk teisisõnu Jumala viimseks kohtupäevaks, millest räägib Matteuse evangeeliumi tuntud kirjakoht (Mt 25:31-46). Just see viimane tänane päev, mis asub „juba” ja „mitte veel” vahel, annab „Euroopa kristlikule pärandile” mõtte.

Kahtlemata võib Euroopa majandus-poliitilist ühiskonda rajades hakkama saada selle pärandita, aga kas oskab ta seda välja jättes vältida ohtu, et majandus muutub ühiskonna vajaduste suhtes autonoomseks; kas ei anna Euroopa oma ülimaks kahjuks järele kiusatusele toimida ilma inimeseta, tehes niimoodi maatasa omaenese rahvad? Kas suudaks Euroopa ilma selle pärandita lõpuks rajada vaimset ühiskonda, milles rahvuslik ja üleüldine enam ei vastandu; milles diplomaatia peaeesmärgiks on rahu, töö, loovus, inimarmastus ja ühtekuuluvus, aga mitte välistamine?

Euroopa vajab tunnistust kristlikust usust, isegi kui tema sooviks on seda eirata. Euroopa vajab askeesi jõudu, mida see usk annab, et mitte muutuda juriidiliste konventsioonide tavaliseks pealiskaudseks ühikuks, mis on allutatud enamjaolt anonüümsele riigibürokraatiale.

Muuseas, samal ajal kui meie räägime Euroopa ühendamisest, püsib lahusoleku patt endiselt kristlike kogukondade seas. Ühtede jaoks paradoks, teiste jaoks skandaal!

Ühinenud Euroopa tulevik on seotud kristluse tulevikuga; kristlusel on moraalne kohustus ühineda. Kristlastevaheline osadus ei ole sugugi ilmvõimatu. „See saab võimalikuks,” kirjutab metropoliit Georgius Khodre, ainult juhul, kui kristlaste käitumine on „ehtne pöördumine, mis kihutab minema igasuguse konfessionaalse kõrkuse, igasuguse kultuurilise või arenguloolise üleolekutunde. See alandlikkus nõuab, et me teise kaudu saaksime kristlikult täiuslikumaks. Kristlik kogukond, mida on puhastanud Vaimu tuli, mis on püha Jumalale ja vaene Jumala eest, võib ette astuda evangeelses õrnuses, saades ja andes ühesuguse lihtsusega. Ta peab võtma selle väljakutse vastu kui vennaliku vigadeparanduse ja lahti ütlema, isegi läbi uskmatuse, eksimustest, millest kristlik ajalugu pole osanud või tahtnud end lahti öelda.”

See on teeniv ja vaene Kirik, üleni läbi põimunud valgusest, mida üksnes Kristuse evangeeliumi tasuta andmine ja teise heaks loobumine saavad maailmale valgustada, seletada ja õigustada. Praegusest hetkest alates on kogu maailmakõiksus surnuist tõusnud Kristuses salajasel kombel teiseks muudetud, kirgastatud ning põleva põõsa tuli toimib läbi ajaloo avauste.

Ja kuna, nagu ütleb Antiookia Ignatius, „igas inimeses on elav vesi, mis kohiseb: tule Isa juurde”, siis on meie kindel veendumus ja lootus meie pühakute ja märtrite palve ning kannatlik meel, sest nemad loobusid kohtumõistmisest, uskudes Jumala kavatsusse. Pühadus on kui igas inimsaatuses süvitsi minemise liturgia ja ikoon; martüürium kui ajaloo avamine surnuist ülestõusmisele ja jumalariigi eelmaitse.

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit