Avaleht/Püha suurmärter KATARIINA

Püha suurmärter KATARIINA

Mälestuspäev 24. november

Püha Katariina elas 4. sajandil keiser Maximilianuse ajal. Katariina oli kuninglikust soost ja tema kodu oli Aleksandria linnas. Ta oli kuulus oma ilu ja tarkuse poolest. Jõukad ülikud tahtsid teda omale naiseks kosida, kuid Katariina keeldus hoolimata vanemate pealekäimisest.

Neil aegadel elas linna lähedal aus ja õiglane erak, kes oli Katariina pihiisaks. Katariina ema viis tütre eraku juurde ja palus, et see annaks talle juhatust. Kui erak tundis ära Katariinas suure tarkuse otsustas ta juhatada teda tõelise Jumala tundmisele.

Kui Katariina küsis, kuidas ta võiks näha Kristust, andis vanake talle pildi, millel oli kujutatud Jumalaema koos süles istuva Jeesus-lapsega. Ta käskis riputada pildi toa seinale ja selle ees palvetada; siis ehk saab ta näha Kristust.

Palvetamise ajal Katariina tukastas ja nägi imelist und; kus Kristus andis talle nõu minna eraku juurde, kes pidi andma talle juhatust, mida ta peaks tegema, et kohata Kristust.

Erak rääkis Katariinale elavast Jumalast ja tõelisest usust ning igavesest elust ja andis talle nõu võtta vastu püha ristimine.

Neil aegadel saabus Aleksandriasse keiser, kes oli julm kristlaste tagakiusaja. Ükskord, paganlike pidustuste ajal noomis Katariina keisrit ebajumalate teenimise eest ja kutsus teda üles tunnistama igavest Jumalat. Sellest vihastununa kutsus keiser Katariina enda juurde küsides tema suguvõsa ja tema poolt kuulutatava õpetuse kohta.

Neiu rääkis oma kuulumisest kõrgesse suguvõssa ja Jumalast, kes rääkis prohvetite kaudu.

Suures vihas kutsus keiser õppinud mehed väitlusele Katariina vastu. Imestusega kuulasid nad Katariina tarkusest täidetud juttu Kristuse elust ja surmast. Nad keeldusid väitlemast ja tunnistasid tõelist Jumalat. Hiljem kannatasid nad märtrisurma.

Keiser aga ei loobunud mõttest painutada Katariinat kristlusest loobuma. Ta palus neiu kätt, lubades talle poole oma riigist, au ja rikkusi. Katariina keeldus, nimetades märtrikrooni paremaks kuninganna mantiast. Selle peale keiser vihastas ja heitis ta vanglasse surema. Kuid Jumal aitas teda ja saatis tuvi, kes iga päev talle noka vahel süüa tõi.

Katariina vankumatu usk sai julma keisri prouale Augustale eeskujuks ristiusku pöördumisel. Ka tema kannatas oma mehe käe läbi märtrisurma.

Katariina paindumatus vihastas keisrit ja ta kutsus viimast korda neiu enda ette öeldes: “Oled ära teeninud ränga karistuse, sest sa oled ära meelitanud minu abikaasa ja saatnud minu vaprad sõdurid hukatusse ning ärritanud minu rahvast. Annan sulle kõik andeks, kui kummardad meie jumalaid. Võtan sinu naiseks ja sa saad tunda sellist küllust, mida veel ükski keisrinna pole tundnud.“

Kuid mingid lubadused ei kallutanud Katariina meelt loobuma Kristusest. Kui keiser seda nägi mõistis ta Katariina surma.

Suur rahvahulk oli tulnud nuttes saatma Katariinat tema hukkamispaika, kuid ta ütles neile: „Ärge nutke minu pärast, vaid rõõmustage, sest veel täna saan ma näha Kristust!“

Pärimuse järgi viisid inglid Katariina ihu Siinai mäele, kus veel tänagi tegutseb püha Katariina klooster.

 

 

Koostanud preester Jüri Ilves

Kasutatud kirjandus:
Suvanto, K., Pyhät ihmiset- esirukoilijamme, Joensuu, ONL 1998
Kumõš, Vladislav, Tartu uusmärtrid, Tallinn 2001
Kasanko, Aleksanteri, Taivaalliset suojelijamme, Kuopio, OKJ