Avaleht/Salvikandjate naiste julgus ja naise koht kirikus

Salvikandjate naiste julgus ja naise koht kirikus

Salvikandjate naiste pühapäeva evangeeliumi kirjakoht räägib naiste suurest osast parema ühiskonna loomisel. Ajal, mil Kristuse meesõpilased jäid „kartusest juutide ees” turvalisse kohta peitu, näeme mõnda naist – salvikandjaid naisi – julgetena ja oma elu pärast kartmata Jeesuse haua juurde jõudvat.

Kõigile oli teada, et heebrea fanaatikud olid valvel, et rünnata kõiki, kes ükskõik millisel viisil püüdnuks varastada Jeesuse ristilöödud surnukeha. Just seetõttu, et nad ei uskunud prohvetlikke ettekuulutusi Kristuse surnust ülestõusmise kohta, arvasid nad, et mõned Jeesuse järgijad püüavad Tema keha varastada ja seda ära peita, lastes laiali jutu, nagu oleks Ta surnust üles tõusnud. Seetõttu nad nõudsid, et roomlastest valvurid valvaksid hauda öösel ja päeval.

Selle hirmsa tegelikkuse ees jäid loogiliselt mõtlevad Kristuse meesõpilased seniks kinniste uste taha turvalisse kohta, „ülemisele korrusele”, kuni nad nägid, kuidas asjad edasi arenevad.

Samal ajal läksid salvikandjad naised julgetena edasi Jeesuse haua poole. Kindlasti ei kartnud nad ohtusid, mida võtsid arvesse n-ö julged mehed, kes olid natukese aja eest lubanud Kristusele, et on Temaga lõpuni koos ja valmis end ohverdama, kuid salgasid Teda kolm korda, enne kui „kukk laulis”.

Salvikandjatele naistele tasutakse nende julguse eest lõpuks jumaliku kingitusega: nad on kogu maailmas esimesed, kes näevad ülestõusnud Jeesust.

Naistest saavad esimesed, kes annavad tunnistust Kristuse ülestõusmisest. Teame ajaloost, et ka see suur inimkuju, kes esindas inimsugu Jumala Poja ja Sõna inimeseks saamisel ja juhtis meid kõiki päästele Kristuses, on samuti naine. See on Jumalaema, kes vastas Jumala kutsele alandlikult: „Vaata, siin on Issanda ümmardaja; mulle sündigu Su sõna järele”.

Seega on naise koht meie Kirikus meie pääste jaoks tähtis ja ainulaadne.

Nii nagu Jumalaema andis oma ihu Jumala Pojale ja Sõnale kogu inimkonna päästeks, nõnda teevad tänapäeval naine, ema, vanaema ja tütar suure austuse ja jumalakartusega kirikuleiva, mille nad preestrile annavad, kes toob selle Jumalaema teenrina Jumalale ja muudab selle Kristuse Ihuks, kui me vääriliselt Pühadest Andidest osa võttes saame Kristuse püha Ihu kaasliikmeteks.

Naise ülesanne muutub praegusel kriiside ja keeruliste ühiskondlike probleemide ajal veelgi tähtsamaks – siis on meil lootust paremale maailmale. Aga eriti vajalik on naise panus perekonna kaitsmisesse ja tugevdamisesse. Paljud pered kannatavad hirmsasti perekonna institutsiooni kriisi tõttu ja lähevad lahku. Meie kaasaegselt naiselt oodatakse, et ta etendaks tähtsat, ühendavat, kannatlikku, lepitavat ja hella rolli, mis kaitseb kogu perekonda. Kui perekonda kaitstakse ja see püsib, edeneb kogu ühiskond.

Aga et tänapäeva naine saaks vastata oma kõrgele ülesandele, tuleb tal oma elus Jumalat usaldada ning eeskujuks võtta Jumalaema, kõik naispühakud ja salvikandjad naised.

Et salvikandjate eeskujul lapsi pühaduseks ette valmistada, peaks nad lapsed esiteks pühapäevakooli viima. Teiseks peaksid vanemad andma lastele eeskuju oma püha eluga. Kolmandaks peaks looma laste jaoks rahuliku ja kõlbelise õhkkonna. Neljandaks leidma väärilised ja heade teadmistega õpetajad, kes on samal ajal ka moraalseks eeskujuks. Aga kõige selle eesmärk on valmistada inimest ette vooruslikuks eluks: see tähendab võtta osa Kiriku pühitsevast elust pühadest salasustest ja samal ajal aidata kaasa meie Kiriku diakoonia- ja misjonitöös. Nii saame küpseks looma vastutustundlikku ja kristlikku perekonda, mis oleks ebaõiglases ühiskonnas, kus me elame, otsekui elu oaas.

Pühade salvikandjate näol austame niisiis neid naisi, kes on usaldusväärsed, kohusetundlikud, jumalakartlikud ja tublid ning teevad oma tööga meid kõiki uhkeks.

 

Zimbabwe ja Angola metropoliit Seraphim