Avaleht/Ristikummardamise pühapäeval

Ristikummardamise pühapäeval

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Suure paastu keskel seab Kirik meie ette Kristuse risti kutsudes meid sel kombel usule ja hardusele. Seega oleme täna hommikul kutsutud kuulutama risti osatähtsust inimkonna pääste loos ja juba praegu ennast ette valmistama juba õige varsti, suurel ja pühal reedel, Kolgatale kerkiva risti nägemiseks.

Tänase päeva eksapostilar – laul hommikuteenistuselt – ütleb nõnda: “Kummardagem aulist Kristuse risti, mida me näeme täna välja pandud olevat. Olgem rõõmsad usus ja andkem talle armastusega suud ning palugem tema peale omal tahtel naelutatud Issandat, et Ta teeks meid kõiki kõlblikuks oma aulist ristilöömist kummardada ja hukkmõistmatult ülestõusmise päevani jõuda“.

Kallihinnaline ristipuu  on meile kummardamiseks välja pandud keset suurt paastu, et innustada meid järgima Kristust kannatuste teel, leevendada paastu karmust ja lasta meil tunda ligioleva paasarõõmu eelmaitset.

Rist …. risti kujutis on meile omane, võibolla liigagi omane: oma ristimisest saadik kanname seda kaelas, teeme ristimärki, tihti masinlikult, ja siiani veel silmame seda kirikute katustel. Rist on kõige levinum kristlik sümbol, mille on omaks võtnud eranditult kõik ristikirikud ja mis alati ning kõikjal tuletab meile meelde Jumala lunastavat päästet, kes tuli, et surra häbiväärset ja aulist surma ning anda meile tagasi igavene elu.

Aga siiski! Kas me oskame kogeda risti salasust kui sellega silmitsi seisame? Kas teeme ristimärki kartuse ja hingevärinaga teades, et meenutame sellega iga kord Issanda ohvrit ja omaenese surma ning pääste ootust? Kas oleme kordki palunud, et Jumal tuleks meie südamesse?

Tänane evangeeliumilugemine on üks kõige mõistatuslikumaid, kõige vapustavamaid: “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle” (Mk 8,34). Ütlen siis kohe: seda kirjakohta kuuldes ei pääse keegi meist teatavast risti-allergiast, isegi teatavast hirmust nende kolme asja pärast, mida Kristus kutsub meid läbi tegema, ja milleks on oma mina salgamine, oma risti enda peale võtmine ja taevasele Õpetajale järgnemine.

See, mida meilt oodatakse, ulatub märksa kaugemale kui tekst, mida äsja lugesime. Alustades Jeesuse isikust. “Kui keegi tahab käia minu järel … (siis) järgnegu mulle” (salm 34). Uskuda Temasse, “Talle järgneda” nii nagu Tema ütleb – “võttes oma risti” (salm 34), kas sellel on tegelik järelmõju inimeste elule? Kas tõesti on nii, et see, kes tahab oma elu päästa (omaenda vahenditega) kaotab selle, aga see, kes kaotab “oma elu tema ja evangeeliumi pärast, päästab selle” (salm 35)? Kas pole palju nõuda, et iga inimene, selleks, et päästa oma elu, selle esmalt “kaotaks” Tema ja evangeeliumi pärast? Ning lõpuks, kuidas saaks mitte jahmuda lahknevusest kuuldud kirjakoha ja nende väheste asjade vahel, mida meie ümber Kristuse nimel tehakse?

Pole kahtlustki, et pühendumine, mida Kristus siin ootab, ei puuduta mingit kindlat liiki inimesi, vaid kogu inimkonda. Tollest ajast alates on paljud sellest keeldunud. Ning Markuse ja Johannese evangeeliumitest nähtub, et usk Temasse ei tule kergelt.  Rahvahulk, kirjatundjad ja variserid, kõigil oli raske Teda “tunnistada” ja nad eelistasid Ta hukka mõista või eemale tõmbuda. Sest Jeesus ei kutsu mitte uskuma Jumalasse, vaid uskuma Temasse, Ta ei esita küsimusi mitte Jumala, vaid iseenda kohta; Ta kutsub määratlema oma suhet Temaga: “Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?”, küsib Ta oma õpilastelt ja Peetrus vastab: “Sina oled Messias!” (salm 29).

Ja mina ise kõiges selles, kas ma olen valmis Jeesusele järgnema kandes oma risti, aga mitte sellist, mille mina olen valinud, vaid mille Tema on mu õlgadele asetanud? Kas ma olen valmis leppima kõikide katsumuste ja kannatustega, mis võivad elus ette tulla, kui Issanda ristist osavõtmisega? Kui ma astun risti juurde ja annan sellele suud, kas on see siis meelt parandava patuse või Juuda suudlus; kas on see pinnapealne, kuigi lugupidamist väljendav žest, mis minu elus midagi ei muuda, või on ta usu ja armastuse märk, millesse on kätketud kogu mu elu?

Ennast ära salata, oma risti kanda, Jeesusele järgneda!…

Salgamine, lahti ütlemine on tegelikult Jeesuse jäljendamine, kes loobus oma jumalikust väest,  et saada inimeste teenijaks “saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani” (Fil 2,8).

Oma risti kandmine, et Issanda annaks meile südametarkust õppida vahet tegema kannatustel, mis meile osaks saavad, ja patukurjusel, mille kaasosalised me oleme; et Jeesuse risti vägi annaks meile jõudu vastu hakata; et me kõik terveneksime oma haavadest, olgu need siis meie eneste, ühiskonna või mingid muud haavad. Juhtub sedagi, et inimene tõstab kaebehäält oma risti vastu, mille raskus tundub talle ülemäära suur. Siis viib tema ingel ta sellesse paika, kuhu on kokku kuhjatud kõik inimkonna ristid, ja soovitab tal valida kõige kergema. Ma tahan seda siin! Ja ingel vastab talle: Aga see ongi ju sinu rist …

Oma risti kanda tähendab “leppida endaga sellisena nagu oled” – kas mitte see ei olegi suurim alandlikkuse märk – iseennast vastu võtta; mitte selleks, et meelt heita, end halvaks pidada või uhkeks minna, vaid eelkõige teades, et Kristus kannab koos minuga mu risti, sedasama Kolgata risti, millele Issand naelutas, millel Ta enda kanda võttis kõik minu kannatused, kõik mu patud, et anda mõte mu patusele elule, tuua minuni andestus, igavese elu veendumus.

Ja lõpuks, järgneda Õpetajale. See tähendab minna Jeesuse seltsis, tema valguses läbi elu. Talle järgneda tähendab ka minna Temaga lõpuni, kuni Kolgatani ja saada osa Tema ristilöömisest.

Ütlen teile veelkord: see, mida meilt täna hommikul paluti, ulatub märksa kaugemale evangeeliumi tekstist, mida me lugesime ja mida ei tohiks taandada lihtsalt vaimuliku elutarkuse ideaaliks. Evangeelium on eelkõige ristile naelutatud Kristus. Kõigile neile, kes tahavad näha üksnes auhiilgust, ülestõusmise valgust, kirgastumist ja mitte mõelda Kolgatale, kõigile neile peavad Kristuse haavad meelde tuletama, et rist on pääste saavutamiseks hädavajalik.

Armsad vennad ja õed!

Risti hiilgus, mida me sellel suure paastu kolmandal pühapäeval austame, ilmutab meile, et ainult siis, kui pöörame selja kohtumõistmisele ja tahtele, mis on omased meie enesekesksele „minale“, ning pöördume Selle poole, kes ennast meile annab, saame olla lõplikult leitud ja armastatud. Ja kuna ristil on Kristus enda kanda võtnud kõik inimlikud kannatused, on Ta need oma surnuist ülestõusmisega teatud mõttes ära võitnud, puhtaks teinud ja terveks ravinud: ülestõusmise päeval pühitakse ära kõikide inimeste pisarad.

Ema, kes kaotas oma poja ja on lohutamatu, mees, kes kaotas oma naise, inimene, kelle ihu on laastatud näljast, haigustest, hinge- või ihupiinadest ning nii sageli vägivaldsetest pahedest, kõigi nende puhul me teame, et raskete kannatuste hetkel, kannatab Kristus nende sees, võtab koos nendega enda kanda nende raske risti. Et nad ei kanna seda risti kunagi üksi, et igaüks, kes kannab seda koos kannatava Issandaga, tunneb juba salajas rõõmu võidust.

Nüüdsest on see saanud võimalikuks, sest rist on elupuu ja Jeesus ise selle vili.

Aamen!

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Issanda aastal 2012