Avaleht/Püha ja suur nädal (25-30. aprill), Püha paasa (1. mai)

Püha ja suur nädal (25-30. aprill), Püha paasa (1. mai)

Me astume nüüd aasta kõige pühamasse nädalasse.

SUUR NÄDAL

Suure nädalaga, mida vahel nimetatakse ka vaikseks nädalaks või kannatusnädalaks, jõuab lõpule suure paastu aeg. Sel ajal elame uuesti samm-sammult läbi Kristuse maise elu viimaseid päevi: kuidas meie Issand ära anti, vangistati, surma mõisteti, ristile naelutati ja hauda maeti. 

Selle pühaliku nädala kannatuslugu ja ristisurma kroonib ülim rõõm Kristuse surnuist ülestõusmisest, mis sündis meie lunastuseks ja kuulutab ette ka meie eneste ülestõusmist.

Suur nädal algab palmipuudepühaga, viimase pühapäevaga enne ülestõusmispüha. Pärast Laatsaruse ülesäratamist saabus Kristus Jeruusalemma, et koos oma õpilastega tähistada juutide tähtsaimat püha – paasapüha. Rahvas võttis Teda vastu nagu Messiat ja Israeli kuningat, tervitas palmi- ja oliivipuuoksi käes hoides ja hüüdes: Õnnistatud on see, kes tuleb Issanda nimel! Kristus õnnistas inimesi eeslisälu seljas istudes. Kõik olid rõõmsad, välja arvatud ülempreestrid ja variserid, kellel oli juba valminud plaan Jeesus vangistada ja kohtu ette tuua. Meil nimetatakse palmipuudepüha ka urbepäevaks, sest kirikutes õnnistatakse siis urbadega pajuoksi. Neid toome ka tuppa, et meenutada: Jeesus on taevane kuningas.

Hommikune rõõm asendub pühapäeva õhtul kurbuse ja leinaga, sest Kristus astub vastu oma kannatustele. Kirik ja vaimulikud on rõivastatud leinavärvidesse, musta ja lillasse, kiriku keskele tuuakse Kristuse ikoon, mis kannab nimetust „Ülim alandus” ning lauljad laulavad „Peigmehe palvet”: Vaata, Peigmees tuleb kesköösel ja õnnis on sulane, kelle ta valvamast leiab; aga kõlbmatu on see sulane, kelle ta laisklemast leiab. Katsu siis, mu hing, ennast une eest hoida, et sa surmale antud ja kuningriigist välja lükatud ei saaks. Ärka üles ja hüüa: püha oled sina, Jumal – heida armu meie peale Jumalasünnitaja palvete pärast. See on ka järgmise kolme päeva peamine teema: Kristus kui Peigmees, kes saabub ööpimeduses meie hinge valgustama, et ärgitada seda Jumalariiki vastu võtma.

Alustades suure nädala teenistustega, kutsub kirik meid Jumalariigi vastuvõtmiseks vaimselt ette valmistuma. Selleks peame hoiduma kurjusest, vihast ja vaenust ning keskenduma armastuse tegudele. Seetõttu meenutatakse esmaspäeval Piibli Vanas Testamendis toodud vaga Joosepi − puusepa − lugu, kelle vennad olid orjusesse müünud. Joosep sattus vanglasse ja oli suures hädaohus, kuid väljus katsumustest tänu oma südamepuhtusele ja vooruslikkusele võitjana ja temast sai Egiptuse kuningas.

Koos Joosepi looga kuuleme Piibli tähendamissõna neetud viigipuust, mis ära kuivas. See tähistab loodud maailma, mis selle asemel, et vaimseid vilju anda, pakkus vaid välist, haljendavat ilu, ja mõisteti seetõttu Kristuse poolt hukka.

Teisipäeval loetakse jumalateenistusel tähendamissõna kümnest neitsist, kellest viis olid varunud piisavalt õli, et peigmehe saabumisel lamp põlema süüdata, ülejäänud viis aga mitte. Me peame Kristuse saabumiseks iga hetk valmis olema: ei piisa sellest, et täidame väliselt käske, meil peab jätkuma usu ja armastuse õli, mida põlema süüdata, et Kristus järgida.

Kolmapäeval meenutatakse eksinud naist, kes valas Kristusele kallist mürri ja sai selle pärast õpilastelt noomida, kuid Kristus andis talle tema patud andeks. Eksinud naise tegu on otsekui armastuse ja kahetsuse võrdkuju.

Suure kolmapäeva õhtuteenistusel viiakse läbi püha õlitamissakrament, et sellisel kombel tervendada iga kirikulise hinge ja ihu.

Neljapäeval meenutatakse mitut sündmust: kõigepealt, kuidas Kristus ise pesi ülima armastuse ja alanduse märgiks oma õpilaste jalgu, näidates, et on tulnud inimesi teenima. See tegu õpetab meile armastust ligimese vastu.

Seejärel püha õhtusöömaaega, mil Kristus kogunes oma õpilastega viimast korda ühise söögilaua ümber, et tähistada juutide paasapüha. Ta võttis leiva ja veini, õnnistas neid ja jagas oma õpilastele, öeldes: See on minu ihu ja veri. Sööge ja jooge sellest kõik oma pattude andeksandmiseks. Selle viimse söömaaja eeskujul jagab preester meile igal jumalikul liturgial armulauda − pühitsetud kirikuleiba ja veini. Kõik, kes sellest osa võtavad, saavad osa Kristusest endast.

Veel meenutatakse, kuidas pärast õhtusöömaaega palvetas Jeesus Ketsemani aias. Seal saab ta tunda suurimat ahastust, sest Jumala Pojana läheb ta surma, kuigi on ise patuta. Siiski ütleb ta: Isa. Sündigu Sinu, mitte minu tahtmine. Viimaks meenutamegi Juuda äraandmist, kes julges osa võtta pühast õhtusöömaajast, samal ajal plaanides reeta ja välja anda oma õpetaja.

Suur reede on kirikuaasta kõige kurvem päev. Selle päeva jumalateenistused on pühendatud sündmustele, mis toimusid vahetult enne Jeesuse surma.

Meenutame, kuidas Rooma maavalitseja Pilaatus ja juudi preestrid Jeesuse üle kohut mõistsid. Kuigi Jeesusel ei leitud süüd olevat, mõisteti ta surma ristilöömise läbi ja vabastati tema asemel röövel Barabas. Veel mälestame Jeesuse kannatusterikast ristiteed Kolgata mäele, tema ristile naelutamist ja surma. „Isa,” ütles Kristus ristil, „anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.” Surma hetkel värises maa ja läbitungimatu pimedus varjas päikese, sest kogu loodu kannatas koos Jumala Pojaga. Kristuse sõbrad ja õpilased Arimaatia Joosep ja Nikodeemus võtsid Kristuse ristilt ja asetasid hauakoopasse, mida valvasid sõdurid. Koopa ette aga veeretati suur kivi.

Selle leinapäeva mälestuseks püstitatakse kiriku keskele Kolgata rist. Ka tuuakse kirikurahvale kummardamiseks lilledega ehitud ja mürriga lõhnastatud Kristuse surikuju – epitaaf. Õhtuteenistusel meenutatakse meie Lunastaja ristilt mahavõtmist ja haudapanemist, seejärel peetakse Kristuse matmisteenistust.

Suur nädal saab lõpule vaikse laupäevaga, mille hommikul eelneb püha Basiliuse liturgiale õhtuteenistus. Sellel päeval mälestame Kristuse laskumist surmavalda, et vabastada kurja ahelaist inimkonna esivanemad, Aadama ja Eeva. Vaikne laupäev on üleminek surmast elusse, et anda teed ülestõusmisele.

Laupäeva öösel peetakse kirikus ülestõusmispühade jumalateenistust. Ümber kiriku tehakse ristikäik ning preestrid ja kirikurahvas tervitavad üksteist sõnadega: Kristus on surnuist üles tõusnud! – Tõesti on üles tõusnud!. Kõik on rõõmsad, sest surm on ära võidetud, nagu öeldakse kirikulaulus: Kristus on surnuist üles tõusnud, surmaga surma maha tallanud ja neile kes hauas olid, elu kinkinud!

Veel on aega !”

Viimane mõtisklus paastust ning suurest ja pühast nädalast.

Veel on aega, et sellel suurel ja pühal nädalal mõelda meie pääsemisele, maailma loomisele ning Aadama ja Eeva langemisele, mille tõttu patt tungis kogu loodusse.

  1. Jumal päästab meid

Kuid ärgem peatugem ainult sellel. Alustame mõistmisest, kuidas see Jumala hämmastav, mõistetamatu ja etteaimamatu tegu, kes võttis meie liha ja sündis Petlemmas meie sekka, muutis kõike täielikult. Sellel nädalal, kui saab tõeks lubadus, mis on meile antud pärast langemist, saabub halastav Kristuse, uus Aadam. Ta lüüakse risti, Ta tõuseb kolmandal päeval üles; Ta läheb taevasse; Ta istub oma Isa paremale käele; Ta tuleb jälle mõistma kohut nii elavate kui ka surnute üle ja tema kuningriigil ei tule lõppu. Pühendagem natukene aega selle üle sügavamalt mõtlemiseks.

  1. Miks paast?

Te ei võtnud vaevaks tervel sellel perioodil paastuda? Veel on jäänud see nädal mõistmaks, et paastumine on üksnes vahend söögist loobumiseks. See on vahend, mis on tihedalt seotud inimkonna langemisega nii nagu Kristuse võiduga… meenutagem, kuidas Jeesus oli nelikümmend päeva kõrbes. Kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, tundis ta nälga. Just siis lähenes talle kiusaja. Esimene ahvatlus (Mt 4, 1-4), mida kiusaja Talle esitas oli seotud söögiga: „Kui sa oled 
Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!” Aga Jeesus vastas talle: „Kirjutatud on:
 Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” Kui süüvida sellesse lähemalt, siis me mõistame, et Aadama “langemine” ja Kristuse võit on mõlemad seotud söögiga. Aga selle suure erinevusega: Aadam ütles “jah” ahvatlusele ning maitses keelatud vilja (1Ms 3, 1-6). Kristus ei lasknud ennast võluda ja keeldus söömast. Just sellepärast me paastume 40 päeva. Samuti, see lühike aeg, mis meil on veel enne paasat, võimaldab muuta paastu vaimulikuks töövahendiks, mis meid valmistab tõsiselt ette Jeesusega kohtumiseks, kes on auliselt surnuist üles tõusnud meie ja terve maailma päästmiseks.

  1. Elu muutmine palve kaudu

Suure paastu ja püha nädala aeg on eriti soodne palveks. Kõik püha nädala teenistused julgustavad ja kannustavad meid palvele. On väga soovitav innukalt ja andunult lugeda psalme. Teisest küljest kutsub Kirik meid sel suurel ja pühal nädalal aktiivselt osalema erinevatel palvustel, mida meile pakutakse, ja sakramentidel, mida kirikus pühitsetakse. Rohkem kui kunagi varem, on vaja, et igaüks meist pühendaks ennast liturgilisele palvele, mida pühitseb terve kogudus, et oma südametunnistust läbi katsuda ja lahkuda kerge südamega, et saada kasu Püha Vaimu vaimsetest viljadest ja et taas ellu ärgata Jumala pühade salasuste kaudu. Tihti pole ükski palve ehtne ega Jumalale vastuvõetav, kui me ei ava oma hingesilmi, selleks et saada puhtaks kõikidest kirgedest.

  1. Patt kui eriti tõsine tegu

Aeg, mil me elame, kardab sõna “pattu tegema“, samas kui pühakiri kirjeldab meile selgelt, kui raske võib patt olla. Vanas Testamendis on erinevaid tõlgendusi selle kohta, mis on patt. Kõige olulisemad on kolm järgnevat: patt on inimese nõrkuse tagajärg; patt on rikutus ja teelt kõrvalekaldumine, patt on viga või eksimus, mis tekib ükskõiksusest. Kui me usume, et Jumal sai inimeseks ja lasi ennast ristile naelutada kogu maailma pattude eest, siis me peame suure tähelepanu ja tõsidusega mõtisklema oma elus tehtud pattude üle: kuidas patt juhib meie olemasolu, kuidas ta muundab meis olevat pühalikkust. Teisalt, ärgem põgenegem oma vastutuse eest: meie osaleme samuti, läbi eestpalve meie pattude ja vigade eest, selles tohutus inimkonna langemise tragöödias, mis päädis Jumala enda ristilöömisega oma Poja isikus.

Samal ajal ärgem unustagem kunagi, et Jumal on meile pakkunud vastumürgiks andeksandmise, tingimusel, et sellele eelneb täielik ning siiras patukahetsus.

  1. Suur ja püha nädal, ainulaadne võimalus tõeliseks patukahetsuseks

Vahetult enne oma kuulsat mäejutlust (Mt 5,1-12), ütleb Jeesus rahvahulgale: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!”. Teisiti öeldes: “Kahetsege pattu, muutke oma vaimulaadi, muutke oma käitumist, sest taevariik on lähedal” (Mt 4,17). Patukahetsus ei ole lihtne ja pealiskaudne tegevus. Ta on selle jaoks, kes kahetseb oma tehtud vigu, täielik kohustus muuta igakülgselt oma mõtteid, tahet ja vaimulaadi.

  1. Pihisalasus, Jumala and

Mitte keegi meist siin maa peal ei ole patuta, väljaarvatud Kristus. Püha Augustinus ütleb oma raamatus ”Pihtimused”, et inimene sooritab pattu juba õndsas lapsepõlves, isegi kui ta sellest veel ise aru ei saa. Püha Nikolai Velimirović väidab, et kõige isekamad on väikesed lapsed, sest nad karjuvad ja nutavad vahetpidamata, kui me ei rahulda nende kapriise. Kõik see näitab, et patt on seotud meie sünnipärase loomusega. Just seepärast kingib Jumal meile pihtimise anni, et iga patt oleks meie hingest kustutatud, et me saaksime osa sellest uuest elust, mis meis on. Mõnikord jääb piht viljatuks, juhul, kui see ei ole läbiviidud pärast ehtsast ja ausat patukahetsust, pärast igat tehtud eksimust. Paljud arvavad, et andestuseks piisab, kui loetakse punkt-punktihaaval üles kõik patud, kuid sellest ei piisa: Jumal ootab tõelist patukahetsust ning mitte ainult lihtsalt nimekirja sooritatud pattudest. Jumal soovib, et me mõistaksime oma patte: et meie süda teesklematult kahetseks. Kas me mõistame tõeliselt, et igakord, kui me teeme pattu, on Jumal ise see, keda me haavame? “See, kes tõeliselt näeb oma pattu, on suurem, sellest kes äratab surnuid üles”, nii ütleb meie Kiriku üks suur askeet.

  1. Olgu suur ja püha nädal igaühele meist võimalus ehtsaks uueks vaimsuseks. Kristus on ülestõusnud!

Meie elu eesmärk ei ole Kristuse nimel ette võtta ristiretki, vaid just vastupidi, Tema pühal nimel suhtuda teistesse, kes iganes nad ka poleks, kui oma lihasesse venda. Me kuulutame ennast kristlasteks, kuid me ise järjepidevalt mõistame hukka teisi, kes meile vastanduvad, heidame nad kõrvale ja võitleme nendega, jäädes ise ükskõikseks tõe suhtes, et meie tõeline vaenlane elab meie enda südames, mitte kuskil mujal!

Mida paljud inimesed unustavad on see, et püha ja suur nädal julgustab meid pühenduma teistsugusele elule ja käitumisele. Samuti on ka paastuga: mitte, et üksnes toituda teisel viisil, vaid, et see on võimalus olla tähelepanelikum oma ligimese suhtes, vähem rõhutada omaenda isikut, luua rohkem vennalikke suhteid oma kogudusega läbi tihedama osalemisega jumalateenistustel ja kirikupühadel. Lühidalt, võimalus ehtsaks patukahetsuseks oma tehtud pattude pärast, olgu nad väikesed või suured. Ja muidugi suuremaks rõõmuks!

Suur ja püha nädal kogu oma askeesis ei kanna eesmärki meile survet avaldada. Läbi paastu ja arvukate jumalateenistuste, paneb ta meid mõistma, et me ei ole täiuslikud, et maailm ei ole loodud üksnes selleks, et me asetaksime ennast kõigist ette, vaid selleks, et me armastaksime, teisiti öeldes, et me väljuksime iseenda kestast selleks, et minna Jeesusega kohtuma. Just see endast väljumine on see, mis meis rõõmu tekitab. See on kohati nähtav rõõm, kohati salajane, meie olemuse täies sügavuses.

Selle suureks ja pühaks kutsutud nädala eesmärk on panna meid nägema, kes Kristus tõeliselt on; kohata Teda meie ligimese näol. See on samuti meie südamete muutmine: panna meid mõistma oma elu tõelist mõtet; aidata meid loobuda mõttetust asjade omandamise kihust. Lõpuks, vabastada meid sellest kaasaegse ühiskonna saatuslikust väitest, mille kohaselt “kõik on lubatud”. See ongi kõik, millele Kirik meid kutsub nendel viimastel päevadel enne meie Päästja ülestõusmist, läbi oma laulude, pühitsemiste, üleskutsete patukahetsusele. Kirik aitab meid vabaneda meid maailmast, mis võimendab meie kirgi, mis ei suuda enam kuulata, mis püüab takistada kõiki inimesi saada selle Jumala sarnaseks, kes oma halastuse laseb end viia ristile. Meie pattude eest…

Selline on nende viimaste päevade eesmärk enne paasat: kasutada ära seda viimast ja ainulaadset võimalust, mida Kirik pakub meile meie parimaks vaimseks ettevalmistuseks; selleks, et me astuksime Jeesuse jälgedes, tema kannatustele ja ülestõusmisele. Selleks, et me saaksime hõisata koos kogu Kirikuga :

“Kristus on ülestõusnud ! Jah, Ta on tõesti ülestõusnud!”

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit