Avaleht/Püha ja Suure Õigeusu Kirikukogu läkitus

Püha ja Suure Õigeusu Kirikukogu läkitus

Püha ja Suure Õigeusu Kirikukogu

LÄKITUS

Õigeusu kirikurahvale ja kõigile hea tahtega inimestele

Me laulame tänu ja kiitust ”halastuse Isale ja kõige julgustuse Jumalale,” kes on lubanud meil kokku tulla sel nelipühinädalal (18.-26. juuni 2016) Kreeta saarel, kus apostel Paulus ja tema õpilane Tiitus kuulutasid evangeeliumit Kiriku algusaegadel. Täname Kolmainu Jumalat, kel on olnud heameel lasta meil lõpuni viia Püha ja Suur Kirikukogu, mille kutsus kokku Tema Pühadus oikumeeniline patriarh Bartolomeus autokefaalsete õigeusu kirikute esikarjaste ühisel nõul.

Järgides ustavalt apostlite ja meie jumalakandjate isade eeskuju, oleme veelkord uurinud vabaduse-evangeeliumit, ”milleks Kristus on meid vabastanud” (Gl 5:1). Meie teoloogiliste arutelude aluseks oli veendumus selles, et Kirik ei ela iseenese jaoks. Ta kuulutab armu ja tõe evangeeliumit ja jagab maailmale Jumala ande: armastust, rahu, õiglust, lepitust, risti ja ülestõusmise väge ning igavese elu lootust.

  1. Kirikukogu üks olulisemaid muresid oli Õigeusu Kiriku ühtsus. Armulaual ja piiskoppide apostlikul järgnevusel rajanevat ühtsust peab tugevdama ja laskma sel kanda uusi vilju. Üksainus, püha, kogumaapealne ja apostlik Kogudus on jumalinimlik osadus, tulevase aja ettemaitsmine ja läbielamine pühas tänusalasuses. Kestva nelipühina on Kirik prohvetlik hääl, mida ei saa vaigistada, armastuse Jumala riigi ligiolu ja tunnistus. Õigeusu Kirik, ustavana üksmeelsele apostlikule pärimusele ja oma salasustekogemusele kannab ehedalt edasi kogumaapelaset ja apostlikku Kogudust nii nagu usutunnistus tunnistab ja kirikuisade õpetus kinnitab. Meie Kirik elab Jumala armunõu salasust tõeks oma salasustes, mille keskmes on püha armulaud.

Õigeusu Kiriku ühtsus ja kogumaapelasus väljendub kirikukogudes. Kogulik ülesehitus läbib Kiriku korraldust, otsustusviise ja määrab ära, millist teed ta peab käima. Autokefaalsed õigeusu kirikud ei moodusta kirikute liitu, vaid üheainsa, kogumaapealse ja apostliku Koguduse.

Iga kohalik kirik püha armulauaohvri toojana on üheainsa, kogumaapealse ja apostliku Koguduse ligiolu ja avaldumine. Mis puutub diasporaasse (eri vanade õigeusu kirikute hajalielavatesse kogukondadesse maailmas), siis otsustati jätkata piiskoppide assambleede asutisega niikaua, kuni on võimalik rakendada kanooniliselt ranget korda (et igas paikkonnas oleks vaid üks piiskop ja kirikustruktuur). Need assambleed koosnevad iga autokefaalse kiriku nimetatud kanoonilistest piiskoppidest ja viimased alluvad edaspidigi oma kirikutele. Piiskoppide assambleede sujuv toimimine tagab lugupidamise õigeusu kogulikkuse-põhimõtte vastu.

Suure ja Püha Kirikukogu aruteludes rõhutati ka juba toimunud kirikupeade kokkusaamiste tähtsust ja tehti ettepanek, et Suur ja Püha Kirikukogu muutuks korrapäraseks, iga seitsme või kümne aasta tagant kokku kutsutavaks asutiseks.

  1. Võtnud osa pühast armulauast ja palvetanud kogu maailma eest, peame jätkama ”liturgiaga pärast jumalikku liturgiat,” andma tunnistust usust inimestele lähedal ja kaugel, nagu Issand käskis enne oma taevasseminemist: ”te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni” (Ap 1:8). Jumala rahva taasevangeliseerimine tänapäeva ilmalikustunud ühiskondades ja nende evangeliseerimine, kes pole veel Kristust tundma õppinud, jäävad Kiriku jätkuvaks kohuseks.
  1. Tänu oma kohusele anda tunnistust tõest ja apostlikust usust peab meie Kirik väga oluliseks dialoogi, eriti dialoogi mitte-õigeusklike kristlastega. Seeläbi õpib ülejäänud kristlik maailm paremini tundma õigeusu pärimust, kirikuisade õpetust ja õigeusklike liturgilist elu ning usku. Dialoogid, mida Õigeusu Kirik peab, ei tähenda kunagi kompromisse usuasjades.
  1. Usulise fundamentalismi plahvatuslik kasv näitab, et esineb ka haiglaslikke usuväljendusi. Kaine usunditevaheline dialoog aitab tõhusalt kaasa vastastikkuse usalduse, rahu ja lepituse saavutamisele. Usulise kogemuse õli peab kasutama haavade arstimiseks, mitte sõjatule süütamiseks. Õigeusu Kirik mõistab ühel häälele hukka usuvähemustesse kuulujate kallal sõjalise jõu kasutamise, nende tagakiusamise, kodust väljakihutamise, sundpööramise, inimkaubitsemise pagulastega, inimröövid, piinamise ja julmad hukkamised. Taunitakse ka kirikute, ususümbolite ja kultuurimälestiste hävitamist. Iseäranis väljendab Kirik muret kristlaste ja muude usuvähemuste tagakiusamise pärast Lähis-Idas. Ta kutsub sealseid valitsusi üles kaitsma kohalikke põliseid õigeusu, kristlaste ja muid kogukondi, kel kõigil on võõrandamatu õigus jääda võrdõiguslike kodanikena oma maale elama. Meie kirikukogu pöördub kõigi osapoolte poole, et need pingutaksid järjekindlalt sõjaliste konfliktide lõpetamise nimel Lähis-Idas ja mujal ning võimaldaksid põgenikel koju naasta. Me pöördume eriti võimulolijate poole, et need teeksid kõik tagamaks rahu ja õiglust pagulaste päritolumaadel. Kutsume ka tsiviilvõime, kodanikke ja õigeusklikke nendel maadel, kuhu tagakiusatud põgenevad, jätkama nende abistamist oma võimaluste piires ja isegi üle oma võimaluste.
  1. Tänapäeva ilmalikkus püüdleb inimese sõltumatuse poole Kristusest ja Kiriku vaimulikust mõjust, samastades viimast meelevaldselt alalhoidlikkusega. Lääne tsivilisatsioon kannab aga ristiusu pikaajalise mõju pitserit. Peale selle rõhutab Kirik Jumal-inimest Kristust päästjana ja Tema ihu, Kogudust kohana, kus inimene saab elada vabaduses.
  1. Vastukaaluks kaasaegsele arusaamale abielust peab Õigeusu Kirik mehe ja naise lahutamatut armastussuhet ”Kristuse ja Koguduse suureks salasuseks” (vrd Ef 5:32). Sarnaselt kutsub ta ka perekonda, mis sellest tekib ja on laste üleskasvamise ainus kindel keskkond, ”väikeseks kirikuks”.

Kirik on alati rõhutanud eneseohjeldamise tähtsust. Kristlik askeetlus erineb aga põhjalikult igasugusest dualismist (kaheks jagavast) askeetlusest, mis eraldab inimese elust ja oma ligimesest. Vastupidi seostatakse meil askeetlust Kiriku salasustega. Eneseohjeldamine ei puuduta vaid kloostrielu; askeetlik loomulaad on kristliku elu tundemärk kõigis selle avaldumisvormides.

*

Lisaks muudele küsimustele, mille kohta võeti vastu kindlad otsused, juhib Püha ja Suur Kirikukogu tähelepanu ka järgmistele kaasajal olulistele teemadele:

  1. Mis puutub ristiusu ja loodusteaduste vahekorda, siis Õigeusu Kirik ei soovi kuidagi teadust oma eestkoste alla seada ega võtta seisukohta igas teaduslikus küsimuses. Ta tänab Jumalat, kes on andnud teadlastele anni avastada Tema loodu uusi, tundmatuid külgi. Tänapäeva loodusteaduste areng toob meie ellu põhjapanevaid muutusi. Sealhulgas on palju kasulikku, nagu igapäevaelu kergemaks muutmine, raskete haiguste ravi, hõlpsam suhtlus ning kosmoseuuringud jne. Sellegipoolest on teaduse arengul ka palju kahjulikke tagajärgi, nagu vabadusega manipuleerimine, mitmete väärtuslike traditsioonide kadumine, looduskeskkonna hävimine ja kõlbeliste väärtuste küsitavaks muutmine. Teaduslik teadmine, kuitahes ruttu see ka ei areneks, ei saa suunata inimese tahet ega anda vastuseid suurtele kõlbelistele ja olemasolu puudutavatele küsimustele, küsimustele elu ja maailma tähendusest. Selleks on vaja vaimulikku lähenemist, mida Õigeusu Kirik püüab ka tutvustada kristlikul kõlblusel ja kirikuisade õpetusel põhineva bioeetika kaudu. Suhtudes lugupidavalt teaduslikku uurimisvabadusse, osutab Õigeusu Kirik samas mõnedes teadussaavutustes peituvatele ohtudele ning rõhutab inimväärikust ja tema igavest eesmärki olla osaduses Jumalaga.
  1. On ilmne, et kaasaja ökoloogilise kriisi põhjused on vaimulikud ja kõlbelised. Selle juured on ahnus ja isekus, mis on viinud loodusvarade mõtlematu äratarvitamise, õhu saastamise ja kliimamuutuseni. Kristlik vastus sellele probleemile nõuab patukahetsust nende kuritarvituste pärast, askeetlikku meelelaadi vastandina ületarbimisele ja samas ka arusaama juurutamist, et inimene on loodu ”majapidaja”, mitte peremees. Kirik rõhutab pidevalt, et ka tulevastel põlvedel on õigus Looja antud loodusvaradele. Seepärast võtab Õigeusu Kirik elavalt osa erinevatest rahvusvahelistest ökoloogilistest algatustest ja on määranud 1. septembri looduskeskkonna kaitse eest palvetamise päevaks.
  1. Vastukaaluks levivale tasalülitamisele ja ühenäolisusele kutsub õigeusu Kirik üles lugupidamisele inimeste ja rahvaste eripära ja omanäolisuse vastu. Kirik on vastu majanduse muutmisele millekski inimeste põhivajadustest sõltumatuks ja eesmärgiks omaette. Inimkonna edu ei ole elatustaseme tõusus või majandusarengus, kui need toimuvad vaimsete väärtuste arvel.
  1. Õigeusu Kirik ei sekku poliitikasse. Tema hääl jääb eriliseks, aga ka prohvetlikuks. Kus vaja, astub ta aga vahele inimeste kasuks ja kaitseks. Inimõigused on tänapäeval poliitika keskmes vastusena ühiskondlikele ja poliitilistele murrangutele. Nende abil püütakse kaitsta kodanikke riigivõimu suva eest. Meie Kirik lisab sellele ka kodanike kohustused ja vastutuse ning nii poliitikute kui ka kodanike pideva vajaduse enesekriitika järgi. Üle kõige rõhutame, et õigeusu jaoks on ideaalne austus inimese vastu midagi, mis ületab kokkulepitud inimõiguste piirid ja et “suurem kõigist on armastus” (1Kr 13:13) nagu Kristus seda ilmutas ja nagu kõik usklikud, kes Tema jälgedes käivad, seda on kogenud. Kirik toonitab ka, et üks põhilisi inimõigusi on usuvabadus – südametunnistuse, uskumise ja usundi järgimise vabadus. See hõlmab nii isiklikku kui kogukondlikku, eraviisilist kui avalikku õigust Jumalat teenida ja oma usu järgi elada, samuti usukogukonna õigust anda usulist haridust ja täita oma usulisi kohustusi ilma otsese või kaudse riigipoolse sekkumiseta.
  1. Õigeusu Kirik pöördub noorte poole, kes otsivad eluteostust vabaduses, õigluses, loovuses ja armastuses. Ta kutsub neid teadlikult Tõe ja Elu enese ihu, Kiriku, osadusse. Ta kutsub neid tulema ja andma kogudusele oma elujõu, oma mure, ahastuse ja ootused. Noored pole mitte ainult “tulevik”, nad on ka Kiriku elav ja loov tänapäev nii kohalikul kui ka ülemaailmsel tasandil.
  1. Püha ja Suur Kirikukogu avab meie jaoks uue vaatenurga tänapäeva eripalgelisele ja mitmekesisele maailmale . Ta rõhutab meie vastutust oma kohas ja ajas, kuid alati igaviku vaatenurgast. Õigeusu Kirik hoides tervena alal oma salasuslikku ja päästvat loomust, suhtub tundlikult maailma rahvaste valusse, ahastusse ning igatsusse õigluse ja rahu järgi. Ta kuulutab “päevast päeva Issanda päästet, jutustab paganate seas Tema aukõrgusest, Tema imeasjadest kõigi rahvaste seas” (Ps 96:3).

Palugem siis, et “kõige armu Jumal, kes meid on kutsunud oma igavesse auhiilgusse Jeesuses Kristuses, võtku teid, kui te pisut olete kannatanud, valmistada, kinnitada, teha tugevaks ja rajada! Tema päralt on võimus ajastute ajastuteni. Aamen.”

/Kirikupeade ja delegatsiooniliikmete allkirjad/