Avaleht/Püha preestermärter VASSILI SOLOVSKI ja tema kaaskannataja STEFAN

Püha preestermärter VASSILI SOLOVSKI ja tema kaaskannataja STEFAN

Vassili Solovski sündis 30.01.1870.a. Pihkvamaal Medovos. Tema isa Joann Solovski oli õigeusu preester, preestriteks said ka Vassili vennad. Lõpetanud Pihkva vaimuliku seminari, abiellus ta Maria Bellavinaga (1873-1946). Neile sündis 8 last -7 tütart (Nadezda, Maria, Veera, Aleksandra, Olga, Niina, Jevgenia) ja kauaoodatud poeg Mihhail. Peale preestripühitsust 19.06.1894.a. määrati ta teenima Saatse püha Paraskeva kogudust.

Isa Vassili tegi palju ära koguduse arendamiseks – tõi huvi hariduse vastu kohalikku külaellu, mis parandas rahva käitumist ja ellusuhtumist. Hoole ja armastusega pidas ta oma preestriametit, tuli rahvale paljudes asjades vastu. Tema kodus oli suur raamatukogu, mida said kasutada nii külaelanikud kui kohalik kool, mis avati tema teenimise ajal 1895.a. Tema eestvõtmisel remonditi 1900.a. põhjalikult Saatse kirik, ümbritseti surnuaed kivist müüriga – iga koguduseliige pidi Saatsesse tulekul tooma võimaluse piires munakive selle jaoks. Isa Vassili rajas preestrimaja ümber suure viljapuuaia mesilastarudega, seal said peale oma laste mängida ka külalapsed. Isa Vassilit austati tema tähelepaneku, aususe ja viisaka käitumise pärast. Oma perekonda armastas ta väga, näidates seda tegudes hoolitseva pereisana. Eriti ootas ta poja sündi, kellega aga sai koos olla vähem kui kaks aastat.

1918.a. lõpus kehtestas punavõim Setumaal terroripoliitika. Repressioonid tabasid ka Kirikut ja kirikuteenijaid, kui enamlaste põhivaenlasi. Ka kohalike hulgas leidus inimesi, kes läksid kaasa enamlaste loosungiga, et usk on oopium rahvale. Ühel talveööl viidi 25 aastat Saatse kogudust teeninud isa Vassili pere juurest kodust minema. Teda hoiti Petseris vangis koos teiste punaterrori ohvritega. Isa Vassili lohutas kaasvange ja sisendas neisse lootust. Eesti vägede Setumaale lähenedes hakkas nõukogude punavalitsusel kiire ja nad otsustasid kõige lihtsamal viisil vabaneda “vana korra esindajatest” ja “klassivaenlastest”. Isa Vassili Solovski lasti Petseri raudteejaama lähedal kohut pidamata maha 12.01.1919.a., süüks vaid see, et ta oli Kiriku teener. Temaga koos tapeti ka Saatse kogudusevanem Valdino külast pärit 49.a. Stefan Grivonogov, kes on samuti maetud Saatse surnuaiale ja hulk teisi lugupeetud petserimaalasi.

Perele isa Vassili surmast ei teatatud, lesk sai sellest teada juhuslikult. Surnukeha leidis ta tänu headele inimestele ja tõi selle salaja Saatsesse. Kannatanute ihud mattis Saatse kalmistule 25.01.1919.a. munkpreester Joann (Bulin, hilisem piiskop).

1941.a., kui nõukogude punaarmee hõivas taas Setumaa, lasti isa Vassili haud kohalike nõukogude aktivistide poolt pommiga õhku. Kirikuvastased lootsid haua hävitamisega kustutada ka preesteri igavese mälestuse. Kuid vaatamata raskustele taastasid isa Vassili omaksed hiljem haua, mis asub Saatse surnuaiaväravatest paremal vana puukiriku altari kohal.

Saatse koguduse meetrikaraamatu, isa Vassili lapselapse Tatjana Tamme erakogu ja kohalike inimeste meenutuste põhjal kokku pannud EAÕK ülempreester isa Andreas Põld