ÕPETUSKÕNE PÜHA JA SUURE PAASTU ALGUSES

Nr. 119.

Bartolomeus,

Jumala armust Konstantinoopoli – Uue Rooma, peapiiskop ja oikumeeniline patriarh

kogu kirikurahvale:

olgu arm ja rahu teiega meie Päästjalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt;

meie aga soovime teile õnne, õnnistust ja andeksandmist.

Täis püha härdumust astume ka tänavu Jumala hea tahte läbi pühasse ja suurde paastu, mis on askeetliku võitlemise väli, kasinuse ja meeleparanduse, alandlikkuse ja palve, vaimuliku ärksuse ja vennaarmastuse aeg. Meie pilk on seejuures suunatud Issanda eluandjale ristile, mis juhatab meid kõiki püha paasa juurde ja avab inimsoole paradiisi uksed.

See algav õnnistusrikas aeg on hea võimalus jälle teadvustada askeesi tõelist tähendust Kristuses. Taoline askees on lahutamatult seotud kiriku armulaualise teokssaamisega, mida kõigis tema avaldustes ja mõõtmetes valgustavad ülestõusmise valgus ja rõõm. Askeetluse vaim pole miski, mis oleks kristlusesse sisse pugenud kustki kõrvalt, ega ole ta ka sündinud kirikuväliste dualistlike ideoloogiate mõjul. Askees on teisiti öeldes kristlik olemine, mis seob selle tingimatu ustavusega Jumala ettehooldesse, eneseületuse ja eneseohverdusega, ligimesearmastuse ja lugupidamisega kogu loodu vastu.

Askeesi puhul pole küsimus omavolilistes valikutes ega puhtisiklikus omapäratsemises, vaid allumises kiriku reeglile ja kogulikule kogemusele. See on kiriku-, mitte üksikisikukeskne asi. Elu kirikus on üks jagamatu tervik: meeleparandus, palve, alandlikkus, andeksandmine, paast ja heateod on kõik vastastikku seotud ja põimunud. Õigeusu pärimuses pole askees eesmärk omaette, mis võiks viia üksikisiku pingutuste ülehindamisele ja toita omal jõul õigekssaamise püüet. Suur paast on „paras aeg“, et elada kirikus kui Jumala armuandide ilmutuse kohas ja viisis. See on Issanda ülestõumise eelaimuse alatine rõõm ja meie usu nurgakivi ning „meis oleva lootuse“ igihelgas silmapiir. Jumala juhatusel tähistab kirik piimastloobumise nädala laupäeval askeesis kirgastunud meeste ja naiste püha mälestust, kes on usklike avitajad ja kaasteelised askeesi jooksurajal. Vaimulike võitluste väljal tunneb meie üle heameelt Kolmainu Jumal, varjab meid kõigepüham Jumalasünnitaja, meie kõigi Ema, ning meie eest kostavad pühad inimesed ja usukannatajad.

Terve kristlik askeetlus on kogu inimese kui vaimu, hinge ja ihu terviku osasaamine elust Kristuses ilma, et see tähendaks aine või ihu alahindamist, ilma maniliku närtsitava vaimsuseta. Nagu keegi on kirjutanud, pole kristlik askees lõppeks võitlus mitte ihu vastu, vaid ihu eest, kooskõlas Gerontikonis (pühade kõrbeerakute ütluste kogumikus) öelduga: „Meid pole õpetatud olema ihutapjad, vaid kirgedetapjad“.

Kahjuks iseloomustavad mõned kaasaegsed mõtlejad kristliku askeetlust ekslikult elurõõmu eituse ja inimliku loovuse piiramisena. Miski pole tõest kaugemal! Askees kui lahtisaamine omamisest ja püüdest asju enesele haarata, teisisõnu esmalt vabanemine „minast“ ja omakasu tagaajamisest, on tõelise vabaduse allikas ja väljendus. Mis võiks olla õigem, kui murda välja „oma õiguse“ vangitornist avatusse ja armastusse kaasinimese vastu, vabaneda sisemisest uinutavast valskusest ja järjekindlalt kohandada oma elu Jumala käskudega? Mis võiks olla loovam paastust, mis on terviklik eluseisund ning Koguduse askeetliku ja euharistliku vaimu väljendus, olles ühine, mitte eravõitlus? Mis raputab kõige enam meie olemist, kui mitte meeleparandus, sisemine pöördumine, kui mitte terve meie elu suunamine tõe poole, Jumala armu väe uus ilmutus, elu sügavus Kristuses ja igavese elu lootus? Muljetavaldav on tõsiasi, et kui muutus suure paastu varakristlik tähendus ettevalmistava ajana ristimiseks ülestõusmisliturgial, jäi selle meeleparanduslik loomus alles „teise ristimise“ läbielamisena. Seepärast pole paastu ja meeleparanduse aeg midagi sünget. Meie kirikulaulud räägivad paastukevadest ning teoloogid kutsuvad suurt paastu samuti vaimulikuks kevadeks ning rõõmu ja valguse ajaks. Kõik see omandab erilise ajakohasuse ja väärtuse tänapäevase segaduse taustal selle üle, kes on inimene, ja kultuurilise võõrandumise taustal.

Nende tunnete ja mõtetega tuletame Kristuse Püha ja Suure Kiriku lastele kõigis Issanda valitsemispaigus meelde, et tänavu akafisti laupäeval tähistame 1400 aasta möödumist 626. aastast, kui tänuks Jumalasünnitajale Konstantinoopoli päästmise eest piirajatest lauldi seistes Blaherna kirikus akafist Jumalaemale. Me soovime teile kõigile ka head paastuteekonda  askeesis ja kannatlikkuses, tänus ja ülistuses. Astugem kõik tões ja armastuses ning Issanda pühitsuses Tema hiilgava ülestõumise täie rõõmu poole!

Suure paastu alguses 2026. aastal

+ Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus,

teie tuline eestpalju Jumala ees.