Avaleht/Püha SAROVI SERAFIM

Püha SAROVI SERAFIM

Mälestuspäev 2.jaanuar

Püha Serafim, ilmaliku nimega Prohhor Mosnin, sündis 19.juulil 1759.a. Kurski linnas kaupmehe pojana. Isa suri, kui Prohhor oli kolme aastane. Ema Agafia, vaga ja tarmukas naine jäi üksi poega kasvatama. Kooliteed alustades sai Prohhor vaevata hakkama algteadmistega, kuid tema õpingud jäid pooleli raske haiguse tõttu, millest ta vabanes alles pärast seda, kui talle oli unes ilmunud Jumalaema, lubades tõvest vabanemist. Seejärel sai Prohhorist poesell oma venna kaupluses. Kuid olles tõsine ja vaikust armastav noormees käis ta meelsamini igapäevastel jumalateenistustel. Temas tärkas vastupandamatu soov minna kloostrisse. Seda ema ei keelanud ja 19-aastasena läks Prohhor Sarovi kloostrisse. Nii algas pikk ja vaheldusrikas vagadusetee, mis juhatas tema vaimuelu kõrgeimatele astmetele. Kaheksa aastat kestnud kuuletuja- ehk noviitsiaja kestel täitis Prohhor erinevaid ülesandeid, algul küpsetuskojas, siis puusepana ja tislerina. Tema ülesanneteks olid hommikused äratamised ja abistamine altaris. Nõnda harjus ta kloostrieluga. Olles kuuletuja haigestus Prohhor taas raskesti, veetes kolm aastat sängi külge aheldatuna. Haiglasse minekust ta keeldus ja palus vaid, et kloostri vennad teda oma palvetes meenutaksid. Haiguse ajal ilmus talle taas Jumalaema koos apostlite Peetruse ja Johannesega. Neitsi Maarja ütles: ”Tema on meie hulgast”, ja puudutas haige Prohhori pead ja külge. Seepeale voolas küljest välja haiguse tekitanud vedelik, mille järel Prohhor peagi paranes.

Juba noviitsiajal uuris Prohhor usinasti Piiblit ja kirikuisade teoseid, mõtiskles ja palvetas. Mungaks pühitsetuna sai ta nimeks Serafim (Seerav). Tema ülesandeks oli teenida diakonina igapäevastel jumalateenistustel, kuni ta kloostriülema (igumeni) loal alustas erakuelu. Ta läks kuue kilomeetri kaugusele metsa, kus ta asus elama erakumajja. Seal elas ta järgmised viisteist aastat peaaegu täielikus üksinduses. Vaid pühapäeviti tuli ta kloostrisse, et osaleda jumalateenistusel. Üksi olles kannatas ta suuri kiusatusi. Hingevaenlane püüdis temas äratada lootusetuse seisundit, et teda metsast minema ajada. Kuid Jumala abil ja toetusel pidas Serafim kiusatustele vastu. Ta langes ka füüsilise vägivalla ohvriks. Kaks röövlit lootsid leida tema onnist raha ja ründasid teda kirvega. Nad jätsid ta veriselt onni lähedale maha. Teadvusele tulles roomas Serafim kloostrisse. Arst tuvastas pealuu ja mitmete küljeluude murrud ja imestas, et mees on veel elus. Ta jäi kloostrisse paranema tervelt viieks kuuks. Selle juhtumi tagajärjel jäi Serafim kühmu, ta liikus kirvevarrele toetudes. Metsa tagasi pöördudes andus püha Serafim omalaadsele palvetamise viisile – ta valis metsast lameda kivi, millel põlvitades ja käsi taeva poole tõstes palvetas tölneri palvet: “Jumal, ole mulle patusele armuline”. Samas asendis viibis ta oma onnis pikki öid. Ta katkestas palvetamise vaid lühikeseks ajaks – söömiseks ja puhkamiseks. See kestis tuhat ööpäeva aastatel 1804-1807. Sellele järgnes vaikimise periood, mille kestel püha Serafim ei lausunud sõnagi. Kloostriülema nõudmisel pöördus ta kuulekalt tagasi kloostrisse, sulgudes oma kelliasse (mungakongi) ja jätkates vaikimist. Aastaks 1825 oli möödunud viisteist aastat tema sulgumisest. Ülalt saadud nõuande kohaselt avas ta nüüd oma kelja ja suhtles taas inimestega.

46 aastat hoidis püha Serafim inimestest eemale. Ta käis läbi kõik üldiselt tuntud askeesi viisid. Nõnda alandas ta end, hoidis oma keha range kontrolli all, valitses oma tahet ja loomusest tulenevaid tunge ning saavutas võidu kurjade vaimude üle. Sellest raskes võitluses oli tema ainsaks toeks Jumala arm, mida ta ööd ja päevad oma palvetes taga nõudis. Ta koges Jumala suurt armastust ja sellest tulenes, et ta ka ise kõike ümbritsevat armastas: inimesi, loomi, loodust. Armastus peegeldus tema näolt, kõlas tema kõnes, armastus täitis kogu tema tegevuse. See armastus tõmbas ligi inimesi lähedalt ja kaugelt. Pühast Serafimist sai tunnustatud hingehoidja.  Katkematu rivi vaevas olijaid ning vaimuliku õpetuse järele igatsejaid täitis Sarovi kloostriõue. Igale tulijale oli pühal inimesel midagi öelda – õpetlikku, lohutavat. Paljud haiged said oma tõbedele leevendust. Sõbralikult naeratades tervitas ta iga tulijat sõnadega: “Sina, minu rõõm, Kristus on üles tõusnud!” Ja kuigi püha Serafimi tegevus hingehoidjana kestis vaid kaheksa aastat, on selle tähendus väga suur.

Püha Serafim suri 73-aastaselt 2.jaanuaril 1833.a. Tema kuulsus ei vähenenud pärast surma sugugi, sest tema mälestus jäi elama rahva seas. Ta kanoniseeriti 1903.a. (70 aastat peale surma), kuid usklik rahvas pidas teda pühaks juba kaua enne seda.

 

Koostanud preester Jüri Ilves

 
Kasutatud kirjandus:

Suvanto, K., Pyhät ihmiset- esirukoilijamme, Joensuu, ONL 1998
Kumõš, Vladislav, Tartu uusmärtrid, Tallinn 2001
Kasanko, Aleksanteri, Taivaalliset suojelijamme, Kuopio, OKJ