Avaleht/Püha Joann Pettai

Püha Joann Pettai

Valga preestermärter 1894-1919.

Mälestuspäev 27. jaanuar.

1919. aastal tapetud Eesti õigeusuvaimulike loetellu kuulub noor preester Joann Pettai, kes on pärit Läti piirist mõne kilomeetri kaugusel asuvast Mulgimaa Penuja külast.

Joann Pettai sündis 1. jaanuaril 1894. aastal. Karula kiriku meetrikaraamatus on sissekanne: „1. jaanuaril sündis ja 6. jaanuaril ristiti Joann. Tema vanemad: Mihhail (Mikk) Jakobi poeg Pettai ja tema seaduslik abikaasa Maria Konstantini tütar Kotreva – mõlemad õigeusku. Ristimise salasuse viis läbi preester Anton Kaal.“

Karula mõisasulase poeg asus pärast Riia Vaimuliku Kooli lõpetamist 1910. aastal õppima Riia Vaimulikku Seminari, milles õppis kuni 1. maini 1915. aastal. Aasta enne seminari lõpetamist tuli õpingud katkestada I Maailmasõja rinde lähenemise tõttu, sest Riia Vaimulik Seminar ning Liivimaa kubermangu administratiivüksused evakueerusid Nižni Novgorodi.

Isa Joann oli pärit vaesest perest. Õppemaksu tõttu, mis moodustas seminaris 25-29 rubla aastas, ei saanud Joann Nižni Novgorodis edasi õppida ning astus 1915. aasta septembris Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Siin jõudis ta õppida veel vähem: kõigest kaks semestrit. 1916. aasta mais saadetakse ta Petrogradi junkrukooli, kuna armeel oli puudus reaohvitseridest. Poole aasta pärast, olles saanud lipniku auastme, saadetakse Joann rindele. Ta sõdis nii tsaariarmee 245. kui 99. jalaväepolgus, sai 1917. aasta juulis haavata ja Vene riigipöörde tõttu oktoobris ei naasnudki sõjaväkke.

Igatsus teenida oma rahvast vaimulikuna ei olnud püha Joanni jätnud aga hetkekski. Ka vaimuliku töö jaoks erakordselt keerulisel ajal püüdis ta leida võimalusi kirikutöös kaasa lüüa. Seda kroonis augustis 1918. aastal saadud teade Riia piiskopkonna nõukogult: „Riia piiskopkonna nõukogu annab Teile teada, et Tema Ekstsellentsi, kõrgestipühitsetud Platoni, Tallinna piiskopi ja Riia piiskopkonna valitseja resolutsiooniga 2. augustist nr. 718; vastavalt Halliste kirikukihelkonna liikmete soovile ja Teie palvele on Teid määratud kiriku teenistusse. Pärast abiellu astumist palun tulla vaimulikku seisusse pühitsemist vastu võtma 18. selle kuu päeval.

Piiskopkonna nõukogu liige preester A. Laar

Sekretär: protodiakon K. Dorin.“

Joann Pettai preestripühitsus toimus aga 13. oktoobril, Jumalasünnitaja Kaitsmise püha eelõhtul. Kuna sõjaaeg oli vintsutanud koguduste elu ja preestreid ei piisanud vaimuliku elu taasehitamiseks, võttis piiskop Platon vastu erakorralise otsuse, pühitsedes seminari mitte lõpetanud Joann Pettai preestriks. Isa Joann määrati ametisse Penuja (ka Halliste) õigeusukirikusse, mille kogudus liitis ümberkaudsete Mulgimaa külade inimesi ja ei olnud väga suur. Penuja preestrimajja asus ta preestriemand Ksenjaga ka elama. Noore preestri juhendajaks sai Karksi preester Vladimir Allik.

Detsembri keskel, kaks kuud pärast irotooniat sai isa Joann õelt Karulast kirja, et nende isa on haige, ema aga surivoodil. Teeninud jõulupühade jumaliku liturgia, asutas isa Joann end 7. jaanuaril teele Valka, et sealt Karulasse edasi sõita. Ta jõudis Valka kell üksteist õhtul. Ta ei teadnud, et bolševistlik Punaarmee on Valga hõivanud ning linnas on kehtestatud komandanditund. Linna jõudes vahistas Punaarmee patrull isa Joanni ning toimetas Valga vanglasse isiku tuvastamiseks.

Järgmisel päeval, 8. jaanuaril toimetas uurija isa Joanni suhtes ülekuulamise. Teine ülekuulamine toimus 10 päeva hiljem ning nende ülekuulamiste protokollid ei erinenud üksteisest millegi poolest peale kuupäeva. Isa Joann ütles uurijale korduvalt, et teenis lipnikuna armees, sai haavata, hospitaliseeriti, pühitseti oktoobris preestriks ning on teel sureva ema juurde Karula mõisasse.

Uurija sai Karula vallamajast kõik kinnitavad andmed isa Joanni ütlustele. Lisaks sellele oli vallavalitsus oma 16. jaanuariga dateeritud kirja lõppu igaks juhuks lisanud isa Joanni toetava rea: „Pettai kaitses töörahva huve.“ Kaks päeva hiljem sai uurija veel ühe toetuskirja: Karula valla töötute ja maatameeste saadikute nõukogu esimees Jaan Leetus kirjutas, et „Joann Pettai hoidis alati sõnades ja tegudes vaeste ja maatameeste poole.“ Kiri palvega vabastada isa Joann saabus ka Karula talumeestelt.

Uurija ei suhtunud nendesse kirjadesse mitte mingisuguse kaastundega. Ta sedastas: „Pettai tunnistuste põhjal sõitis ta Penujast Karulasse vanematega kohtuma.  Et see tõele ei vasta – seda tunnistab Novgorodi 2. polgu juures asuva Eestimaa Rahvakomissaride Nõukogu erakorralise esindaja käskkiri mis käseb Penuja papi Pettai saata 24 tunni jooksul Eestimaalt välja.“ Eirates oma isekuses ja kõikvõimsuse tundes ka väljast tulnud otsuseid, soovitab uurija Mikelson aga oma lõppotsuses hoida isa Joann Pettaid vangistuses kuni uute asjaolude selgumiseni.

Ent punakommunistid oma ärevuses ja hirmus otsustasid asja hoopis teisiti. Ilma igasuguseid protokolle arvestamata, kirjutas kellegi käsi põiki üle isa Joanni vangistusprotokolli rasvaselt r a s t r, mis kommunistliku kohtupidamise puhul tähendas ainult üht: maha lasta. Selles kohtupidamises ei olnud tarvis mingit uurimist ega kohtumõistmist. Isa Joanni süüks said tema preestririst ja rässa, sest kõik muu oli tema poolt. 25-aastase preester jõudis õigeusulisi teenida kolm kuud, kui tumedad jõud selle katkestasid. Ent Jumala ettehooldus tõi ta selle au juurde, mida apostli sõnadega ei ole võimalik kellelgi endale võtta. Nii ei olnud Jumala tahtel püha isa Joanni üleandeks mitte õigeusulise vaimuliku karja ja iseenda aastatepikkune viljakas toitmine, vaid Mulgimaa noore preestri märtrisurm andis meile juurde hoopis taevase eestpalvetaja.

Tõlkinud ja koostanud preester Sakarias Leppik