Avaleht/Püha preestermärter Nikolai Bežanitski

Püha preestermärter Nikolai Bežanitski

Mälestuspäev 14. jaanuar

Püha preestermärter Nikolai Bežanitski sündis 14.detsembril 1859.a. Tartumaal Sangaste kihelkonnas preestri perekonnas. Perekonnas oli viis poega, kellest kõikidest said preestrid.

1881.a. lõpetas Nikolai Riia Vaimuliku Seminari. Kahe aasta pärast abiellus Nikolai preestri tütrega.

Oma teenistust vaimulikuna alustas ta 1883.a. Varnja külakoguduses Peipsi ääres. Kahe aasta pärast viidi isa Nikolai üle Kergu kogudusse. Aastatel 1891-1904 teenis ta Võru kogudust. Seejärel kuni 1908.a. Viljandis ja seejärel kuni märtrisurmani Tartu püha Jüri kogudust.

Vaatamata teenistuspaikade sagedasele vahetumisele kiindus isa Nikolai kogu hingest oma kogudustesse, võitis kiiresti koguduseliikmete poolehoiu ja elas raskesti üle järjekordset lahkumist.

Isa Nikolai omakasupüüdmatu teenimine erinevates kogudustes ja Viljandi vanglas oli kõigile heaks eeskujuks. Tänu tema aktiivsusele said mitmed asjad korraldatud: Võrus ehitati uus kahekordne kogudusekooli abihoone, Viljandis korraldati abikoolide õpetajate kursused, hangiti tasuta lõunasöök Kergu kooli õpilastele jne.

1905-1906.a. revolutsiooniliste sündmuste keerisesse olid sattunud paljud süütud inimesed. Nende vabastamise eest seisis isa Nikolai, kuigi see oli seotud riskiga sattuda ise mittesoovitud isikute nimestikku. Nõnda seisis ta mitmete inimeste elu eest ja päästis nad kindlast surmast.

Tartus hüüti isa Nikolaid „tudengite isakeseks“, sest ta laulatas vaeseid tudengeid ja ristis nende lapsi tasu nõudmata.

Saabus rahutu 1918. aasta. Isa Nikolai perekond oli sõja eest sõitnud Gruusiasse Tbilisi linna. Pingelisest elust varahall isa Nikolai elas üksi Tartus, teenides püha Jüri kogudust. Võimu haaranud punased enamlased kuulutasid kõik mõisnikud ja vaimulikud väljaspool seadust olevaiks. Keelustati surma ähvardusel jumalateenistuste pidamine. Kõik vaimulikud sunniti Tartust lahkuma. Õigeusu vaimulikud sellele käsule ei allunud. Võeti vastu kogu kirikuvara konfiskeerimise otsus. Isa Nikolai sai loa jääda linna veel kuni 20.jaanuarini, kuid juba järgmisel päeval ta vahistati süüdistatuna loata jumalateenistuse pidamises. Ta viidi krediidikassa keldrisse, kus olid juba tema kaaskannatajad piiskop Platon, isa Mihhail, isa Aleksander Brjantsev ja ülemdiakon Konstantin Dorin. Piinarikas vangistus kitsas kambris, kus ei olnud ruumi istudagi kujunes lühikeseks. 14.jaanuari hommikul kutsuti isa Nikolai kambrist välja ja viidi madalasse keldriruumi, kus ta võttis vastu oma märtrisurma. Apostel Johannes kirjutab oma 1. kirjas: „Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja.“ Isa Nikolai hukkumine sai kogu Kiriku triumfiks , Tõe võidukäiguks, olles apostli sõnade elavaks tõestuseks.

 

Koostanud preester Jüri Ilves 

Kasutatud kirjandus:
Suvanto, K., Pyhät ihmiset- esirukoilijamme, Joensuu, ONL 1998
Kumõš, Vladislav, Tartu uusmärtrid, Tallinn 2001
Kasanko, Aleksanteri, Taivaalliset suojelijamme, Kuopio, OKJ