Avaleht/Sektid

Sektid

Kriitiline essee

Kellelegi pole saladuseks, et suur osa sekte ammutab inspiratsiooni kristlikust õpetusest või kasutab seda oma teooriate levitamiseks. Üheks sekte iseloomustavaks teguriks on näiline tugevus ja usaldusväärsus. Nad tekitavad oma liikmete jaoks aktiivse tegutsemise ja ühtekuuluvuse õhkkonna, mistõttu viimased hakkavad lõpuks uskuma, et nemad on ainsad, kes valdavad kogu tõde. Ja neile ei tule pähegi mõte, et selline ülim veendumus oma õiguses saab olla vaid subjektiivne, pinnapealne ja paljude jaoks nende seast ka lühiajaline. Et selline ülim kindlus saab olla üksnes kinnituseks, et nende poolt levitatu on eba-tõde.

Lugedes püha Pauluse kirja Timoteosele (2 Tm 4,3): „sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu„ ja Tiitusele (2,1): „sina räägi aga seda, mis on kohane tervele õpetusele!”, näeme, et püha Pauluse jaoks on sekti puhul tegemist haigusega, mis halvab kogu kirikliku Ihu. Samasugust kirjeldust kasutavad ka kõrbeisad.

Kirikuisade sekte käsitlevates tekstides on välja toodud mitmed puudused, mille hulgast tasuks esile tõsta selliseid nagu mõõdutundetus, eriti mis puudutab Usu Tõde. Nii nagu haiguski ilmutab tervise korrast ära olemist kas ülemäärasuse (palavik, kõrge vererõhk…) või vajakajäämisega (alatemperatuur, madal vererõhk …) , iseloomustab ka sekti suhet Tõega kas liialdamine või ebapiisavus. Et paremini öeldut mõista, lugegem, mida kirjutab püha Johannes Kuldsuu kahe tema ajal tegutsenud sekti – Merkioni ja Savelliuse sektide – kohta: „Vaata, kuidas kõik need inimesed on langenud eksitusse oma mõõdutundetuse pärast, mis alati viib kas liialdamise või ebapiisavuseni.  See kehtib näiteks Markarioni sekti puhul: ta väidab, et on olemas üks teine jumal, keda pole olemas. See on liiast. Mis aga puudutab Savelliust, siis tema väidab, et Poeg ja Isa ja Püha Vaim ei ole üks ja sama isik**. Selles seisneb vajakajäämine. Mis meisse puutub, siis meie tunneme vaid ühte ainsat Usku, mis hoiab meid lugematu hulga eksiõpetuste eest … niisiis tuleks rikutuks ja võltsiks pidada kõike seda, mis meie uskumisviisile on juurde lisatud või sellelt ära võetud.”

Aga mida õieti tähendab mõiste „Tõe mõõt”? Püha Gregorius Teoloog annab vastuse oma „Dogmaatilistes luuletustes” (446,7): „Mõõduks on Jumal ise”. Ja püha Atanasius Suur nimetab Jumalat „Ise-tõeks sest tema olemus, loomus on muutumatu”. Sel põhjusel saab läbi sajandite ainsaks püsivaks ja muutumatuks mõõduks olla üksnes Jumal-ise. Loomulikult kehtib see samal kombel Püha Kolmainu kõigi isikute puhul.

Meie, inimeste, jaoks on ometi põhiliselt just Kristuse isik see, kes kõike seda eelpoolöeldut meile ilmutab,  sest Tema on meie jaoks „tee ja tõde ja elu” (Jh 14,6) , „A ja o, algus ja ots … see kes oli, kes on ja kes tuleb” (Ilm. 1,8). „Ja kuna Jeesus Kristus”, kirjutab püha Gregorius Nüssast ( Ülemlaul 6,256,17) „ kui Kiriku Ihu Pea kujundab oma enese olemusega Kiriku palge, saavad usklikud Temas kõige selgemal kujul näha nähtamatut Jumalat”.

Jumal, kes meid päästis, ei allutanud meid mingile jõule, vägivallale, hirmule või õudusele, vaid Ta tegi iseennast meist igaühe sarnaseks, võttis enesele meie ihu. Jumal on just see Elu, mille inimene ära pillas ja millest ta ilma jäi kuna andis end pöördumatult selle maailma aja rikutuse ja surma hooleks. Ja see Elu, ütleb evangelist Johannes (1,2) „ ei ilmutanud end” filosoofilise teooria või maailma-korralduse algprintsiibina, vaid ilmutas end kui Palet. „Jah, Kristlus õpetab ja tunnistab meile”, kirjutab Aleksander Schmemann, „ et ühes kindlas paigas, ühel kindlal ajaloo hetkel tuleb Elu täiuslikkus meie Inimlikkusesse Palgena, mille inimloomus on täiuslik, Naatsareti Jeesuse Kristuse palgena Galileas… Kristus on maailma Päästja, selline on kristlaste kõige vanem sõnum. Ja Ta päästis maailma ja meidki andes meile võimaluse elada ajast ja surmast vabastatud elu; just selles seisneb meie pääsemine.”

Oma kirjas filiplastele kinnitab püha Paulus: „Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu”. Kristlik usk ei tähenda mingil juhul surmaga leppimist, vaid surma ilmutamist, sest sellega nagu nii hästi ütleb apostel Paulus, ilmutatakse ennekõike tõelist Elu.

Enamus sekte pakub kohest abi, „imesid”, mis mahendavad elukannatusi, leevendavad omal moel igapäevast halba või annavad lihtsalt inimliku vastuse põhiliselt ainelistele muredele. Teisisõnu on tegemist odava religioosse kogemusega ja kaubaga, mis rahuldab inimese omakasust lähtuvaid püüdlusi, kus inimesed ootavad Jumalalt, et Ta hakkaks teenima nende erahuvisid. Ja miks ka mitte!

Aga loomulikult pole see kristluse põhieesmärk. Olgu veel kord öeldud, et kristluse sihiks pole aidata inimestel leppida maailma rikutusega selle mistahes kujul (haigused, kannatused, …) või surmaga vennaliku üksmeele õhkkonnas, vaid ilmutada Tõde, milleta ei saa olla pääsemist.  Ja pääste, mida pakub kristlus, ei sobitu sektide arusaamaga aitamisest, mille ainsaks eesmärgiks on rahuldada inimese vajadusi.  Kui see nii oleks, poleks kristluse olemasolul mingit õigustust, sest teistel religioonidel, olgem ausad, õnnestub see märksa paremini.  „Mulle on elamine Kristus…” kirjutab püha Paulus. Kristluse sõnumit on võimatu mõista kui me ei lase Kristusel ilmutada endale Tõelise Elu mõtet ja sisu. Olla kristlane täna nagu eile või ka homme tähendab tunnistada täie veendumusega, et Kristus on Elu igast elust, et Ta on Elu ise ja järelikult siis ka meist igaühe elu. Kirikuisade poolt kuulutatava „mõõdu” järgimiseks ei ole muud teed kui võtta Kristus vastu kui Elu ja elu valgus. „Me olema näinud”, kirjutab apostel Johannes oma esimeses kirjas (1,2-3) „ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks. Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega. Meie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega.”

Selline on hea sõnum, mida Jumal meile meie päästmiseks on teada andnud. Ja tema plaani õnnestumine põhineb just sel moel ilmutatud usu Tõel. Selle tõe mistahes moonutus, ükskõik kui tühine see ka ei oleks, moonutab Jumala Palet; hullem veel, salgab täielikult Jumalat. Nii seatakse kõik kahtluse alla. Tõepoolest, „sel, kes astub üle Kristuse õpetusest ega püsi selles, ei ole Jumalat” (2Jh, 1,9).

Mis sektidesse puutub, siis need ei oska, taha ega saa seda tunnistada. Nad jutlustavad valesid abivõtteid, mis lõppkokkuvõttes ei paku mingit lahendust. Ja sellest nende valest päästmisviisist tulenevad kõik nende nõrkused. Eksiõpetajatena toovad nad „vargsi sisse hukutavaid eksiõpetusi ja salgavad ära Issanda, kes on nad vabaks ostnud” (2Pt 2,1). Samas kui inimene päästetakse ainult siis, kui ta kohtub ja saab üheks Jeesuse Kristuse, Issanda, Jumal-Inimesega. End sellest ära lõigata tähendab eitada Jumala kohalolu maailmas. Tähendab lõigata ennast ära Kiriku Ihu peast. Järgida lihalikku mõistust ja liha tarkust, mis ammutab toiduse valelikest, ebareaalsetest asjadest. See tähendab ära heita Pea, kelleks on Kristus, „kelles kogu ihu, Kirik, kokku liidetakse ja koos hoitakse kõõluste ja sidemete abil, ning kasvab Jumala kasvamist” (Ko 2,19).

Meile, õigeusulistele, heidetakse ette, et kuulume vanade kirikute hulka – mida tuleb mõista nii, et me ei ole võimelised tänapäeva asju taipama – erinevalt uutest kirikutest, kellel on uus, kaasaegse maailma jaoks kohandatud sõnum. Vastan püha Johannes Kuldsuu sõnadega, et „need, kes ei oma vanu asju, ei saa omada ka uusi”. Nii võib kokkuvõtteks öelda, et sektid sarnanevad puudele, mille juured on läbi lõigatud ja mis on kaetud on plastkattega, et tunduda elavana. Sel põhjusel ei saa sektid juhatada teed tõelisele pääsemisele ja seepärast ei saa nad viia selle ainsa hädatarvilikuni, milleks on igavene Elu ega lasta inimestel kogeda tõelist rõõmu ja tõelist rahu Pühas Vaimus.

Kel kõrvad, see kuulgu (Mt 11,15).

+ Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

 

* Käesolev artikkel põhineb suures osas teoloogiadoktori, arhimandriit Augustinus G. Myrou samateemalisel uurimusel ajakirjast „Limonarion” nr. 26, lk. 3 ja nr. 27, lk. 3 ning isa Aleksander Schmemanni raamatu „O Death, Where is Thy Sting” kreeka keelsel väljaandel Ed. Plo, Ateena-Kreeka 2006.

** Usutunnistus ütleb meile, et Jumal on üks kolmes isikus.