Avaleht/Õigeusu pühapäev

Õigeusu pühapäev

Kallid vennad ja õed Kristuses,

Sel esimesel paastuaja pühapäeval tähistame õigeusu võidupüha. See on meie püha kiriku jaoks valgustav ja rõõmus sündmus. Sündmus, mis on sama oluline nagu Suur ja Püha Kirikogu eelmise aasta juunis. Selles väikeses Kolymbari linnas toimus Püha Vaimu tahtmist mööda midagi väga tähtsat. Ma võin kogu hingest väita, et see andis tunnistust tähelepanuväärsest ja kahekordsest imest: üheltpoolt õigeusu ühtsusest ja terviklikkusest, teiselt poolt meie püha kiriku järjepidevusest selle loomisest nelipühil Jeruusalemmas kuni aegade lõpuni, mil meie Päästja tuleb oma hiilguses kohut mõistma elavate ja surnute üle.

Täna hommikul, nagu see on olnud juba igal esimesel paastu pühapäeval alates kaheksasaja neljakümne kolmandal aastal toimunud kirikukogust, tähistab meie püha kirik ikoonide austamise taastamist, teisisõnu võitluse lõppu pühakujude kummardamise vastu, mida tuntakse ka ikonoklasmi ehk pildirüüste nime all. See on tüli, mis paiskas Bütsantsi impeeriumi enam kui sajandiks tulle ja verre.

Meie, õigeusu kristlaste jaoks, ei ole ikoon lihtsalt üks kunstiliik teiste seas. Pühakujude austamine on Kristuse tulemise salasusega seotud komme oma õiges, jumalateenistuslikus kontekstis. Just sellepärast ütlevadki mõned ikonograafid, et nad pigem kirjutavad ikooni kui maalivad seda. Ikoon tehakse teatud reeglite järgi ning see on ennekõike palve ja mõtisklus. Pühakuju on aken, mille kaudu Püha Vaim tungib meie südametesse ja kogub meid ühte. See on nähtav väljendus sisemisest kujust, mille Jumal on kõikide inimeste südametesse joonistanud; Jumala kuju, mis pole inimkäte loodud ning mida me peame järjepidevalt puhastama ja uuendama selleks, et Tema võiks pidevalt valgustada kogu meie olemust.

Aja jooksul hakati sel pidupäeval meenutama ka hilisemate kirikukogude otsuseid, nii et ikonoklasmi hukkamõistmisele lisati otsuseid uute eksiõpetuste kohta. Seega pühitseme õigeusu võitu kõigi vanade ja uute eksiõpetuste üle.

Kirik on pidanud enne ja peab nüüdki toime tulema mitmesuguste laimajatega, isegi vaenlastega, kes järjepidevalt proovivad tema sõnumit hävitada või moonutada. See aga on kasutu, sest Kristuse Kirik pole inimeste kätetöö, vaid Jumala enda töö. Kiriku alusmüür on rajatud oma hävimatule usu nurgakivile, mis omakorda on kinnitatud oma igavese Looja väe külge. Püha Johannes Kuldsuu ütleb: “See on nurgakivi, mida isegi kõige raevukamad merelained ei suuda hävitada.” Ta lisab: “Kui paljud hirmuvalitsejad on püüdnud kirikut omastada! Kus on need, kes võitlevad tema vastu? Nad jäävad vakka ning viimaks leiavad end unustustehõlmas. Ja kirik? Tema särab eredamalt kui päike… Kui Kristus on minuga, siis mida on mul karta? Isegi kui lained löövad vastu mind, isegi kui mere sügavus tahab mind uputada, isegi kui ma satun selle maailma vägevate raevu alla, on see kõik minu jaoks nagu suits ilma tuleta.”

See saab selgeks, kui me vaatame kiriku pikka ajalugu: kogu selle kahekümne ühe aastasaja jooksul on kirik kannatanud kohutavate alanduste all ja mitte ainult nende poolt, kes on proovinud teda väljastpoolt haavata, vaid ka nende alanduste all, mida on põhjustanud tema enda lapsed. Ja mida me näeme vastukaaluks? Kristuse Kirik vaatamata oma eeldatud nõrkusele, seisab vastu kõigile neile kannatustele, mida tema vaenlased talle põhjustavad ja saavutab hävimatu väe mitte ainult oma sõnumi tões vaid ka usus, pühendumises ning oma märtrite innukuses ja ennastsalgamises.

Pöörakem nüüd oma pilgud meie enda kaasaja märtrite pühakujudele siin pühade Siimeoni ja Anna katedraalis. Öelgem endale neile au andes, et veri, mida nad on valanud Kristuse Kiriku nimel on Tertullianuse sõnul « kristlaste kasvu seeme », sest nad on oma usku tunnistanud Püha Vaimu juhtimisel. Pole tähtis, kui palju valet leidub kõikjal ja isegi kõige haritumate seas – tõeline kristlane särab alati kui valgus, mis ei kustu eal.

Selline on õigeusu pühapäeva hiilgav ajalugu ja võrratu suursugusus. Mitte ükski inimsõna, mida me saame öelda või pakkuda, ei suuda väljendada või kirjeldada selle päeva tähtsust ja kaunidust.

Et kirjeldada sõnumit, mida me täna, suure paastu esimesel pühapäeval edastame, ning mis pole midagi muud kui õigeusu sõnum, on meil kõigepealt vaja püüda mõista seda sõnumit nii selle esmases kui teiseses pärimuses. Selle peamine olemus on sõnum Kristusest, Tema lihakssaamisest ja ülestõusmisest, see tähendab inimestele kuulutatud ja teada antud päästesõnum. Selle mõistmiseks on vaja, et sureks vana inimene, kes on meis, tema üleolev tarkus ja tema soov piiritleda, omada ja väljendada Vaimu salasust ja armu mitte üksnes kasutul, vaid ka hukutaval viisil. See on ainus tingimus, mis meile antakse, et võiksime riietuda uue inimesega, selleks, et meie isiklik ja kiriklik tarkus muutuks Kristuse kandjaks, Jumala Sõnaks, kes võttis enesele meie inimloomuse ja meie keele.

Kallid vennad ja õed Kristuses, mu kallid,

„Me oleme leidnud
tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid”, ütles Filippus Naatanaelile (Jh 1,45). Sama kehtib ka meie jaoks: leida Jeesust tähendab ennekõike Tema, Isa elava ja igavese Sõna, kuulamist. Ja meil on rohkemgi kui Mooses, meil on apostlid ise, kes evangeeliumites ja oma kirjades tunnistavad meile seda Jumala Poja imet, et meiegi saaksime Isa lasteks. Meie vastus sellele Sõnale on paastumine. Paastumine mürast, mis toidab lahkhelisid, vastuseisu ning keeldumist Sõnast, mis meid loob. Soovin, et me suudaksime selle paastu ajal ennast kohustada tõeliselt käima koos Jeesusega, Teda kuulama, mõtlema Temast ja saama Temaga üheks. Aamen.

(5. märts 2017)

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit