Avaleht/Ristikummardamise pühapäev

Ristikummardamise pühapäev

„Ei varja enam tulemõõk Eedeni väravaid, sest ristipuu on ta imeliselt kustutanud” (päeva kondakist).

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Esimene pool suure paastu ajast on tänaseks seljataha jäänud, kuid õnnistatud ülestõusmispühadeni jääb veel mitu nädalat. Ja nagu alati annab Kirik, kes inimese südant hästi tunneb, meile täna võimaluse heita pilk teekonnale, mille me sellel suure paastu ajal oleme ette võtnud ja mis koosneb mitmetest erinevatest etappidest, mida järjest peame läbima. Kuna lõppeesmärk on veel kaugel, siis selleks et meid julgustada ja tuletada meelde meie vaimuliku võitluse

sihtpunkti, seisame poolel teel äkki silmitsi Kristuse risti tõelusega, sest risti tähtsust mõistmata ei saa me tõeliselt mõista ka ülestõusmise täiuslikkust, mis lähtub otseselt risti tähendusest.

Kas pean meenutama, et ristil sirutas Jumal ise oma käed välja, et lasta oma armastusel ja jumalikul väel maailma peale paista? Kas pean teile meelde tuletama, et ristil ütles Kristus oma kohutava lause „Kõik on lõpetatud.”? Ehk teisisõnu: ristiohver on täielikult lõpule viidud, et inimene võiks uueks saada ja tee paradiisi oleks talle jälle lahti.

Mulle tundub, et selle vapustava küsimuse mõistmiseks, mille Kristus tänases evangeeliumis kuuldavale toob: „Mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?”, peaksime proovima esmalt aru saada sõna „hing” tähendusest.

Me kõik teame, et inimene koosneb hingest ja ihust. Aga mis on hing, kuidas seda mõista ja määratleda?

Kirikuisade, eriti püha Nüssa Grigoori jaoks, on hing „Jumala loodud vaimne olemus, mis annab ihule tunnetuse ja liikumise”, see tähendab, et meie ihu paneb liikuma hinge jõud ja energia. Hing annab kehale elu senikaua, kuni Jumala armust säilib ühtsus hinge ja ihu vahel. Olgu lisatud, et ihu koosneb paljudest algainetest, sealhulgas vesi, maa…

Seepärast, kui hing ihust lahkub, laguneb ihu ja muutub uuesti algaineteks, aga hing, mis koosneb ainult ühest ainsat ja erilisest algainest, kehast lahkumise järel ei lagune. Seega on just hing inimese liikumapanev j.ud, m.istuse ja vaimu keskus ning vastupidiselt antiikfilosoofi de väitele, et ihu on hinge vangla, peame meie, kristlased, hinge hoopis ihu liikumapanevaks osaks, mis annab ihule elu ja hoiab alles selle ühtsust. Seetõttu laguneb ihu hinge lahkudes ning saab jälle põrmuks, nagu me matuseteenistusel ütleme.

Just sel põhjusel peab Kristus inimese kõige kallimaks osaks hinge ja küsib, mis on inimesel vastu anda oma hinge eest! Siinkohal puutume kokku ristiohvri salasusega. Kristus ei lunasta meid meie eest selle maailma rikkustega nagu kuld või hõbe tasudes, Ta päästab meid oma verd valades. Me näeme sellest Jumala armastuse suurust ja seda, millist väärtust omistab Ta meie elule – see tähendab meie hingele. Ning just sellel tasandil toimubki meie paastuaja pingutus. Meie asi on säilitada tasakaal kõigi inimese osade vahel. Ja selle tasakaalu all pean ma silmas seda, et kui inimene ei suuda alal hoida oma osadussuhet Jumalaga, ei saa ta muutuda vaimulikuks olendiks; see tähendab, et tema hing ei saa jumalikustuda Püha Vaimu, Jumala armu toimel. Kristus õpetab meile siin oma küsimusega, et liha, mis on rikutud ja mis Jumala armastuseta saab meid viia üksnes lagunemise ja ärakadumiseni, ei ole kõige tähtsam. Ainult sel juhul kui Püha Vaimu suhe meie hingega on elujõuline, saame kanda endas oma saatuse lõppeesmärki – jumalariiki.

Paastuaeg on aeg, mil oleme kutsutud mõistma ja teadvustama seda, mis on tõeliselt väärtuslik; mil peame õppima eristama seda, mis on kaduv ja rikutud, sellest, mis on meie elu keskpunkt: oma hingest. Paastuaeg on väga vastutusrikas

aeg, mil peame tegema valikuid, mis seonduvad kogu meie olemasolu ja meie isikliku Jumala-suhtega. Ning mitte mistahes jumalaga, vaid Jumalaga, kes sai lihaks, võttis endale meie seisundi ja tegi ristiohvri kaudu meist uued inimesed.

Arvan, et just sellepärast on Kirik pühendanud selle pühapäeva keset suurt paastu Kristuse ristile: meie asi on püüda mõista selle tähendust. Aamen!

+Stefanus

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

5. märtsil 2009 Tallinna Siimeoni ja Hanna katedraalis