Avaleht/SUURE NELJAPÄEVA LITURGIA

SUURE NELJAPÄEVA LITURGIA

 

Armsad vennad ja õed Kristuses!

„Ma olen südamest igatsenud süüa seda paasat teiega“ ütleb Issand (Lk 22,15). “Seda paasat” – aga millist siis? Viimast paasat, mida Jeesus pühitseb enne oma surma. Seda, kus Ta avaldab oma jüngritele tõelise paasatalle salasuse.

Leivamurdmine on kristluse keskne tegu. Pühal õhtusöömaajal, mis leiab aset Jeruusalemma ülemises toas, murrab Jeesus leiba ja annab oma jüngritele. Ta valab veini ja ulatab neile. Ta annab oma ihu, mis juba viivu aja pärast ristil räsitakse, ja vere, mida samamoodi juba viivu aja pärast valatakse.

Seega ei piisa, kui ütleme, et Jeesus annab ennast meile. Ta annab ennast murtud leiva ja valatud veinina. Kogu paasa salasus, rist ja ülestõusmine, on kätketud söömaaega seal ülemises toas.

„Ja õhtul istus Jeesus lauda koos nende kaheteistkümnega…“ (Mt 26,20). See õhtune tund on sestpeale sisenenud meie – inimeste – aega, et kiskuda see ära surmalt ja pöörata see tagasi elule.  See on sama tund, mis igal armulaual toob meid kokku Issanda juurde, et meiegi jüngrite kombel saaksime üheks jumaliku eluga, mis on antud maailma päästeks. Et me õpiksime täna, nagu sel esimesel korral, uuesti läbi elama pühi salasusi ja  laseksime Jeesuse armastuse salasusel endasse tungida Kristus-Peigmehe usus, kes tuleb meie juurde. Et miski ei paneks meid enam kahtlema: Jumala Tall on süütult hukatud maailma eluks ja päästeks!

Selline on ennekuulmatu sündmus, millest me oleme kutsutud osa saama ja mis toob kogu inimkonna loo meie Jumala südamesse. Jumala salasus, Kristuse salasus, tänu salasus, usu salasus, lepingu salasus, milles meie jääme Kristusesse ja Tema jääb meisse… Kristuse Ihu tõeline salasus ei ole mõistatus keemia või bioloogia vallast; see on inimkonna ühtsuse tõeluse salasus Kristuses.

Aga kahjuks on harjumuse rooste seda salasust rikkunud. Nii tihti kogeme armulaua salasust lihtsalt kui suuremeelset teenistust, mille me heast südamest Jumalale kingime, olles sellest nii vähe teadlikud, et me seda paraku lõpuks enam isegi ei mõista. Ja ometi… me usume sellesse! Sügaval oma südames me usume sellesse, isegi kui meie usk on heitlik. Sest usk ei ole hüpe tühjusesse, mustavasse öösse. Usk on eelkõige vastus inimese väga sügavale sisemisele vajadusele. Inimene vajab usku, nii nagu ta vajab leiba, vett, õhku. Inimene, näilisele vaatamata, on alati olnud ja jääb igal aja hetkel sügavalt usklikuks olendiks.

Kõige jahmatavam on see, et kui me tuleme kirikusse paasasöömajale, milleks armulaud ju on, ei ole me enam isegi imestunud. Aga jumalikul liturgial osalemine ei tähenda, et oleksime lihtsalt kuulajad või pealtvaatajad, vaid see tähendab tegutsemist Püha Vaimu väes olles koos Jeesusega “puhas ohver” kuni selleni, et armulauast, euharistiast saab see, mida see sõna tähendab – “tänuandmine”, mis voogab sügavalt meie sisimast; Kristuse Ihu, Jeesuse ja iga ligimese ennastunustav teenimine. Alles siis me mõistame, mida Jumal meile on teinud.

Me saame aru, et Kristuse Ihu ja Verd vastu võttes, Tema eluandva surma sündmuses, seal, kus karjasest saab Tall ja Isandast sulane, on meil osa Tema elust, et kõik võiksid elada. Ennekuulmatu pole mitte öelda, et inimesest võib saada Jumal, vaid see, et Jumalast saab inimene ja sulane. Selles seisneb Jumala väe salasus, armastuse kõikvõimsus, alandlikkuse vabadus Jumalas, mis võidab ära kõik hirmud, juhatab välja ummikteelt, laseb surmast tärgata elul ja kaosest esile kerkida uuel loodul.

Armsad vennad ja õed Krituses!

Nõustudes vastu võtma Jeesuse armastust, Tema meeletut armastust, mis risti ja ülestõusmise läbi kõike kirgastab, saame alates tänasest hakata elama pöördumises, uuenenult.

„Kui me seda teame, siis oleme õndsad, kui ka seda teeme!“ (Jh 13,15-17).

Aamen!

(13. aprill 2017)

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit