Avaleht/Püha Gregorius Palamase pühapäeval

Püha Gregorius Palamase pühapäeval

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Tänane evangeeliumilugemine räägib halvatu tervekstegemisest. Püha Markus (Mk. 2,1-12) laseb meil sellest sündmusest väga üksikasjalikult osa saada. Juhtum leidis aset Kapernaumas, Peetruse majas. Ka meiega on sama lugu: meiegi oleme praegu ühes majas, Jeesuse majas, “tema kojas”, ja nagu seal, nii siingi, on Tema meie keskel  ja “kuulutab Jumala sõna”.

Põhisündmusest jutustab Markus lühidalt. Neli meest kannavad halvatut. See ebatavaline rongkäik liigub edasi sõnatult. Kuna Jeesuse “ette” pääsemine on võimatu, ronivad mehed maja tagaküljelt katusele, võtavad selle lahti ja lasevad voodi, millel lamab halvatu, alla, et ta oleks Jeesuse “ees”. Ning sedamaid “ nende usku nähes“ annab Jeesus halvatule patud andeks (salm 5).

Viimases lauses on midagi täiesti uut. Kuni selle päevani oli Jeesus korda saatnud palju tervendamisi, aga pattude andeksandmist ei olnud Ta mitte kellelegi kuulutanud. Pattusid Ta annab andeks esimest korda, sest nelja voodikandja usk on Teda liigutanud. Esimest kord ilmutab Ta ennast Jumalana.

Just see peaks, eriti sellel suure paastu ajal, meid otseselt kõnetama. Patt haavab märksa sügavamalt kui mööduvad tõved või vanaea haigused. Patt on surma märk; patust saab alguse kogu lahkmeel ja vihkamine. Patt tõukab selle, keda ta tabab, üksindusse. Olles hullem kui pidalitõbi moonutab ta Isa imelise Palge Pojas, mis on kätketud igasse inimesesse.

Vaatamata halvatu soovile saada terveks oma ihuhädast, tervendatakse ta esmalt just patust, mis on kõigi inimhädade allikas. Nähtava varjus juhatab Markus meid nähtamatu poole, lihkumiste jadas, mis on nii imelised.

Esimene lihe. Ilmselgelt ei tulnud halvatu oma patte andeks saama, vaid ihulisest vaegusest pääsema. Ta nõustus Jeesuse juurde minema, sest oli juba kaua haige olnud. Raske puue oli aga teinud temast ka suure skeptiku. Tema jaoks soodsa Jeesuse hoiaku kutsub esile hoopis kandjate usu nägemine. Enamgi veel: Jeesus mitte üksnes “ei näe nende usku”, vaid Ta näeb “mismoodi nad usuvad”. Seega just meie nelja akrobaadi usk ja üksnes nende usk saab ettekäändeks viienda  mehe tervendamisele.

Tõepoolest, väga harva tegeleme me usuga koguduslikust ja kogukondlikust vaatenurgast. Räägime meeleldi “sellest, kes usub, ja tollest, kes ei usu“, aga kunagi ei ürita me teada saada, milles seisneb see koguduse usk, kuhu nad kuuluvad ja kust nad endale olemasolu saavad. Iial ei sea me end ühiskonna või Kiriku, mille liikmed me oleme, usu tasandile. Ühesõnaga, kunagi ei esita me endale küsimust, milline on meie usu kirikuõpetuslik mõõde.

Kurbloolisus ei seisne mitte selles, et maailmas on mitte-usklikke. Selles pole midagi üllatavat. Mida muud võiksimegi oodata langenud ja patuselt maailmalt? Halvatu oli küürus nii oma haiguse kui uskmatuse koorma all. Pealegi tundub, et tal polnud ei peret ega sõpru; kõikide nende Jeesuse ümber tunglevate inimeste seas polnud ainsatki kaasatundjat, kes oleks temasse uskunud. See seletab, miks neli tundmatut inimest talle iseenesest appi läksid.

Meie tänasesse konteksti ülekantuna kalduksin arvama, et seesama halvatu poleks tundnud end sugugi rohkem omaksvõetuna tõelises kiriku koguduses, kes ihkab oma hüvesid, on veendunud oma päästes, võimeline panema Jeesuse jalgade ette tema asemel ja tema eest kogu oma ihuliku ja vaimse viletsuse, et ainult sünniks ime.

Ja ometi!… See, mis toimus Kapernaumas, tuletab meile meelde, et usk pole üksnes isiklik pühendumine; see on ka jagamine kiriku ja koguduse kogemuse läbi. Kuivõrd teistsugune oleks maailm kui meiegi sunniksime ennast jõudma usu läbi pühadusele sõbra, sugulase, naabri või iseäranis vaenlase hüvanguks? Teostagu ema täiel määral oma usku, võtku ette pühaduse tee oma lapse hüvanguks; tehku vaimulik isa sama oma vaimuliku lapse heaks ja preester nii selle heaks, kes õigelt teelt eksinud kui selle heaks, kes elab patus… Kui armastus ja usk on üks tervik, ei saa nende vastu mingi muu liit!

Ärgem unustagem, et jumalik liturgia järgib sama eesmärki. Seda ei pühitseta üksnes nende eest, kes on kohal, vaid ka nende eest, kes on ära: “reisijate, haigete, vaevas ja vangis olijate”  ning kõigi eest, kes tunnevad ennast patustena või äratõugatutena. Aga meiegi oleme halvatud. Tardunud kõrkusesse ja isekusse, mis ei lase meil astuda armastuse samme. Me ütleme Jeesusele: “Päästa mind!” Ta vaatab meid. Ta vaatab alati sügavalt otsa nendele, kes Tema juurde tulevad. Kas Ta näeb meis piisavalt usku?

Teine lihe. Selle asemel, et kohe öelda: “Tõuse üles”, läheb Jeesus joonelt selle nähtamatu juurde, mis jääb meile tabamatuks: “Mu laps, sinu patud on sulle andeks antud“. Samal ajal kui meil on tavaks öelda: „Seni kui oleme kehaliselt terved, on kõik hästi“, palub Jeesus meil suhtuda teistmoodi ja omistada sootuks rohkem tähtsust oma vaimulikule tervisele. Tänahommikune evangeeliumi õppetund on väga üheselt mõistetav. Haiguse korral peame hakkama palvetama hoopis oma sisemise puhastumise eest, eksimuste andeksandmise eest ning alles seejärel paluma ihuhädast pääsemist.

Igal juhul on oluline pöörata erilist tähelepanu haiguse ja patu vahelisele seosele. Jumal, Kirik ja teoloogia vaatavad inimesele kui tervikule ning kui ainukordsele tervikule. Kogu inimene tervikuna, nii ihu kui hing, saab päästetud ja pääseb Jumalariiki või teeb pattu ja pärib igavese surma. Inimese kogu olemus – nii ihu kui hing – teeb valiku hea ja kurja vahel; selline on kristliku inimeseõpetuse aluspõhimõte.

Patt, haigus? Me talume neid ja kogeme neid oma olemuse tõeluses eneses. Kuna ihu ja hing jäävad igas olukorras tihedalt üksteisega seotuks, siis iga patt, mis kahjustab hinge, ohustab koheselt inimisikut tervikuna ja seega ka tema ihulist tervist. On tõsi, et lisaks haigustele, mis on patu tagajärg, esineb ka teisi, mis tulenevad hinge rikutusest patu mõjul. Stressi ja masenduse tõttu, mida patt psüühika tasandil esile kutsub. Sest iga patt toob kaasa inimese allakäigu hävitades Jumala kujutist, mis on igas inimeses. See on peapõhjus, mis ajendab Jeesust kõigepealt tegelema oma jalgade ette asetatud voodihaige vaimuliku tervisega. Vabastades mehe süütunde kompleksist laseb Jeesus tal hingata sõõmu puhast õhku Jumala puhtas maailmas. Evangeeliumi halvatu ihuline tervenemine on nähtamatu pattude andeksandmise nähtav märk.

Tänane evangeeliumilugemine annab meile teada, et Jeesust puudutab eriliselt iga ahastuses oleva inimese olukord ja oma alati armuküllase sekkumisega Ta vabastab ning päästab. Kui Issand otsustab kellegi terveks teha, ei küsi Ta endalt kunagi, kas haige on patune või mitte. Ärge unustage, et Isa poolehoid kaldub pigem tähendamissõna „kadunud poja“ poole, et seesinane on Isast lahtiütlemise pärast palju, väga palju kannatanud. Füüsiline valu, mis on iga haiguse põhjustaja, ja vaimne valu, mis lähtub patust, väärivad seda, et neid koheldakse nagu pühi asju, suure lugupidamisega.

Kuigi see võib teid  jahmatada, on üldteada, et mõned kõrbeisad, kes olid tuntud oma pühaduse poolest, ei kõhelnud Jumalat tänamast mitte ainult oma heade tegude eest, vaid ka pattude eest, mida nad olid teinud.

Ei maksa arvata, et ma tahan pattu kuidagi paremaks pidada. Inimese ja inimkonna ajaloo seisukohalt pole midagi traagilisemat kui patt. Kui patt asub inimese südamesse, teeb ta seda nii sügavalt, et rikub ühtaegu nii inimese hinge kui ihu ja lõhub neid valitseva ühtsuse ja kokkukuuluvuse. Ma mõtlen pigem sellele lausele, et  „inimene, kes on näinud oma pattu, on suurem kui inimene, kes on ellu äratanud surnuid!“ Suured vaimulikud isad tänavad Jumalat just selle oma patu nägemise eest. See on ka põhjus, miks Jeesus esimesena asub tegutsema hinge- ja alles seejärel ihu tasandil. Selle asemel, et halvatule kohe öelda: „Tõuse üles!“, teeb Ta talle esmalt ühe teise kuningliku kingituse, täieliku vabanemise kingituse: „sinu patud on sulle andeks antud!“

Kolmas lihe: kirjatundjad, kes selle sündmuse juures viibivad, on raevus. Nende pahameel on arusaadav: “Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?” See on tõsi, aga seda mõistetakse alles hiljem, siis kui Jeesus on ükskord päästetöö lõpule viinud andes ristil armastusest oma elu. See samm, mida toonane rahvahulk teha ei suutnud (kõik üksnes hämmastusid); see samm, tunnistamine, et Jeesus oma inimlikkuses on Jumal, kes ainsana võib patte andeks anda, mida kirjatundjad teha ei tahtnud (“Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat!”); see samm, kas meie oleme valmis seda astuma tunnistades siin ja praegu, et Jeesusel oma jumalik-inimlikkuses, on vägi elu anda, vägi surnuid üles äratada, vägi patte andeks anda?

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Kuna Jeesus on meie Jumal, saab Ta ära kanda ja ära võtta maailma patu, meie patu. Pöördugem Tema poole ja öelgem Talle veendumuse ja usaldusega: Issand, aita meil seda nii tugevalt uskuda, et meie usku nähes saaksid Sa tervendada meie ihu ja hinge. Aamen!

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Issanda aastal 2012