Avaleht/PALMIPUUDE PÜHA

PALMIPUUDE PÜHA

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Püüdes olla hea tahtega kristlased, oleme neil viimastel nädalatel teinud mõningaid pingutusi nõustudes paastumisega piirama oma söömisarmastust, katsudes mõne hea teoga hädasolevate vendade vastu taltsutada oma ihnust ja palvega alla suruda oma kõrkust. Kahtlemata ei ole seda just palju, aga see on siiski midagi väärt.

Kindlasti on see märksa enam kui mitte midagi; meie, kes me oleme vaevatud ja maadligi surutud tohutust kannatuste hulgast, mida kurjus maailmas tekitab, loodame, et tuleb keegi, kes meie koormat kergendab, meile jõudu annab, laseb meil veidigi puhata. Enamgi veel: kes tuleb meid terveks tegema, lohutama, meile andestama. “Vennad,” ütleb püha Paulus oma kirjas filiplastele (Fi 4,4-7): ”Olge ikka rõõmsad Issandas. Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!… Issand on ligidal… Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.”

On tõesti tõsi, et täna tuleb Issand ise meile vastu. Ta ilmub meie uksele nagu Ta toona ilmus Jeruusalemma väravaile.

Kandkem hoolt, et me ei käituks nagu rahvasumm, kes tookord oli kogunenud Teda vastu võtma.

Rahvas näitas Jeesuse saabumisel üles tohutut vaimustust. Inimesed olid veendunud, et Ta kuulutab Jumalariigi kohest saabumist, kuna teati tema võimet sooritada vaatemängulisi tervendamisi. Selle rõõmujoovastuses rahvahulga jaoks on kätte jõudnud lootuse, vabanemise ja vaenlaste üle võidutsemise hetk pärast pikki rooma ülemvõimu, kannatuste, rõhumise ja viletsuse aastaid. Kõik märgid näitasid: õnn on käes.

Ometi ei tõota Jeesus “õnne” inimlikus mõttes. Ta kuulutab avalikult “õndsusesalme”. Kandkem hoolt, et me ei teeks sama viga, mis Jeruusalemma rahvas. Õnn, rõõm, mida Jeesus kuulutab, on inimeste tavapärasele rõõmule vastupidine. See rõõm põhineb kõikide maapealsete väärtuste peapealepööramisel.

Rumala ja muutliku meelega rahvahulgal on Jeesuse jaoks varuks vaid lühiajaline triumf.  Inimesed kiidavad oma Messiat. Jeesus vastab ja ei vasta : Ta on tõesti Taaveti poeg, Ta tuleb Issanda nimel, Ta teeb tõeks prohvetikuulutused; aga Ta ratsutab väikesel eeslil -jõuetuse märk – et näidata Jumala paradoksaalset kõigeväelisust.

Milline põlgus sinu poolt, oh rumal ja muutlik rahvasumm! Palmipuude pühal on Jeesus kahtlemata vaeste Issand ja seeläbi kõikide Issand;  nende Issand, kellel ei jätku meelekindlust vaenlasele vastu astuda, nende Issand, kes põgenevad, kui saabub ülima kannatuse hetk, nende Issand, kes alati natuke kahlevad, kuid mitte sel määral, et loobuda uskumast. Jeesus on Issand, mitte sõjaväe ülemjuhataja. Jeesus on “õrn ja alandliku südamega” Issand, kes tuleb kuulutama “rahu kõikidele rahvastele” ja kes seeläbi teeb tühjaks unistused relvastatud vastuhakust, vägivallast, vaenlase üle võidu saavutamisest, mida ootab Temalt juudi rahvas Jeruusalemmas.

Teisisõnu, Ta on meie Issand! Meist igaühe Issand, kes me liigagi sageli tardume pilk naelutatud headele asjadele, mis seda tegelikult ei ole. Ta meist igaühe Issand, kes me ootame, et Ta täidaks meie kõige salajasemad, kõige pöörasemad, kõige riskantsemad, võibolla isegi kõige häbiväärsemad  soovid.

Palmipuude püha rõõm: Jeesus tuleb mööda teed, mida meie Talle palmiokste ja mantlitega tähistame. Ta võtab selle tee ette, et see lõpule viia ja seda ületada, päästa, teha sellest tõeline võidu tee, tagasihoidlik nagu väike eesel, aga sõltumatu. Jeesus seob ennast sellega täielikult. Ta pole nõus meid maha suruma. Ta on nõus olema meie Issand nagu Ta nõustus olema seda rahavahulgale, kes mõne päeva jooksul kaldub võidukast vastuvõtust äratõukamiseni, tunnustamisest hülgamiseni ja võtab Temalt kõik: au, väärikuse, usaldusväärsuse, füüsilise vabaduse.

Kui Jeesus tuleb palmipuudepühal rõõmujoovastusse, siis Ta teab, et astus oma aurikkasse ristikannatusse, et omaenese surmaga meid lõplikult surmast päästa. Oksad, mida rahvas lehvitab, ei ole üksnes rõõmu väljendus. Juudi traditsiooni kohaselt on oksad viimsete aegade ettekuulutus. Jeesus oli omasid juba teavitanud lähenevast surmast enne oma taastulekut aegade lõpus: “sest ma ütlen teile, et teie ei näe mind nüüdsest enam, kuni te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!” (Mt. 23,39). Tervitades palmiokstega saabuvat Messiat kuulutab Jeruusalemma rahvas sellega varjatult Jeesuse surma ja ülestõusmist nagu ka Tema teist tulemist meie sekka Jumalariigi tulevasel ajastul, mis tähistab Selle taastulekut, kes oli, on ja tuleb.

Kogu palmipuude püha liturgia sõnum on selge: Jeesus ootab nüüdsest igaühelt meist, et me seoks ennast selle otsustava sündmusega, mis Jeruusalemmas aset leidis. Praegusel hetkel on Jeesus rohkem kui iial varem meie eksirännakute keskmes; praegusel hetkel tuleb Ta rohkem kui iial varem meie lootustesse ega tunnista neid valeks ja kinnitab, et inimene on soovide olend. Kes saaks meid Temast lahutada?

Kuid kui palju on neid kristlasi, kes on seda kutset kuulda võtnud? Kui paljud on mõistnud, et see, mis siis toimus Jeruusalemmas, mis jätkuvalt toimub igaveses, nähtamatus Jeruusalemmas, on tähtaim asi maailmas?

 

Armsad vennad ja õed,

Palugem Kristust, et tema armu läbi oleks meie minek Jeruusalemma Tema kõrval ja kõik see, mida me püha ja suure nädala jooksul näeme ja kuuleme, meie elu ülim huvi. Jäägu möödanikku kõik see, millel pole kohta Ülestõusmise suures salasuses. Et kõik, mis räägib meile Jeesusest – ja kõik, kust see ka ei pärineks, räägib meile Jeesusest – paneks meie südame tugevalt põksuma soovist ja ootusest, mis iial ei lõpe ja saab alati täidetud.

Südame, mis lõõmab mõttest sellele, kes tuleb …

Täna, oodates Peigmeest, kes tuleb. Homme, oodates maailma Kuningat Ülestõusmispühade aurikkas valguses. Aamen!

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit