Avaleht/Õigeusu kirik ja oikumeeniline väljakutse

Õigeusu kirik ja oikumeeniline väljakutse

Õigeusu Kirik ei ole vastu Kirikute ühtsusele. Vastupidi. Oma igapäevases liturgilises palves palvetab ta Jumala pühade Kirikute ja kõikide ühtsuse eest”. Kuid ta nõuab, et igasugune dialoog tugineks seitsmele üleilmsele kirikukogule.

Õigeusu Kirik on selgelt avaldanud soovi edendada kristlaste ühtsust. 1920. aastal pakkus toonane oikumeeniline patriarh välja kristlaste taasühendamise kava. Hiljem oli õigeusu Kirik üks Kirikute Maailmanõukogu asutajakirikuid, eesmärgiga teenida ühiselt kannatavas maailmas ja arutada teoloogilisi küsimusi, tarbetuid kompromisse siiski tegemata. Athenagorase ja Paulus VI ajal algas uus ajastu roomakatoliku ja õigeusu Kiriku vahel, kui 1994. aastal alustati kahe Kiriku vahel süvateoloogilist dialoogi ning võeti ära vastastikune kirikuvanne.

Kui tuleks kokku võtta õigeusuliste roll oikumeenilises dialoogis, võiks seda määratleda kui lepitavat ja omakasupüüdmatut osalist, eriti mis puudutab Rooma ja protestandi Kirikute lähendamist.

Soovides ühte kuuluda, õpivad Kirikud niimoodi seda, et nende olemasolu eesmärk on inimene, või pigem inimese ümbermuutumine Pühas Vaimus. See ongi põhiline. Ainult Püha Vaim suudab elustada ja just selleks kogub ta praegu kristlasi kokku.

KRISTUSE KIRIKU PARADOKS (Jh 3:8)

Nagu me teame, tahtis Jeesus olla kohal vennalikus armastuses ja Ta suri selleks, et koguda ühtekokku laialipillatud jumalalapsed (Jh 11:52). Isa ja Poja ühtsusemüsteerium on tema ilmutuse keskmeks; see on kirgastamise allikas (Jh 17). Selle tunnistamiseks jättis ta meile uue ülestõusmise mälestuse: armulaua, ja lubaduse olla nende keskel, kui kaks või kolm tema nimel kokku saavad (Mt 18:20), sest Kirik on eeskätt ühtsuse ja osaduse salasus, kõige kõrgema käsu teostamine, milleks on jumalaarmastus, mis on lahutamatu Kristuse kuulutatud ligimesearmastusest, mille kohta Jeesus ütles, et see on nagu jumalaarmastus. Jeesus Kristus ilmutab ja ühendab ontoloogiliselt endas Jumala armastuse inimeste vastu ja inimeste armastuse Jumala vastu. Selle vahenduse püsivus on tagatud Kirikule, nende kogukonnale, kes võtavad vastu armastuselepingu seadusena, mis juhib nende elu ja suhteid teistega. Kristus palub Isa: „et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks” (Jh 17:22). Jumalike isikute ühtsusele peab vastama usklike ühtsus. Usu kaudu ja Püha Vaimu mõjul jätab esimene teisele oma jälje, nagu pitser vajutab jälje vahasse. Ühesõnaga on Kristus andnud maailmale põhimõtte või juhtidee või erguti või – teoloogilises kõnepruugis – tõhusa märgi, see tähendab, liitumise, ühtekogunemise, ühtsuse salasuse, milleks pole miski muu kui Kirik: „Kui kaks või kolm minu nimel kokku saavad, siis ma olen nende keskel!” Kirik on seega eeskätt elu ja vaim, osadusedünaamika, eluandva vaimu liikumine.

Kirikusse kuulumisega kaasnevad alati nii rõõm kui valu. Olemine, mis püüab olla korraga jumalik ja inimlik, on juba loomu poolest paradoksaalsel kombel korraga täis õnne ja piina, tundes oma hinges nii lohutavat vaimu kui ka patukuristikku. Meil kristlastena on seda kahetisust seda raskem enda jaoks varjata, et me oleme lõhestunud, nii et meie armulauakogunemine kipub muutuma „getoks”. Ja vahel, olles eksinud oma lõhedesse ja keskpärasusse, on viga nii silmatorkav, et meil on üldse raske aru saada, et Kirik on Jumalaga seotud.

Samas kui kogu Kristuse Kirik, salasused, õpetus, vaimsus ja struktuurid on korraldatud selleks, et võtta vastu vaimu, teeme meie sellest hoopis spekulatsiooni ja poleemika objekti, relva oma vendade alandamiseks. Jah, just Kristuse Kirikus lämmatatakse Kristust ja elav hingus hääbub. Aga isegi kui üks või teine Kirik on oma usklikes põhiliselt truudusetu, siis Jumal on truu ja püsima jääb Jeesuse sõnum, mitte vagad soovid. Jeesuse sõnumit öeldakse ja kogetakse armastuseinstitutsioonis ning ainult armastuse märgi järgi tunnistatakse mingi kogudus Isandast sõltuvaks; see sõnum aitab lõhedest ja riidudest hoolimata uskuda, et inimese kutsumus on jumalikustumine. Kristlust tuleb mõista tema ühtsuse ja ainulisuse kaudu, mitte tema sünteesivõime kaudu mingi filosoofilise, usulise või poliitilise süsteemiga. Kristlus pole kontseptuaalne mõtlemine, mida saaks samastada, kõrvutada või võrrelda mõne muu mõtlemisega, olgu see või religioosne. Ainult meie võtame üles Kristuse valguse sealt, kuhu see on pandud. On selge, et evangeeliumi süntees mingisuguse ideoloogiaga on täiesti mõeldamatu. Evangeelium on niivõrd vähe kontseptuaalne ja süstemaatiline, oma lihtsuses niivõrd avatud ja nüansseeritud, et seda ei saa samastada ühegi ühiskondliku ega poliitilise maailmasüsteemiga.

Kas on siis nii, et kristlus on vääriline ja kristlased vääritud?

Ülestõusmisest hoolimata on maailm hädaorg. Kirik oma teekonnal igaviku poole peab samuti surmakibedust maitsema, hoolimata elava vee voogudest, mis temast välja voolavad. Vahel tekib tunne, justkui Kirikus elamine oleks tohutu jõuraiskamine, justkui „Kiriku läbielamine” muutuks hüüdjaks hääleks kõrbes, millele iial ei vasta kaja!

Ja ometi on Kirik maailma pärm, mitte taigen. Teadust, tehnikat ja poliitikat juhitakse inimliku arukusega ning inimajalugu ei ole tõusev joon, vaid rida kriise ja katastroofe, millel ei ole seesmist tähendust. Ainult Jumalal on selle tõlgendamise võti, ilmutades talle oma armu märke. Just sellepärast me sukeldume Kirikusse, et elule ärgata, et saada tagasi oma tõeline identiteet inimesena üha uuenevas askeesis, läbi valvamise ja rõõmu. Meie ilmumine maailmale ja seega meie tegevus ei saa erineda Issanda omast. See on üheskoos ja puupaljalt ettevõetud ja karisid trotsiv rännak Selle poole, kes on tulnud, kes on ja kes tuleb. Meie kogunemine ühtsuses on seega kõige parem märk tarvilisest osadusest, mida me peame üha süvendama vastastikuse andestamise, lihtsuse, puhtuse ja palvega.

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit