Avaleht/Püha Johannes Kuldsuust

Püha Johannes Kuldsuust

Püha Johannes Kuldsuu tagandamisest ja kirjad milled ta vangipõlves kirjutas

Konstantinoopoli ülempiiskop ja oikumeeniline õpetaja püha Johannes Kuldsuu (354-407 p. Kr[1].) arvatakse olevat üks suurimaid Kiriku kõnemehi (kr. k. ρήτορας) ja  kahtlemata on ta üks tuntuim kirikuisadest. Ta on innukalt tegelenud nii Kiriku- kui ka sotsiaaltöö organiseerimisega. Ta on kirjutanud väga suurel hulgal teoseid, mis on  kõrgetasemelised nii stiili kui sisu poolest. Ta on kirjutanud kõnesid, jutlusi, pühakirja- seletusi peaaegu kõigi Uue ja Vana Testamendi raamatute kohta, liturgia jumalateenistuse korra, mida me kõik tunneme tema nime all; kirjutisi, uurimusi ja kirju. Teavet tema elu ja tegevuse kohta leidub tema enda teostest ja ka tema kaasaegsete kirikuisade teostest. Tema elu viimase perioodi kohta, mille ta oli sunnitud veetma vangipõlves, saame teavet tema kirjadest.

Käesoleva artikli eesmärk ei ole jutustada Johannes Kuldsuu elulugu, mida võib leida mujalt, kuid mainiksime lühidalt mõned vajalikud punktid tema elust, kuidas sai temast Konstantinoopoli ülempiiskop ning kuidas toimus tema ametist tagandamine ja vangipõlve saatmine. Viimaks jõuame välja tema vangipõlves kirjutatud kirjadeni, millest teatakse päris vähe. Püha Johannes Kuldsuu sündis Antiookia linnas[2]. Nooruses õppis ta kõnekunsti ja edenes selles nõnda palju, et tema õpetaja tahtis teda mõni aasta hiljem enda asemele teiste õpetajaks panna. Pärast õppis Johannes veel ühe kuulsa targa juures ka filosoofiat. Kuid selle maailma tarkus ja röömud ei rahuldanud tema hinge. Ta muutis oma eluviisisid ja hakkas pühakirja õppima. Ta sai ristitud ja kolme aasta pärast õnnistati ta Antiookia kiriku lugejaks. Samal ajal õppis ta Antiookia teoloogia koolis. Seejärel elas ta neli aastat kloostris ja kaks aastat kõrbes, ühes koopas. Kuid pärast seda oli ta sunnitud Antiookiasse tagasi pöörduma, kuna kange paastumine oli tema tervisele hakanud. Ta pühitseti diakoniks ja viis aastat hiljem preestriks. Preestrina oli Johannes väga innukas jutlusi pidama. Tema elav kõne meeldis Antiookia rahvale väga ja see tõmbas rahvast nõnda ligi, et inimesed tulid suures hulgas sinna kirikusse kokku, kus Johannes jutlust pidas, ning kirjutasid ka tema jutluseid üles. Nende sügavasisuliste kuid samas ka lihtsate jutluste pärast hakati teda kuldsuuks nimetama. Aastal 397 valiti Johannes Konstantinoopoli ülempiiskopi kohale. Detsembris pühitseti ta piiskopiks ja veebruaris 398. aastal trooniti ta Konstantinoopoli ülempiiskopiks.

Ülempiiskopiks saades koondas püha Kuldsuu enda ümber pühendunud vaimulikest koosneva meeskonna. Lisaks vaimulikest meestele kuulusid sinna ka mõned naisterahvad –  mõned diakonissid[3]. Selle meeskonna abiga teostas  püha Kuldsuu mitmekülgset tööd Kiriku heaks, alates misjonitööst kuni ühiskonna sotsiaalsete probleemide lahendamiseni välja. Kuid tema esimesi muresid ülempiiskopina oli Kiriku vaimulikkonna eetilisuse parandamine ja oma vaimuliku karja liturgilise elu korrastamine.

Püha ülempiiskop Johannese kohta pärineb teavet, et ta pidas tihti ranget paastu, hoidudes seetõttu ka kodustest külastustest ja ei võtnud vastu kutseid osaleda lõunatel. See aga andis põhjust, et mõned tema tutvusringkonnast hakkasid temasse suhtuma vaenulikult ning mõnedest tema sõpradest said talle vaenlased. Johannes tagandas ka mõned vaimulikud ametist, sest nad ei täitnud oma ametit õigel viisil. Nii kogunes talle veelgi vaenlasi. Ka keiser Arkadiuse abikaasale Eudoksiale ei meeldinud kui Johannes oma jutlustes rahvast noomis rahaahnuse ja ülekohtuse kasupüüdmise pärast ja kutsus üles sellest hoiduma. Kuna keisriproua oli ise rahaahne inimene ja ülekohtuga teistelt raha välja nõudis, siis tundis ta, et Johannes just teda noomib. Nii saatis ta mitmel korral enda saadikuid Johannese juurde teda manitsema, et ta neil teemadel jutlustes ei räägiks.

401. aastal kui ülempiiskop Johannes oli kolmekuusel visiidil Väike-Aasias alustasid tema vastased tegevust, leidmaks põhjust, et teda hukkamõista. Aleksandria ülempiiskop Teofilus, kes oli endine Origenese järgija, oli samuti püha Johannese vastane. Ta alustas peagi rünnakuid püha Kuldsuu vastu. Kuid keiser Arkadiusele tema kavatsused ei meeldinud ja ta kutsus Aleksandria Teofiluse Konstantinoopolisse selgitusi andma. Kutsuti kokku 36 liikmeline piiskoppide Kogu, Sinod, kelledest 29 olid Egiptusest tulnud koos ülempiiskop Teofilusega ja ülejäänud seitse Väike-Aasiast. Ülempiiskop Johannes oli kokku kogunud 40 piiskoppi oma peapiiskopkonnas ning ta ei läinud keisri ja Aleksandria Teofilus poolt kokku kutsutud Sinodi ette. Tema vaenlased rääkisid keiser Arkadiuse oma nõusse ja selle Tammiku külas peetud Sinodi otsusel tagandasid ülempiiskop Johannese ametist ning saatsid ta pagendusse. Paar päeva hiljem toimus öösel maavärisemine. Keisriproua Eudoksia hakkas sellest hirmu tundma ja palus keisrit püha Johannes tagasi tuua. Kuid püha Kuldsuu ei nõustunud kohe linna tagasi minema, enne kui suurem piiskoppide kogu teda õigeks pole mõistnud, kuid selleks ei leidunud enam aega. Rahvas läks talle vastu, palus temalt õnnistust ja saatis teda rõõmsate lauludega linna, kus ta luges ette Eudoksialt saadud kirja, milles teda Konstantinoopolisse tagasi kutsuti. 13. novembril 403. aastal seati Johannes uuesti Konstantinoopoli ülempiiskopi ametisse. Aleksandria ülempiiskop Teofilus ja tema kaaskond sõitsid varsti tagasi Egiptusesse, et oleks raske kokku kutsuda uut Sinodit, suurema hulga piiskoppidega, et Johannest õigeks mõista. Selline Sinod ühtedel andmetel toimus ja mõistis Tammiku Sinodi punktid Johannese vastu kehtetuks.

Püha Johannes Kuldsuu vaenlased hakkasid otsima uut võimalust, et teda hukka mõista. Kahjuks ei kestnud ka head suhted püha Johannese ja keisriproua Eudoksia vahel kaua. Konstantinoopoli linna valitsusväljakule, katedraalkiriku vastu, püstitati keisriproua Eudoksia hõbedane kuju. Selle avamise puhul korraldati pidustusi tantsu ja muusikaga, millel oli paganlik iseloom. See aga häiris jumalateenistuste pidamist katedraalkirikus ning ülempiiskop Johannes mõistis selle teo hukka. Kuid samal ajal ei maganud ka Johannese vaenlased, kes oletatavasti kirjutasid Johannese nimel valmis ja levitasid võltsjutlust, milles ülempiiskop mõistab hukka Eudoksiat ja nimetab teda Heroodiaks, kes palub Johannese pead endale kandikul[4]. Sellest piisas, et keisriproua lõplikult väljavihastada. Eudoksia laskis uue Sinodi kokku kutsuda,  olles enne nõu küsinud Aleksandria ülempiiskop Teofiloselt[5]. Viimane andis nõu, et on võimalik kokku kutsuda uus väiksem Sinod, mis eemaldaks Johannese peapiiskopi kohalt, põhjusel, et ta vääralt, ebaseaduslikult on troonil. Sest kui keegi vaimulik on hukkamõistetud, ei saa teine väiksem Sinod teda tagasi ametisse määrata. Nimelt keelab Antiookia Sinodi 12. kaanon tagandatud piiskopil taastõusta oma troonile, kui eelnevalt teda ei taasmäärata ametisse suurema Sinodi poolt[6]. Püha Johannes ei nõustunud sel põhjusel ülempiiskopi kohale tagasi naasma, enne kui Sinod ta õigeks mõistab, sest ta kartis, et sel põhjusel võidakse ta hiljem tagandada. Kuid rahva mõjutusel ja olukorra sunnil ta seda tegi. Nüüd aga nõudsid tema vaenlased, eesotsas keisriproua Eudoksiaga, et ülempiiskop Johannes loovutaks oma peapiiskopi trooni.  Johannes ei nõustunud oma kohta loovutama. Viimaks olid tema vaenlased saavutanud selle, et keiser Arkadius andis sõduritele käsu Johannes kinni võtta. Aastal 404, Paasapüha eel, Vaiksel Laupäeval, kui valmistati usuõppijaid ristima, tungisid sõdurid jõudu kasutades kirikusse, kus rahvas neile vastu hakkas. Toimus verine kokkupõrge kirikurahva ja sõdurite vahel. Rahutud rahvasalgad tulid tänavatele meelt avaldama. Ülempiiskop Johannest sel päeval, tänu suurtele rahvarahutustele, ei vahistatud. Ta varjas ennast kaks kuud, ilmumata avalikult rahva ette. Kuid Nelipühi paiku, 10. juunil 404. aastal andis ta ennast ise sõdurite kätte, kes viisid ta vangi.

Algul viidi Johannes Nikaiasse, kuni oodati otsust, kus ta vangipõlves peab elama. Seejärel algas 11 nädalane pikk teekond Kapadookiamaa ja Armeenia piirile, Kukuso (või Kukusi) külla. Teekond sinna oli raske ja piinarikas, mille käigus sai püha Johannes palju vaevatud ja kannatada. On teada, et lühike vahepeatus tehti Kaisareias. Kuid Kukussi külla jõudes võeti teda seal sõbralikult vastu. Kahjuks aga ta külmetas ja haigestus varsti. Püha Johannese lähedasi sõpru, ustavaid ja pühendunud vaimulikke[7], kelle abiga ta oli palju kasulikku tööd Kiriku heaks teinud, ootas ees sama saatus, mis teda ennastki. Nad olid kaitsetud ja neid kiusati samuti taga. Kukusis vangipõlves olles kirjutas püha Johannes neile hulgaliselt kirju, eesmärgiga neid lohutada ja neile vaimset tuge pakkuda. On teada, et Johannes sai oma sõpradelt ja endistelt kaaskonnaliikmetelt ka kirju vastu, see järeldub ka tema enda kirjade sisust. Ta kirjutas ka erinevate Kirikute juhtidele, paludes nende sekkumist ja toetust, et teda õigeks mõistetaks. Rooma kirikupea Innokentios seisis tema eest ja korraldas Sinodi kokkukutsumist Tessaloonikas, kuid tulutult, sest keiser oli oma seisukohas kindel.

Kukusi külas sai püha Johannes elada umbes kaks aastat, kuid elu seal oli raske. Talved olid seal külakeses külmad ja lumerohked. Vahel möödus päevi ja nädalaid, kus ei saanud paksu lume tõttu toast väljagi ning toas tuli end külma eest katta paksude tekkidega. Teiseks suuremaks probleemiks olid aeg-ajalt ringiliikuvad röövlijõugud, kes röövisid rahulikke elanikke. Talvel, aastail 406 – 407 toimetati püha Johannes Kuldsuu Kukusi küla lähedal asuvasse Aravisso kindlusesse, varju halva ilma ja röövlite röövkäikude eest.

Johannest käisid külastamas paljud tema sõbrad, kel oli võimalik. Mitmed neist  püüdsid teda vangistusest vabaks saada. Kuid seda nähes otsustasid tema vaenlased, et ta tuleb kaugemale pagendada. Nii valmis otsus ta edasi viia uude kohta, nimega Ponduse Pitiunda. Kuigi püha Johannes igatses südamest tagasi Konstantinoopolisse ei jõudnud ta oma eluajal enam sinna. Tal tuli asuda uuesti teekonnale Ponduse Pitiundasse, mille käigus ta 14. septembril 407. aastal suri, olles teekonnal jõudmas Komanasse. Kirik tähistab Konstantinoopoli ülempiiskop Johannes Kuldsuu mälestuspäeva 13. novembril, päeval, mil ta peale esimest, lühiajalist pagenduses olemist tõsteti taas Konstantinoopoli ülempiiskopi kohale.

Püha Johannese troonilt kõrvaldamine ja vangipõlve saatmine kutsus Kirikus esile kahekordse skisma (kirikulõhe). Esiteks, tema järgijad, keda kutsuti joanniitideks, ei tunnistanud järgmisi ülempiiskoppe Konstantinoopoli peapiiskopi troonil ja katkestasid ühtlasi ka nendega osaduse. Teiseks katkestas Rooma kirikupea kõik suhted Konstantinoopoliga, Aleksandriaga ja Antiookiaga. Skisma Roomaga kestab aastani 417 ja lõpeb kui Johannes Kuldsuu nimi kirjutatakse uuesti diptühhi[8]. Skisma joanniitide ja Konstantinoopoli vahel kestab üle kolmekümne aasta ja lõpeb alles 438. aastal, kui püha Johannese säilmed viiakse Konstantinoopolisse.

Kirjad

Püha Johannes Kuldsuu, olles rohkem sõna armastaja kui kirjakirjutamise sõber, ei hinnanud eriti kõrgelt kirjavahetuse tähtsust. Seda näitab fakt, et ei ole säilitatud ühtki näidet tema kirjadest, ka mitte osalist, mis pärineb enne aastat 404, enne tema vangipõlve saatmist. Kuid sellest hetkest kui ta saadeti vangipõlve hakkas ta kirjade vahendusel väljendama kõike seda mida ta väljendas enne sõna ja jutluse kaudu. Kirja vahendusel ta suhtles oma lähedaste ja sõpradega ning õpetas neid.

Püha Kuldsuu kirjad, võrreldes kogu tema suurehulgalise kirjatööga, ei oma laiemat teoloogilist huvi. Kuid need on, võrreldes kõigi teiste tema teostega, väärtuslikuimaks allikaks tema isiksuse tundmaõppimisel. Oma kirjades püha Johannes ilmutab meile oma hinge haritust ja suursugusust, ja seda loomulikult, sundimatult ja teesklematult. Püha Johannes Kuldsuu kirjutas hulgaliselt kirju oma vangipõlves oleku ajal. Tema säilinud kirjade täpse arvu väljaselgitamiseks tuleb teha veidi arvutusi. Selleks oleme jaganud tema kirjad nelja gruppi. 1.) 17 kirja diakoniss Olimpiadale. 2.) kaks kirja paavst Innokentiosele ja üks tema vangistatud sõpradest piiskoppidele, preestritele ja diakonitele. 3.) 225 kirja erinevatele isikutele. 4.) kaks kirja väljastpoolt Kuldsuu kirjade kogumikku, mis on ühe teise kirikuisa teoste hulgas, kuid hilisema uurimuse käigus omistatud Johannes Kuldsuule. Kokku saame kirjade arvuks seega 247. Peaaegu kõik tema kirjad on kirjutatud tema elu kolme viimase aasta jooksul, tema teise vangipõlves elatud aja jooksul. Erandiks on vaid tema esimene kiri Rooma piiskop Innokentiosele, mille ta kirjutas veidi pärast Paasapüha 404. aastal Konstantinoopolis. Selline fakt kutsub esile kindlasti küsimuse, kas Kuldsuu ei kirjutanud siis kirju enne seda perioodi, kui ta oli Konstantinoopoli ülempiiskop, või siiski kirjutas, kuid need pole säilinud? Mõlemad võimalused arvatakse olevat reaalsed. Kuid pigem kaldutakse arvama, et Johannes siiski kirjutas kirju ka eelneval perioodil, kuid need ei ole säilinud, põhjusel, et keegi ei kogunud ega säilitanud neid hiljem ühte kogumikku. Põhjust nii arvata annab meile fakt, et püha Kuldsuu mainib oma kirjades mitmetele kirjasaajatele, et ta saatis neile palju kirju, kuid ometi on säilinud vaid üks või kaks kirja. Arvatakse, et püha Johannese kui vaimuliku juhi eemaldamine oma õpilaste ja sõprade ringist andsid põhjuse tema õpilastele ja sõpradele koguda ja säilitada tema kirju. Teisalt, pühak tõenäoliselt hoidudes kirjavahetusest kui võimalik, ei olnud ta huvitatud kirjutada kirju eesmärgil, et neid hiljem avaldada (produtseerida) või tulevastele põlvedele imetlemise tarbeks.

Kirjavahetus oli vangistatud püha Johannese jaoks vajadus isiklikuks suhtlemiseks oma lähedaste ja sõpradega, aga ka ainus viis karjaselikuks tegevuseks. Ta tundis erilist tänulikkust kui tal avanes võimalus kirjavahetuseks. Oma kirjades ta lohutab, julgustab, annab nõu ja teavet, selgitab, õpetab ja õnnitleb kirjasaajaid. Ta kirjeldab enda läbielatut teekonnal Väike-Aasiasse, kirjeldab oma kannatusi ja valu, annab teada oma tervisliku seisundi kohta ja küsib teavet oma sõprade tervise kohta. Mõningaid kirjasaajaid ta kiidab nende vapruse pärast, teistele jagab nõuandeid ja juhiseid, lohutab ja julgustab kõiki neid, kes on langenud tagakiusamiste ohvriks ja vangistusse. Ta noomib ja katsub läbi neid kes näitavad üles argust ja vähest usku. Teisi manitseb ja palub jääda kõikumatuks ja kindlaks oma usus ning võidelda kogu oma jõuga. Mõned tema kirjad on põhjendava ja selgitava iseloomuga, kus ta annab vastuseid tema vaenlaste poolt esitatud süüdistustele.

Umbes pooled oma kirjadest kirjutas püha Johannes Kuldsuu Kukuso külas, Kapadookia ja Armeenia piiril[9]. Ühe kirja, Rooma Innokentiosele, kirjutas ta Konstantinoopolis, ühe Nikaias, ühe Kaisareiast lahkumisel. Ülejäänud kirjade kirjutamise koht ei ole määratletud. Kirjade kirjutamise täpne aeg ei ole enamike kirjade puhul teada. Teame vaid seda, et pea kõik kirjad on kirjutatud ajavahemikus 404 – 407 aasta. Vaid üksikute kirjade kohta on teada kirjutamise täpsem aeg. Paaris kirjas mainib Johannes ka kirjutamise kuupäeva.

Johannes Kuldsuu kirjade saajaskond on väga mitmekesine. Kirjade saajaid võib kokku lugeda umbes 130 isikut. Nad on erisoost, -vanuses ja -elukutsetega. Tema kirjade saajad on vaimulikud kõigil eritasanditel (piiskopid, preestrid, diakonid ja lugejad), mungad ja ilmikud. Palju kirju on adresseeritud naistele – diakonissidele, nunnadele ja prouadele. Püha Johannes on kirjutanud 47 kirja, mis on lähetatud 18-le naissoost isikule. Mõned meie pühaku kirjad on adresseeritud tervele rühmale inimestele. Sellest võib järeldada, et Kuldsuu kirjade saajaid on tegelikult rohkem kui arvatakse. Kirjasaajad on tavaliselt tema sõbrad ja endised kaastöölised, kes jäid temale ustavaks ja pühendunuks ka peale tema vangistamist. Vaimulikest kirjasaajad kuuluvad Kirikusse üle kogu maailma, põhiliselt küll Ida- Kirikusse, aga vähesemal määral ka Lääne-Kirikusse. Suurima arvu kirju on püha Kuldsuu kirjutanud ühele oma ustavale ja tublile kaastöölisele, diakoniss Olimpiadale. Temale kirjutatud kirju on säilinud 17. Võiks veel lisada, et mitu Olimpiadale kirjutatud kirja on pikimad püha Johannese kirjade seast.

Tänapäevase jaotuse järgi jaotatakse Johannes Kuldsuu kirjad kolme rühma. Esimesse kuuluvad 17 kirja dikoniss Olimpiadale, teise rühma asetatakse kirjad mis on adresseeritud erivevatele isikutele, mis kannavad numbreid 18-173. Nende kirjade omapäraks on lühidus. Kolmandasse rühma paigutatakse samuti lühikesed kirjad, mis on adresseeritud erinevatele isikutele ja nummerdatud 174-242. Siia võime lisada veel kolm kirja, millel puuduvad järjekorranumbrid[10] ja kaks kirja väljastpoolt Kuldsuu kirjade kogumikku, mis on teise kirikuisa teoste hulgas, kuid hilisema uurimuse käigus omistatud Johannes Kuldsuule[11].

Johannes Kuldsuu jaoks on Pühakiri ammendamatu allikas. Pühakirja lugemine on midagi “magusamat paradiisist”, nii nagu kirjutab ta ise ühes oma teoses[12]. Oma kirjades kasutab Kuldsuu päris palju pühakirja. Kuid samas esineb ka kirju milles ta ei pea vajalikuks pühakirja kasutada. Mõnel korral tsiteerib ta pühakirja sõnasõnalt, teinekord viitab mõnele pühakirja lõigule kaudselt või annab selle mõtte edasi oma sõnadega. Püha Johannes kasutab oma kirjades nii Vana kui Uut Testamenti. Uue Testamendi kasutust võime täheldada kokku kolmekümne neljas Kuldsuu kirjas, mida ei ole tema kirjade üldarvu kohta palju, kuid mitmed neist on pikimad tema kirjadest. Ta kasutab pühakirja eesmärgil kinnitada enda öeldut pühakirja tsitaadiga, või viitab ta mõnele pühakirjas tuntud tegelaskujule või toimunud sündmusele, et oma juttu sellega rikastada või paremini mõistetavamaks teha.

Nende kirjade saajad, kus püha Johannes kasutab Uut Testamenti, on tihtipeale suures masenduses ja kurbuses oma õpetaja ja ülemhingekarjase tagandamise ja vangipõlve saatmise üle. Paljud neist on ka ise tagakiusatavad või viibivad koguni ka vangistuses. Inimestel, kes on ülekohtuselt tagakiusatud ja vangistusse saadetud on loomuliku reaktsioonina meel mõru ja pea kurbi mõtteid täis. Nad ei mõista, miks nad peavad kannatama ülekohtuselt, samal ajal kui ülekohtused inimesed on vabaduses ja naudivad head ja luksuslikku elu. Paljudes oma kirjades püha ülemhingekarjane Johannes pöördubki nende inimeste poole, kes on ülekohtuselt vangistatud või tagakiusatud ning jagab neile lohutavaid ja rahustavaid sõnu. Ta jagab neile Kristuse enda antud õpetust, tuues viiteid ja näiteid pühakirjast. Ta manitseb võtma oma risti ja käima Kristuse järel. Teinekord toob ta pühakirjast mõne tuntud ja hea näite, et oma juttu sellega kinnitada. Vahel toob ta näitena pühakirjast mõne tuntud kuju, näiteks vaese Laatsaruse, kes istus rikka mehe väravas, oli täis paiseid ja sõi leivakoorukesi, mis rikka laualt maha pudenesid. Sinna juurde selgitab ta,  et vastutasuks sai see vaene Laatsarus teises ilmas Jumala lähedust ja õndsust tunda, samal ajal kui see rikas mees sai tunda vaeva, tohutut kuumust ja janu. Püha Johannes selgitab oma kirjasaajatele, et siin ilmas kannatatud valule, kurbusele ja tagakiusamistele annab Jumal vastutasuks kannatajatele teises ilmas palgaks närtsimatud aukroonid.

Mõnes teises kirjas püha Johannes manitseb oma endisi kaastöölisi. Näiteks ühes oma kirjas[13] ta manitseb preestreid ja munki, kes jagasid Foinikis usuõpetust paganatele, et nad ei jätaks oma alustatud tööd pooleli ja ei põgeneks kergema elu poole.  Ta manitseb neid, et nad ei jätaks oma tööd ja ei põgeneks sealt ära. Ta toob neile näite pühakirjast. Esiteks palub ta neil mõelda kui palju kannatasid pühad apostlid, kes olid evangeeliumit kuulutades katsumustes, ohus ja hädas. Edasi nimetab kirja autor konkreetselt apostel Paulust, kes pandi vangi koos apostel Siilaga ja kannatas seal suuri ebameelivusi ning seda selle eest, et ta ajas välja ühe ennustaja vaimu ühelt orjatarilt. Kuid apostel Paulus, olles vangis, jätkas usuõpetusetööd ka seal – selgitab püha Kuldsuu oma kirjasaajatele. Ta kasutab siinkohal näitena Apostlite tegude raamatu peatükk 16, salmisid 16-34. Ta selgitab, et kõigele vaatamata, kuigi apostel Paulus oli vangistatud ja teda oli keppidega pekstud ning ahelatega kinniseotud, jätkas ta usuõpetuse tööd vanglaski, mille lõpptulemusena ristis ta vangivalvuri ning tema omaksed. Selle näite järel manitseb püha Kuldsuu oma kirjasaajaid, et nad ei jätaks oma tööd pooleli    ega põgeneks mujale, vaid et nad jätkaksid ka raskustes ja katsumustes paganatele jagatavat  usuõpetuse tööd.

Ühes teises kirjas[14] manitseb püha Kuldsuu kirjasaajaid preestreid Theofilost ja Salustist, et nad käiksid järjepidevalt jumalateenistustel. Kuna eelnevalt oli kirja autor saanud teavet, et nood kaks preestert ei käinud järjepidevalt jumalateenistustel, siis kurvastas see püha Johannest väga. Ta palub preester Theofilost, et too kinnitaks nii kiiresti kui võimalik kas see kuuldus on tõde  või vale ning kui see nii on, et nad siis parandaksid seda viga ja käiksid järjepidevalt jumalateenistustel. Siinkohal mainib kirja autor evangeeliumist mõistujuttu sulaste kätte antud talentidest, kirjutades: “teate mis juhtus sellega, kes sai oma isandalt ühe talendi ja teda ei süüdistatud millegi muu pärast, ja ainult sellepärast sai ta vajaliku karistuse.” Ta sai oma karistuse, et ta oma ühe talendiga midagi ei teinud. Ta oli halb ja laisk sulane. Seda näidet pühakirjast võib mõista järgnevalt. Preestri puudumine jumalateenistustelt on sarnane talendi varjamisega maasse, mis ei too mingit kasu. Sellise kasutoomata teo eest aga sai mõistujutus sulane karistada. Teda kästi heita kaugele pimedusse, sinna kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.   Järgneb…   

 

Preester Kristoforos Parts

______________

Kasutatud kirjandus:

  • ΒΕΠΕΣ, Βασίλειος ο Μέγας, 55ος τόμος  μέρος Ε΄, Αθήναι 1977.
  • ΕΠΕ, Ιωάννης Χρυσόστομος, Άπαντα τα έργα, τομ. 37, Επιστολές, Θεσσαλονίκη 1989.
  • ΕΠΕ, Ιωάννης Χρυσόστομος, Άπαντα τα έργα, τομ. 38, Επιστολές, Θεσσαλονίκη 1990.
  • Θρησκευτική και Ηθική Εγκυκλοπαιδεία, τόμοι 6ος  και 9ος, Αθήναι 1965, 1966.
  • Παναγιώτης Γ. Νικολόπουλος, Αι εις τον Ιωάννην τον Χρυσόστομον Εσφαλμένως Αποδιδόμεναι Επιστολαί, Αθήναι 1973.
  • Ο Βαρνάβας Τζωρτζάτος, Ιωάννης ο Χρυσόστομος επι τη βάσει των επιστολών Αυτού, Εν Αθήναις 1952.
  • Παναγιώτης Κ. Χρήστου, Ελληνική Πατρολογία, τόμος Δ΄ , Θεσσαλονίκη 1989.

 

 

 

 

 



[1]           Johannes Kuldsuu sünniaasta üle on teadlastel vaidlemist. Tema sünniaasta asetatakse kriitikute poolt aastate 344 ja 354 vahele, kuid enimtõenäoliseks peetakse aastat 354 p. Kr.

[2]           Et saada ettekujutust tolleaegse Antiookia suuruse kohta lisame siia märkuse Panagioti Hristou, Kreeka Patroloogiast, 4. osa, lk. 236. “Antiookia linn oli J. Kuldsuu ajal juba suurlinn, kus elas 200 000 vaba kodanikku. Koos orjade, mittekohalike välismaalaste ja lastega kokku võis elanike arv olla 500 000.”

[3]           Diakoniss oli vanasti Kirikus üks amet, sarnane tänapäeva diakoniametiga, kuid diakonissid olid naised. Nad tegid põhiliselt sotsiaal- ja hoolekandetööd.

[4]           Algne näide pärineb evangeeliumist, vt. näiteks Markuse ev. 6,14-29. Kuningas Heroodes oli Ristija Johannese kinni võtnud ja pannud ta vanglasse Heroodia, oma venna Filippuse naise pärast. Teatavasti palus Heroodia tuua talle kandikul Ristija Johannese pea, mida ka Heroodes tegi.

[5]           Panagiotis Xristou, Kreeka Patroloogia, 4. osa, lk-d 243- 244.

[6]           Panagiotis Xristou, Kreeka Patroloogia, 4. osa, lk. 244.

[7]           Nende hulgas olid ka mõned diakonissid ja mõned naisterahvad, kes kuulusid püha Johannese kaaskonda.

[8]           Diptühhid on Kirikupeade meenutusraamatud, milledes kirikupead meenutavad teisi kirikupeasid liturgia ajal.

[9]           Montfauconi arvates kirjutas püha Johannes 114 kirja Kukusos.

[10]          Need kirjad on 1. ja 2. kiri Rooma paavst Innokentiusele ja kiri “vagaduse eest vangistatud piiskoppidele, preestritele ja diakonitele”.

[11]          Need kaks kirja mis omistatakse püha Kuldsuule leiduvad püha Vassilius Suure kirjade kogumikus ja kannavad numbreid 50 ja 81.

[12]          Selle teose nimi on Εις Ευτρόπιον Β΄ 1, PG 52, 395 ja edasi.

[13]          Kiri kannab pealkirja “Kiri Foiniki preestritele ja munkadele, kes jagavad kateheesi paganatele” ja järjekorranumbert 123.

[14]          Kiri kannab pealkirja “Kiri preester Theofilosele” ja järjekorranumbert 212.