Avaleht/Suure paastu esimene, õigeusu pühapäev

Suure paastu esimene, õigeusu pühapäev

Täna on õigeusu ehk pühade ikoonide pühapäev, sest just nendes saab meile nähtavaks ning selgeks pühakirjas kuulutatud pääste salasus. Jumala Poeg sai tõeliseks inimeseks, et meie saaksime Temas ja Tema läbi Jumala lasteks – see on meie pääste salasus, meie usu tõeline olemus. Meie teekond Jeesusega sel paastuajal on vajalik, et Teda kuulata, mõtiskleda Tema üle ja saada Temaga üheks.

See on ka kõikide ikoonide esmane mõte: olla Jumala ja inimese kohtumispaik, ainulaadne ja jagamatu Jumala valguse kiir, Tema kohalolu tõeline tunnistus. Ei saa unustada, et ennekõike osutab iga ikoon Jumalale. Just seepärast hakati aastal kaheksasada nelikümmend kaks tähistama tänast päeva võidupühana ikonoklasmi eksiõpetuse üle ning kuulutamaks pühakujude austamise lubatavust.

Hiljem muutus selle päeva tähendus laiemaks ning sellest paastu esimest pühapäevast sai „õigeusu pühapäev“. Sõna „õigeusk“ tähendab siin Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadiga osaduses olevate kirikute tunnistatavaid õpetusi. Paistab, et paastu alguses pidasid kristlased oma ülesandeks usku kuulutada.

Meie päevil valitsev pühendumine oikumeeniale, mida meie kirik jagab teiste kirikutega, tähendab, et kõigil õigeusklikel on vaja kinnitada armastusega, rahumeelselt ja samas üheselt oma hoiakuid, pidades silmas ka neid, kel on põlev soov usu põhiolemuses midagi muuta. Ühesõnaga kõik see, mis me vennalikult jagame teiste konfessioonidega, ei tähenda kuidagi meie põhiolemuse hülgamist ega lahjendamist.

Lerins’i püha Vikenti (Prantsusmaa, 5. sajand) jättis meile järgnevad mõtted oma raamatus “Commonitorium”, mis võtab äsjakõneldu hästi kokku: “Tihti küsitlesin ma ettevaatlikult ja tähelepanelikult paljusid inimesi, sealhulgas ka pühasid ja tarku. Ma küsisin kõigilt neilt: „Kas on olemas mingi kindel juhend või kanooniline reegel, mis aitaks mul eristada eksiõpetust tõelisest usust?“ Kõikidelt sain alati sama vastuse: „Kui sina või mõni teine kristlane soovib olla rikkumatult ja täielikult terves usus, siis ümbritse oma usk Issanda abiga Jumala seadustega, mis pärinevad pühakirjast ning kiriku pärimusest (see aitab tõena hoida seda, mida kõik on kõikjal ja alati uskunud).” Ta kirjutab veel: “Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem olen üllatunud mõningate inimeste hullusest, nende jumalakartmatutest pimedatest hingedest, nende soovist eksida. Nad ei järgi pärimuslikku usku, mis on pärit vanast ajast. Nagu see polekski taevalik õpetus, mis on meile piisav juba ainuüksi selletõttu, et on meile ilmutatud, vaid nagu oleks tegemist hoopis maise õpetusega, mis muutuks täiuslikuks üksnes pidevate paranduste läbi”.

Tänasel hommikuteenistusel me laulame:

„Armunõu salaasja kuulutasid vanal ajal ette Jumalast juhatatud jumalanägijad prohvetid meie heaks, kes viimseid aegu näeme, ja nemad said ise sellest valgustatud. Et meie nüüd jumaliku õpetuse nende läbi omaks oleme saanud, tunneme meie ainust Issandat Jumalat, keda kolmes Pales kummardatakse. Teda ainsana teenides ning ühe usu ja ühe ristimise osalised olles, oleme meie ennast Kristusega ehtinud. Aga päästet tunnistades, kuulutame seda teo ja sõna läbi.“

See kirikulaul paneb mind mõtlema apostel Pauluse sõnadele Timoteusele (1Tm 6,20-21): „Oh Timoteus, hoia, mis su hoolde on usaldatud, pöördu ära labastest
tühijuttudest ja valeliku tunnetuse vastuväidetest, mida omaks tunnistades mõned on kaldunud kõrvale usust.”

Nõnda manitsedes kõneleb apostel Paulus meile millestki, mis on meile usaldatud, mida me pole kuskilt leidnud ega ise tekitanud. On selge, et siin räägitakse ainult ja üksnes usust. Usust, mis ei tulene meie enda tarkusest, ning mille autorid me pole, üksnes hoidjad. Me ei pea seda mitte ainult kui kulda puhtana hoidma, vaid ka puutumatult ja rikkumatult edasi andma.

Sellestsamast, mis meile on usaldatud, kõneldakse ka tänases evangeeliumikohas, kui Filippus räägib Naatanalile Jeesusest (Jh 1,45-46): „Me oleme leidnud tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid: Jeesuse Joosepi poja Naatsaretist. Tule ja vaata!”

Tule ja vaata, mu sõber, Jeesust, Isa hiilgust, kelle välimus ristil on „nõnda rikutud, ebainimlik“ (Js 52,14) selleks, et taastada meie pattude tõttu rikutud kuju. Selline on meile usaldatud usu salasus, millest me täna räägime: Kristus, keda me austame koos Tema pühadega: „Teda me kummardame ja austame kui Jumalat ja Issandat. Pühasid aga kummardame kui Issanda tõelisi sulaseid austusega, mis kandub üle Temale”, nagu kuulutame täna ikoonide-ristikäigul liturgia lõpus.

„Tule ja vaata“… Jeesus Kristus, Jumal, kellesse me usume, keda me kummardame, ei ole üksnes mõte, üldistus, jumalus, kes on kõrgel taeva troonil või veel vähem mingi teadmiste kogum… ei, Jeesus Kristus on eelkõige isik, keda inimesed on saanud näha, kuulda, katsuda.

„Tule ja vaata“… see kutse tõukab meid iseendast lahti ütlema, ümber hindama oma tegevusi, eelarvamusi, muresid, oma mugavat ja väikest ning isekat elu, meid lahti ütlema enda valedest veendumustest… lühidalt.. jätma maha kõik see, et kanduda Selle poole, kes annab meie elule mõtte ning täidab ja valgustab seda oma kohalolekuga.

„Tule ja vaata“… aga me peame pingutama selleks, et näha Jeesust oma südame silmadega ning mõistma, et Tema tingimusteta armastus valgustab meie elu iga lehekülge. Tema on tulnud meie sekka päästma meid kõigest, mis meid vangis hoiab, et saaksime igavese elu Tema kuningriigis. Päästel on ainult üks nimi: Jeesus Kristus ning just seda Tema pühakuju meile meenutabki.

Pahatihti on aga tänapäeval on väärtused vastupidised: helluse, rahu, õrnuse, õiguse ja kasinuse ning Kristuse väärtustamise asemel seotakse end muude, võidutsevate ja kõrkide väärtustega.

Vennad ja õed Kristuses!

Meie elus on samuti hetki, mil Jeesuse pilk kohtub meie hingega: need on helged hetked, mil meie südame pimedad sopidki muutuvad Päästja armastava, puhastava ja valgust täis pilgu all läbipaistvaks. Need on sõnulseletamatud armuhetked, mil me nagu Kristuse valitud jüngrid kohtume selle kõikehõlmava armastusega.

„Sa saad näha suuremaid asju“, ütleb Issand Naatanaelile (Jh 1,50). Laskem end nüüdsel paastuajal, mil paast ja palve julgustavad meid täielikult lahti ütlema kõigest, mis toidab vastolu ja keeldumist ning vahettegemist, ennast toita Tema Sõnaga ning võtaksime seda vastu kui meie Eluleiba.

Ärgem unustagem seda, et Kristus löödi risti ja tõusis üles ning annab meile oma vere ja ihu. Ta muutub leivaks, et me saaksime sellest osa, muutuksime Temas, elaksime Tema Vaimus ja kuuluksime taas ühte Isaga. Aamen!

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

25.02.2018