Avaleht/Paast

Paast

 

Püha Basilius Suur
Paast on Jumala hindamatu and. Ennemuiste seatud, on ta isade pärandina säilinud ning jõudnud meiegi päevini.
Võtke ta siis rõõmuga vastu. Võtke vastu, vaesed, oma kaaslane. Võtke vastu, teenijad, oma puhkus. Võtke vastu, rikkad, see, mis päästab teid küllastumuse ohust ja teeb maitsvaks selle, mille pidev nauding maitsetuks muudab.
Haiged, võtke vastu tervise ema, terved – heaolu tagatis. Küsige arstidelt ja nad ütlevad teile, et pole midagi nii muutlikku ja ebakindlat kui tervis. Mõistlikud püüavad seepärast oma tervist paastuga hoida ning lihavuse liigsest koormast pääseda.
Ära väida, et sa ei suuda paastuda, tuues ettekäändeks haigust või ihunõtrust, samas kui sa kogu elu oma keha liigsöömisega vaevad. Tean väga hästi, et arstid määravad haigetele pigem lihtsa toiduvaliku ja paastu kui laias valikus toidukülluse.
Muide, mis on ihule kergem – kas veeta öö peale kerget õhtueinet või vajuda voodisse liigsöömisest raskena? Kas võib ta nõnda välja puhata või vähkreb vaevatult ja ülekoormatult? Millist laeva on kaptenil kergem juhtida ja meremöllus säästa – kas raskelt koormatut või sellist, mis kannab oma tavalist lasti? Kas ei uputa raskelt koormatut väikseimgi torm? Nii jäävad ka ihud, kui nad on rohkest toidust kurnatud, haigustele kergesti alla. Kui nad toituvad aga kergelt, säilitavad nad oma hea tervise.
* * *
Kuid vaadelgem seda paastu küsimust ajalooliselt, et me näeksime, kuivõrd pühad seda tähtsustasid ja kui palju head see korda saatis.
Jumalanägija Mooses söandas peale neljakümnepäevast paastu tõusta Siinai mäe tippu ning vastu võtta tahvlid kümne käsuga. Tal ei jätkunud julgust läheneda mäetipule, mis Jumala kohalolust suitses, enne, kui oli end paastuga relvastanud. Ta paastus ning võis nõnda Jumalaga vestelda.
Prohvet Saamuel oli paastu vili. Tema ema Hanna palvetas paastudes Jumala poole: “Vägede Issand, kui Sa mulle halastad ja mulle lapse kingid, pühendan ma ta Sulle”.
Mis see oli, mis tegi suure kangelase Simsoni võitmatuks? Paast. Paastu läbi eostus ta oma ema sisemuses. Paast tõi ta ilmale. Paast imetas teda. Paast kasvatas ta üles. Paast, mille määras ingel: “Laps, kes sünnib, ei tohi süüa midagi, mis tuleb viinapuust; ta ei joo veini ega mingit muud vägijooki…”. Niikaua kui Simson elas paastudes, võitis ta ja tappis tuhandete viisi vilisteid, purustas kindlustatud linnade väravaid, kägistas paljaste kätega lõvisid. Kui ta aga paastumise lõpetas ja Deliila ta joobumusse ning hoorusesse vedas, võeti ta vangi, tehti pimedaks ja naerdi oma vaenlaste poolt välja.
Paast toob ilmale prohveteid. Ta lisab vägevaile rammu. Ta annab seaduseandjaile tarkust. Ta annab kangelastele relvad. Ta seab valmis võistlejad. Ta hoiab eemal kiusatused. Ta on kainuse ja puhtuse kaaskodanik. Ta teeb kangelastegusid sõjas ja õpetab vaikust rahu ajal. Ta pühitseb pühitsetuid ning teeb täiuslikuks vaimulikud. Keegi ei või läheneda ohvrialtarile ega toimetada jumalikku liturgiat, kui ei ole eelnevalt paastunud.
Peale neljakümnepäevast paastumist oli prohvet Eelija vääriline seisma vastamisi Issandaga. Peale paastumist äratas ta üles surnud lapse ning näitas, et ta on vägevam kui surm. Peale paastumist hoidis ta taevast kolm ja pool aastat kinni, et vihma ei sadanud. Seda selleks, et pehmendada seadusetusele ja kõlvatusele andunud iisraellaste südamepaadumust. Nii kutsus ta kogu rahva kohustuslikule paastule, et nad muudaksid meelt ja heastaksid patu, mis tuli kergest ja lodevast elust.
Prohvet Taaniel, kes kahekümne päeva jooksul ei saanud maitsta leiba ega juua vett, õpetas isegi lõvid paastuma. Nälginud lõvid ei kiskunud teda tükkideks, justnagu oleks ta keha kivist või vasest või mõnest muust kõvast ainest olnud. Paast muutis prohveti keha tugevaks ning tegi selle metsloomade hammastele haavamatuks, nagu värvikate kaitseb rauda rooste eest.

* * *
Paastumine annab palvele jõudu juurde. Ta annab talle tiivad teel taeva poole. Ta on emaks tervisele, juhendajaks nooruses, ehteks vanaduses. Ta on teekaaslaseks rändajaile ja turvaks üheskoos elavaile.
Mehel ei teki vähimatki kahtlust oma naise abielutruuduses, kui ta näeb, et too elab paastudes. Naist ei piina armukadedus, kui ta näeb oma meest paastumas.
Kes on paastust eales kahju saanud? Arvesta oma kodu majanduslikku olukorda mingil paastupäeval. Arvesta seda ka mingil tavalisel päeval. Nõnda veendud hõlpsasti, kui palju sa paastuga võidad.
Mõtle sellele, kuidas isegi maksukogujad lasevad maksumaksjail veidi aega vaikselt ja segamatult elada. Andku siis ka liha suule veidi puhkust. Pidagu ta veidi vahet – küllastudes targutab ta kasinusest, kuid nälga tundes unustab, kui palju ta enne sai.
Paastujal pole vajadust laenu järele. Tal pole ka kohustust laenulõivu maksta. Paast teeb inimese meele rõõmsaks. Sest nii nagu janu teeb joogi magusaks ning nälg söömaaja meeldivaks, nii teeb ka paast road nauditavaks.
Kui sa siis tahad, et su söömaaeg oleks meeldiv, vahelda seda paastuga. Kui oled aga pidevalt ümbritsetud rikkalike roogadega, teed endale liiga, sest hävitad naudingu mõõdutundetu naudinguarmastusega.
Pole olemas sellist asja, mis ei muutuks pideval nautimisel vastumeelseks. Vastupidi – sageli me soovime hoopis seda toitu, mida saame harva maitsta. Just sellepärast lõi meie Looja meie ellu mitmekesisuse, et me tunneksime rõõmu kõigist Tema rikkustest. Jälgi, mis toimub looduses: kas pole päike säravam pärast ööd? Kas pole uni magusam peale valvamist? Kas pole tervis ihaldatum peale järelekatsumist haiguses? Nõnda on ka söömaaeg meelepärasem peale paastumist. Loomulikult puudutab see kõiki. Nii jõukaid, kel on rikkalikke roogasid, kui ka vaeseid, kes lihtsamat toitu tarvitavad.
* * *
Pea meeles ja karda näidet rikkast mehest tähendamissõnas. Pidevad naudingud viisid ta igavesse tulle. Seda rikast meest ei mõistetud süüdi ühegi ülekohtuteo pärast. Nõnda karmilt sai ta karistada hoopis oma mugavuste ja külluse pärast, milles ta suples, nagu ka oma ükskõiksuse eest Laatsaruse viletsuse vastu. Kas aga paastumine ja kannatlikkus raskustes polnud mitte need, mis Laatsarusele puhkuse kinkisid? Tähendamissõna ei maini tema voorustest muid kui vaid neid. Nad tõstsid ta nagu kaks tiiba üles Aabrahami sülle puhkama.
Pane ka sina tähele, võib-olla, kuigi sa praegu pidevalt meeldivaid jooke jood ning põlgad ära vee, ihaldad sa sellest hiljem kasvõi ühtainust tilgakest, nagu too rikas mees. Vee joomisest pole keegi kuidagi kannatada saanud. Keegi pole purju jäänud. Keegi pole peavalu või pööritust tundnud. Halb seedimine, mis on rikkalike ja kallite einete vältimatu tagajärg, tekitab samas aga hirmsaid haigusi.
* * *
Aulise Eelkäija elu oli üks pidev paastumine. Tal polnud ei voodit ega lauda ega hooneid ega kariloomi ega toidu varasalvesid ega midagi muud sellist, mida peetakse eluks hädavajalikuks. Just seepärast kuulutas Issand, et “ei ole kedagi suuremat naisest sündinute seas“ kui tema.
Paast tõstis ka apostel Pauluse kolmandasse taevasse. Seda tuleb muidugi arvestada nende murede ja katsumuste kõrval, mida ta oma kuulutustöös Jumala auks ja inimeste päästmiseks kannatas.
Kõigis neis voorustes on meile ülimaks eeskujuks aga Issand ise. Nii alustas Issand oma tööd siin maa peal peale neljakümnepäevast paastumist. Esiteks kindlustas ja relvastas ta paastuga liha, mille ta meie pärast oli endale võtnud, ning pärast võttis vastu kuradi kiusatused. Samamoodi harjutagem ka meie ning valmistugem paastumistega võitlusteks vaimulike vastastega.
Kui mingis tasavägises sõjalises kokkupõrkes on ühel sõdival osapoolel liitlane kohal, toob see kaasa teise poole lüüasaamise. Niisiis, vaim ja liha on sõjaseisukorras. Kelle poolel sa võitled? Kui võitled liha poolel, nõrgestad vaimu. Kui võitled vaimu poolel, orjastad liha. Niivõrd, kui tahad tugevdada oma vaimu, taltsuta oma liha paastuga. Apostel Paulus kirjutab: “Kuigi meie väline inimene (see on liha) kõduneb, uueneb sisemine inimene (see on vaim)”.
Mooses pidi ka teist korda paastuma, et teist korda seadusi saada.
Niinivelased poleks õnnetusest pääsenud, kui nad ise ega nende loomad poleks paastunud.
Ja ka Eesav – mis see oli, mis tegi ta alamaks ning oma venna sulaseks? Kas polnud see üks toit? Ja ainult selle eest müüs ta ära oma esmasünniõiguse!
Ning veel – kelle laibad jäid maha kõrbesse? Kas ei jäänud mitte nende omad, kes igatsesid lihatoitu ja mugavat elu Egiptuses? Niivõrd kui iisraellased rahuldusid vaid mannaga, võitsid nad oma vaenlasi ning keegi neist ei haigestunud. Niipea kui nad aga tuletasid meelde lihapotte ja igatsesid orjapõlve Egiptuses, said nad karistada. Nad surid kõrbes ega olnud väärt nägema tõotatud maad.
Kas sa ei kardagi seda näidet? Kas sa ei mõtle, et jääd ehk liigsöömisega väljapoole taevalikku tõotatud maad?
Prohvet Taaniel ei saanud näha jumalikke nägemusi, kui ei olnud enne oma hinge paastumisega puhastanud. Rikkaliku ja rasvase toidu nautimine tekitab hinges hämu, mis nagu mingi paks suitsupilv takistab meelel otse vastu võtmast Pühima Vaimu valguskiiri.
Paast on võimas relv kurjade vaimude vastu. “See (kurjade vaimude) sugu ei või mingil muul moel välja minna, kui vaid palve ja paastuga”, ütles Issand kurjast vaimust vaevatud noormehe juhtumis.
Mugavusest, purjutamisest ning mitmesugustest vürtsidest ärkab igasugune kombelõtvus. Jaht naudingute järele muudab inimesed “tiirasteks täkkudeks”. Joomapidu kutsub esile ka hirmsaid väärastumisi, ajab liiderdajaid otsima mehes naist ja naises meest.
Paastumine korrastab ka abielusuhted. Ta talitseb ohjeldamatust ning kehtestab üksmeelse kasinuse, et abikaasad pühenduksid palvele.
* * *
Kuid ära piirdu paastumise vooruses vaid toiduvalikuga. Tõeline paast pole ainult hoidumine erinevatest roogadest, vaid ka võõrdumine kirgedest ja pattudest. Ära tee kellelegi liiga. Andesta oma ligimesele mure, mille ta sulle põhjustas, kahju, mida ta sulle tegi, võlg, mille ta sulle võlgneb. Muidu sa ei söö küll liha, kuid sööd ära oma venna, ei joo vägijooki, kuid alandad oma kaasinimest.
Pühakiri ütleb: “Häda neile, kes joobuvad, aga mitte veinist”. Üks selline joobumus, mis hinge arutuks teeb, on näiteks viha. Ka hirm on midagi, mis halvab mõistuse. Üleüldse, iga kirg, mis pea segi ajab, on mingi joove. Raevunu joobub oma kirest. Ta ei mõtle, kes ta ees on. Ta võitleks nagu öösel, haarates iga asja järele, komistades igaühe otsa. Ta ei tea, mida ütleb, ta sõimab, peksab, ähvardab, vannub, karjub.
Kui tahad tegelikult paastuda, pead sa hoiduma kõikidest kirgedest.
Pane tähele veel ühte asja: ärgu saagu homne paast põhjuseks täna pidutseda. Ära tee tänase talitsematusega tühjaks homset ohjeldatust. Ükski, kes soovib saada endale seaduslikku ja tagasihoidlikku naist, ei lase eelnevalt oma koju kahtlaste kommetega isikuid. Sest ükski tagasihoidlik naine ei kannata kooselu väärastunud ja ebakõlbeliste isikutega.
Nõnda talita ka sina. Oodates paastu, ära anna omale voli piiramatult purjutada, sest see on häbituse ema, rõvedate naljade sõber, valmis igaks kõlvatuseks. Paast ja palve ei hakka elama prassimisest rikutud hinges. Issand võtab paastuja vastu jumalikesse telkidesse, kuid pillajast pöördub Ta ära kui rüvedast ja ebapühast. Kui sa tuled homme siia ja haised veini järele, kuidas saan ma su joomingut paastumiseks pidada? Kuhu ma su liigitan? Purjutajate või karskete hulka? Eilne purjusolek näitab sind purjutajana, kuid tänane elukorraldus paastujana. Joobe jääknähtudega muutub su paast kasutuks. Kui aga algus on kasutu, on oht, et sama kasutult lõpeb kõik.
Paastumine ei mõjuta vaid üksikisikuid. Ta mõjutab tervet ühiskonda. Ta kutsub korrale ja rahustab lühikese ajaga maha kõik inimesed. Ta sunnib vaikima üleannetud häälitsused ja hõiked, peletab eemale tülid ja kokkupõrked, lõpetab laitmise ja tagarääkimise.
Millise õpetaja kohalolu peataks nii kiiresti laste üleannetused ja lärmi? Vaevalt jõuab kätte paast, kui igasugune rahutus linnas lõpeb iseenesest.
Kes võiks tralli ja lõbutsemist paastu ajal jätkata? Kes võiks paastumist kokku sobitada liiderlike tantsudega? Kohatu naer ning libude laul ja meeletud tantsud kaovad linnast, niipea kui jõuab kätte paast kui mingi karm kohtunik.
Kui kõik paastu nõuandeid kuulda võtaksid, valitseks rahu lõpuks kogu inimkonnas. Ükski riik ei tõuseks enam teise vastu. Meil poleks sõjalisi kokkupõrkeid ega relvatootjaid. Poleks kohtuid ega vanglaid. Kõrbed ei varjaks enam kurjategijaid, linnad laimajaid ega mered mereröövleid.
Kui valitseks paast, poleks meie elu täis ohkamist. Sest ta õpetaks kõigile mitte ainult pillava elu piiramist, vaid ka loobumist paljust muust halvast. Tema õpetusel pääsetaks ja võõrdutaks täielikult väiklusest ning ihnsusest, auahnusest ning himurusest. Kui me neist vabaneme, elame rahus ja pühitsuses.
Kui see vooruste kuninganna meile selliseid hüvesid pakub, võtkem ta siis vastu ilma igasuguse nukruseta, ilma ühegi nurinata. Austagem kõik innukalt seda vaimulikku söömaaega, mille paast meile valmistab, puhastades meid ning valmistades meid ette igaveseks jumalikuks rõõmuks paradiisis. Aamen.

Algteos: Paraklitose püha kloostri (Kreeka, Atika) väljaanne, 2001. Tõlge kreeka keelest: Raul Rafael Keskküla.