Avaleht/Pühade säilmete tähendus Õigeusu Kirikus

Pühade säilmete tähendus Õigeusu Kirikus

„Me austame pühi säilmeid, sest nii nagu jumalikkus ei lahkunud Issanda kehast nende kolme päeva jooksul mil Ta hauas oli, samal kombel ei ole ka pühad säilmed kaotanud midagi oma pühitsevast jõust”. (Püha Gregorius Palamas).

Käesoleva aasta 30. mail osalesid mõned meie hulgast (*) meie pühade uusmärtrite Nikolai ja Mihhaili säilmete ümberpaigutamise talitusel Tartu Jumalaema Uinumise kirikus. Selline samm osutus vajalikuks, kuna kiriku remondi käigus ootas välja vahetamist põrand, mille all märtrid puhkasid. Seega tuli avada nende pühad hauad. Ja kui märtrite pühad kehad olid pestud ja riietatud uutesse liturgilistesse rõivastesse nagu sellisel puhul tavaks, asetati meie austusväärsed pühakud, kes olid puhanud Tartu kiriku põranda all 1919. aastast alates ja ometi imeliselt säilinud, uutesse sarkadesse ning pandi usklikele kummardamiseks välja märtrite auks järgmise päeva hommikul pühitsetud jumalikul liturgial.

Sellel õnnistatud hetkel anti meile väga selgelt tunda nende isiklikku pühitsetud kohalolekut meie keskel!

Seega on igati loomulik, et kutsun teid üheskoos mõtisklema selle üle, millist tähendust kannab pühade säilmete salasus, mida tänapäeva inimestel on nii raske mõista.

Meile on hästi teada, et ülestõusnud Jeesuse kõige esimesteks Teda oma ihusilmaga näinud tunnistajateks olid apostlid. Püha Vaimu tulek nelipühadel andis neile lõpliku selguse nende missiooni olemusest ja jõu selle täide viimiseks. Nii läksid nad kõikjale, kuhu võimalik, kuulutama Kristuse täielikku võitu põrgu ja surma üle. “Kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu minu, see võtab vastu tema, kes on minu saatnud.”( Jh. 13.20). “ Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.”( Jh. 20,21) Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”(Mt. 28, 20).

Nad mitte ainult ei kuulutanud jumaliku elu ja Püha vaimu eluandva puhangu vastupandamatud sissetungi kogu ilmaruumi – selle seisnes nende tõeline missioon – vaid nad andsid seda edasi ka teistele, juhatades Euharistiat ja seades kogudustes, mida nad asutasid, ametisse need, keda peagi hakati nimetama piiskoppideks. Ja piiskopid omakorda kuulutasid sedasama apostellikku kuulutust ja andsid tunnistust Euharistia tegelikkusest.

Ometigi ärgem unustagem, et Kirik tervikuna on apostellik, sest Kirik tervikuna kummardab, kuulutab ja kingib kõigile inimestele Issanda ülestõusmise. Seepärast on põlvest põlve selle  piiskoppide „apostelliku järjepidevuse” kõrval ja tänu sellele tekkinud inimesi, keda Kirik nimetab „apostellikeks inimesteks”. Need on vaimulikud inimesed, kes näevad ülestõusnud Kristust, on teadlikult täidetud Tema kohalolekust ja võivad seega oma eluga sellest tunnistada.

Esimesed ja suurimad neist „apostellikest inimestest” on märtrid.

Varakristlikus Kirikus oli martüürium mitte ainult esimene pühaduse vorm, vaid ka kõige kõrgem müstiline kogemus; kogemus, mis oli omane ainult kristlastele. Meenutagem kasvõi püha Stefanust, „proto-märtrit”, kes nägi taevast avatuna, kes nägi „ Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel”(Ap.teod 7.55-56).

Pühad Nikolai ja Mihhail, kes surid Tartus märtrisurma koos piiskop Platoniga, olid nagu apostlidki pandud „ kõige viimasele kohale nagu surmamõistetuid „ (1Kor. 4.9). Sel kombel said nad oma alandliku usalduse läbi Jumala vastu küll surmapiinades, ent juba kannatused ja surma ära võitnud Kristuse sarnaseks. Nad said tõeliselt „üheks Ihuks” Ülestõusnud Kristusega.

Meie liturgilistes raamatutes ja meie suurte vaimulike isade kirjutistes on märtrite kohta öeldud, et kannatades koos Kristusega joobusid nad verest, mis Ristil voolas välja Tema küljest ja lasid enesel põleda Püha Vaimu leegitsevas tules. Ja Nikolaus Cabasilas, kommenteerides märtrikannatuste sakramentaalset iseloomu, seletab, et miski pole otsesemalt seotud Euharistiaga, kui märtrite säilmed. „Seepärast”, kirjutab ta „müürib piiskop need pühad säilmed kiriku pühitsemise ajal ise altarisse”.

Seega ütleb püha Gregorius Palamas õigusega, et märtrite pühad säilmed ei kaota midagi oma pühitsevast jõust, sest kui nende hinged on taevase liturgia altari ees (Ilm. 7 ja 8), siis nende kehad säilitavad sama täielikult armu, mis tuleneb nende ülimast lähedasest suhtest Kristusega (Gal. 3.27) ja sellest, et nende vaim ja hing ja ihu on tervikuna hoitud laitmatuna kuni nende surmani (1Tes 5.23).

Kuulame, mida selle kohta ütleb meile püha Siimeon Uus teoloog: „Hing, mis on tunnistatud väärt olema osa saama Jumala Armust, sest ta on olnud pühitsetud, pühitseb ilmtingimata ka kogu ihu, sest hing hoiab tervikuna koos kõiki selle ihu liikmeid. Sel põhjusel Püha Vaimu Arm, tehes enda omaks hinge, teeb enese omaks ka ihu.” See kehtib nii märtri eluajal kui ka pärast tema surma ja vaatamata sellele, et hing ja ihu on lahutatud kuni Issanda Teise Tulemiseni. Seepärast jätkavad märtrite pühad säilmed inimeste tervendamist ilmutades sel moel inimestele Jumala energiat läbi tema imetegude.

Vaatamata kõikvõimalikele arutlustele, skeptitsismile ja isegi irooniale, on ometi tõsi, et pühad säilmed juhatavad meid alati tagasi usu ja lootuse juurde. See on kõige olulisem ja ennekõike just seda peab silmas Õigeusu Kirik iga kord, kui ta neid austab: usku ülestõusnud Kristusesse, kes meid surnuist äratab ja lootust, et jõuab kätte Jumalariik, kus kübetki tõelisest elust ei lähe kaotsi.

 

Need pühad säilmed, mis nüüdsest on austamiseks välja pandud Tartu Jumalaema uinumise kirikus tuletavad meile rohkem kui miski muu meelde seda, et meie pühad uusmärtrid Nikolai ja Mihhail kaitsevad meid ja kostavad meie eest lakkamatult.

Kuidas saakski lõpetada teisti kui paludes neil palvetada meie eest, paludes neil tõmmata meid kaasa kõikide pühakute suurde osadusse, sellesse võimsasse elujõkke, mis sillerdab Kristuse Valguses; Tema valguses, Kes „ainsana on püha”.

+ Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

2005

(*) Lisaks Metropoliit Stefanusele osalesid säilmete ümbermatmisel veel järgmised vaimulikkonna esindajad: Valamo igumeen arhimandriit Sergei, ülempreestrid ja preestrid Rafael Hinrikus, Ardalion ja Johannes Keskküla, Afrat Laas, Gennadi Kruzhkov, Rostislav Kozhakevitsh ja ülemdiakon Justinus.