Avaleht/Õigeusu pühapäeval

Õigeusu pühapäeval

Kallid vennad ja õed Kristuses!

Suure Paastu esimest pühapäeva tuntakse õigeusu pühapäevana, ja nii on selle päeva liturgilise teenistuse ajal ette nähtud pühade ikoonide austamise protsessioon. Me teame kõik, kui tähtis koht on ikoonidel meie Kiriku vaimsuses ja ma ei tahaks sellel pikemalt peatuda.

Pigem peatuksin ma tänasel evangeeliumi kirjakohal ja püüaksin kohandada seda õppetundi paastuajale, millesse me nüüd astume kuni Ülestõusmispühadeni. Tänane evangeeliumikoht näib eriti tähendusrikas, kuna see räägib pingutusest, mida igaühelt nõutakse sellel askeesi ja palve perioodil. Kristus ütleb seal Naatanaelile: „Ma nägin sind viigipuu all, enne kui Filippus sind hüüdis.“ See lause võib pealtnäha banaalne näida, kuid selles peitub midagi väga olulist, mis iseloomustab kogu paastuaega. See näitab seda, mida me peame tegema, et võtta endasse vastu Kristus kogu ta jumalikus ja inimlikus täiuses. Kui me peaksime tänase evangeeliumikoha lõuendile maalima, siis me märkaksime, et Filippus, kes näeb Naatanaeli viigipuu all, peab liigutama oma füüsilist vaatevälja, et silmata puu all seda kohta, kus Naatanael on. Kuid see kehtib ainult Filippuse, mitte Kristuse kohta – ja ma ei kujuta ette, kuidas kunstnik seda lõuendil edasi annaks. Kristus näeb Naatanaeli seal, kust füüsiliselt pole võimalik teda näha, kuna ta jääb väljapoole vaatevälja. Ta ei saa oma lihalike silmadega näha inimest, kes on puu varjus peidus, aga ometi ta näeb.

Mida see tähendab? See tähendab, et Kristusel, kes on Jumal, pole vaja lihalikku pilku, et meid näha ja meid üles leida. Ta teab täpselt, kus me oleme, kuigi meie pole veel näinud teda saabumas. Kuna Kristus on Jumal, pole tal vaja füüsiliselt sobivat positsiooni, et meie poole tulla. Ta tuleb otse, kõhklematult meile vastu, sest ta teab ette, kus me oleme.

Teiselt poolt on huvitav ka Naatanaeli isik sel kujuteldaval maalil, sest Naatanaeli märgatakse hetkel, mil ta valvab. Naatanael mitte lihtsalt ei ole puu all, vaid ta ka ootab. Ta teab, et keegi tuleb. Ta teab, et Messias tuleb temaga kohtuma. Naatanael tunneb seda kogu oma olemusega. Ja ta ei taha maha magada seda hetke, mil kohtumine aset leiab – seetõttu ta valvab. Vaimses keeles ma ütleksin, et ta palvetab. Naatanael on ootuse seisundis, mis meie, kristlaste jaoks tähendabki palvet. Seda kinnitab see, et kui ta näeb Jeesust tulemas, nimetab ta teda kohe Iisraeli kuningaks ja Jumala pojaks. Kuidas on see võimalik? Sest Naatanael on puhas oma südames ja kogu oma olemises.

Seda näitab veel ka see, et ta julgeb küsida Kristluselt: „Kust sa mind tunned?“ See ei näita sugugi uhkust ega endassesulgumist. Ei, see näitab alandliku meelega inimest, kes ootab Jumalat ja keda üllatab see, kuidas Jumal suudab teda otsekohe silmata nii paljude seast, ja mitte ainult silmata, vaid ka ära tunda ja välja valida. Naatanaeli küsimus ei tulene pelgast uudishimust, vaid ta tahtis näha Messiast, Jumala poega omaenda silmadega – ja nii ta jäi valvama puu alla. Samamoodi püüdkem ka meie olla Paastuajal valvel, et mitte maha magada hetke, mil Issand möödub.

See on võimalik vaid siis, kui me usinalt teeme end alandlikuks palve ja askeesiga. Mulle tundub, et just sellise õpetuse võime me täna hommikusest kirjakohast saada. See näitab meile seda, milline sügavam mõte peaks olema Paastuaja vaimulikul ettevalmistusel. Ja kui kogu meie olemine saab ootuseks, et Issandat tõeliselt vastu võtta – nagu seda tegi Naatanael –, siis leiab Jeesus kindlasti meid üles ja võtab meid välja ümbritsevast rahvahulgast ja maailmast, kus me elame.

Ent tänane pühapäev on ka õigeusu pühapäev. Kolm asja on tõeliselt omased õigeusu identiteedile: märterlus, jumalateenistus ja askees.

Esiteks märterlus. Kui oleks vaja teha pilt õigeusu kirikust, siis ma kujutaksin teda ilusa neiuna, kes on riietatud punasesse, kusjuures punane – see on märtrite veri. Õigeusu kirik on kogu ajaloo jooksul, algaegadest kuni tänapäevani, olnud märtrite kirik. Kui tõlkida sõna „märter“, siis see on inimene, kes annab tunnistust Kristusest, inimesest ja Jumalast, kes on surnud ja üles tõusnud, andes oma elu ja valades oma verd. Meie kirik on üle elanud nii palju sajandeid tänu sellele, et ta on rajatud verele, mida on valanud need märtrid, ja sel põhjusel pannakse ka kiriku pühitsemise ajal altarisse märtrite reliikviad, et kinnistada need maailma südamesse.

Teiseks jumalateenistus. Meie kirik on saanud meistriks jumalateenimise kunstis. Mitte sellepärast, et see on tasakaalustatud ja valgustatud tervik, vaid kuna see on pandud ülistamise, Jumala nime suuruse kiitmise teenistusse. Ma tean väga hästi, et meie kirik uhkustab tihti oma liturgia kaunidusega. See pole ainult esteetiline taju. Ilu on Jumala tähtsamaid atribuute ja Jumala ilu teenimine on tema au ja suuruse teenimine. Eeskätt teenib see Jumala armastust iga inimese vastu siin maailmas. See on tasuta armastus, mis käib tingimata risti kaudu, et puhkeda ülestõusmise valguses. Õigeusu kirik on kirik, mis on osanud teenida Jumala kogu ülevust – selline on tema diakooniatöö.

Kolmandaks askees. Mida muud öelda selle kohta, kui et see on inimese pidev pinge, milles ta püüab ühineda Jumalaga? Lugege kirikuisasid, lugege kõrbeisasid, lugege tunnistusi, mida annavad meie suured vaimulikud juhid. Kõiki neid märgib janu Jumala järele, mida saab omandada vaid iseendale surres, et uuesti sündida igavesele elule, mis on Kristus. See saab toimida ainult siis, kui elatakse üleni Jumala-armastuses. See tee on muidugi kitsas, sest see saab olla ainult tee, mida Kristus ise on meile näidanud – võta oma rist ja järgne talle tema kannatuse lõpuni ehk ristile, ilma milleta pole ülestõusmist.

Ma rääkisin nüüd pikemalt kui harilikult, ent tuleb tunnistada, et see suur päev, õigeusu pühapäev väärib seda, et sellel peatuda ning rääkida sellest, kuidas Kristust tajub Naatanaeli ning tunnistusest, mida meie kirik võib maailmale tuua. Tänane õppetund seisneb selles, et me võtaksime otsustuse saada tõelisteks valvajateks ja palvetajateks. Ainult nii me saame tõeliselt Jumala sulasteks seal, kuhu ta on meid pannud, selles maailmas, millele me oleme kutsutud oma tunnistust andma ja mida me peame teenima.

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Issand aastal 2007