Avaleht/Suure paastu nädalad

Suure paastu nädalad

Süüria püha Efremi palvest.

Püha Efrem (Efraim) elas 4. sajandil p.Kr. Ta sündis 306. aastal Süürias Nisibise linnas, mis paikneb tänase Türgi piiri ääres. Diakonina juhtis ta kuni pärslaste saabumiseni oma linnas asuvat teoloogiakooli.

Püha Efrem läks tagakiusamise eest maapakku Edessasse, kus ta suri 373. aastal. Ta pühendas oma elu mõtisklemisele ning äärmisele kasinusele. Sellest sisemisest leegist lahvatas luulelisus, mis pani teda ütlema, et ta on « Püha Vaimu kannel». Tänaseni on säilinud rohkem kui 400 tema loodud vaimulikku laulu. Kirikuloolane Sosomen arvab tema sulest pärinevat ligi kolm miljonit vabavärssi. Tema kirjutiste seast on kõige kuulsam palve, mis kannab tema enda nime: « Püha Efremi palve ».

Õigeusu kirikus loetakse seda palvet mitu korda päevas jumalateenistustel suure ja püha paastu ajal – perioodil, mis juhatab meid meeleparandusse. Paastupäevade ja nende eesmärk, kes järgivad seda liturgilist aega nelikümmend päeva enne ülestõusmispüha, on lammutada meie kirgede müürid läbi usuaskeesi, alandlikkuse ning usalduse. See askees on ajendatud just ülestõusmise rõõmust: ta vabastab südame suurtest kiusatustest nagu aplus, ahnus, peidetud ja paheline meelelisus; ta kutsub esile teistsugust ihalust või pigem « teiseks muutunud ihalust » vennaarmastuse vabastava sekkumise kaudu.

„Teiseks muutunud ihalus“ on Jumala tahte järgimine, mis vabastab inimhinges peituvad jõud tema ligimese ja Jumala teenimiseks vabana igasugusest kasuahnusest. Need jõud on praegu kurja võimu all – näiteks ohjeldamatu võimujanu, tühised põhjendused ning sõnad.

See « teise ihalemine » on veelkord mainituna Jumala, Eluandja, « minu elu looja » soov, sest tema on kõige alus, sest tema on see, kes annab ja andestab, teisti öeldes, kes annab ikka ja alati, ülirohkesti, uue tuleviku: « Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!” (Jh 8,11). Meie suhe temaga ei ole pealesunnitud, vaid vaba usaldus: vaid tema saab vabastada meie vabaduse, vaid tema üksi saab muuta oma elustavas hinguses meie tumedaid ahvatlusi. Ainult tema saab anda igaühele meist elumõtte, eriti siis, kui me ise oleme selle kaotanud. „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud,
 ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11,28).

Selles pole midagi üllatavat, et püha Efremi palve nimetab Jumalat « Issandaks ja Kuningaks ». Mitte hirmuvalitseja, vaid oma Pojas kehastunud teenija, kes sündis Petlemma sõimes. Ta laseb ennast julmalt hukata ristil meie vabaduse nimel ning tõuseb üles, aga üksnes nende jaoks, kes teda armastavad. « Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!” – nii loeme Matteuse evangeeliumist (20,28).

Püha Efremi palvel on püha paastu jumalateenistustel nii suur roll just sellepärast, et aidata meid mitte langeda laiskusse, mis tähendab unustust. Paastumine on selle perioodi lahutamatu osa, et me ei unustaks Jumalat ega tema loodut. Samuti, et vabastada meid siin ilmas juhtivatest väärtustest – kõige hindamisest tulususe ja kasulikkuse seisukohalt. Ja et me taipaksime, et kõiges on peidus saladus ja et see saladus elaks meis.

Tuleb « kõigest halvast paastuda », « kirgedest paastuda », nii öeldakse bütsantsi kirikulauludes. Paastumine võimust ja inimlikust hiilgusest, kogu kõrkusest, mis on Nüssa püha Grigoori (Suur katehhees, 23) sõnul « kõige kurja põhjus ja algus» ; paastumine sellisest kõnest, mis on vaid võimu ja kasusaamise abinõu, paastumine mürast, kujunditest ja muljetest, mis meid pidevalt ründavad tänapäeva audiovisuaalses tsivilisatsioonis; Süüria Iisaku veendumuse kohaselt samuti paastumine laimamisest (50. (58.) vaimulik jutlus). « Luba ennast laimata, kuid ära ise laima… laota oma kuub selle üle, kes langeb eksimusse ja kata teda. Ja kui sa ei saa süüd ning karistust tema asemel enda peale võtta, võta enda peale vähemalt paljastumise häbi, et mitte lasta temal seda kanda».

Püha Efremi palve on meile eriliselt väärtuslik, sest ta juhatab meid suure ja püha kannatusnädala eel «Peigmehe ootuse » elavasse liikumisse. Püha Efremi palve on korraga füüsilise, vaimse ning samuti “mõistusliku” paastu palve, kuivõrd seda tuleb kohandada samuti tänapäevastele kultuurilistele tingimustele. Selleks, et öelda, et paastuja unistab alandatud Kristusest ning selleks, et ta saaks teadlikumalt unistada ülendatud Kristusest, kuna saabumas on ülestõusmise ja armulaua rõõm. Lõpuks, püha Efremi palve kui kõikehõlmav hoiak avab meile iga olendi lõpmatuse; seepärast püüab ta taastada meie suhete korda, mitte ainult oma ligimestega, vaid ka meid ümbritseva loodusega, äratades meis ehtsat meeleparandust.

On veel midagi, mis puudutab rõhuasetust armastusekäsule selle palve teise lause lõpus. Paastumine ei õnnestu ilma ligimesearmastuseta, helduseta vaeste ja kõrvaletõrjutute vastu. Ühest küljest on võimalik mõista lihalikult teiste nälga vaid omaenese kogemuse põhjal, kui tahes piiratud ka poleks nälg, mida endale määrame. Teisalt on lihtsalt ja oma põhiolemuses tegemist küsimusega toidust, väärikusest ning isegi vabadusest teiste suhtes. Viimsekohtu (Mt 25,31-46) tähendamissõna näitab Jeesuse pühalikku kohalolekut näljases, võõras, haiges ja vangistatus. Samuti pole võimalik tänapäeval mitte tunnistada seda, et ühtesid tuleb aidata nende mures ja teised peavad oma ülejääki jagama. Kuidas võib mitte omaks võtta püha Johannes Kuldsuu üleskutset: «kui tahame saada Jumala sarnaseks, siis tuleb Teda jäljendada tema halastuses… headuses, kaastundes, kannatustes ja armastuses, Jumala loomuses ja loomingus » (40. jutlus Johannese evangeeliumist)

Püha Efremi palve selgitab hästi, mis on askees: paastumine mitte ainult ihulikust toidust, vaid ka hingele langevast survest, « kirgedest » ning soovist võimutseda ja hukka mõista. Tänapäeval elame kultuuris, mis tundub alla käivat ja mille tõttu on tekkinud suur põud: mõtte, leiva ja väärikuse nälg. Ühiskonna kangas ei ole mitte ainult kortsus, vaid lõhki kistud. Taolisest lahti rebimisest tuleneb tühisus ja nihilism.

Seda tüüpi ühiskonna nihilismi kontekstis, kus kõik on müügiks ja ostmiseks, kus võimutsemise loogika on üle lahkuse omast, kus paljud jätavad Jumala, sest Ta pole nende silmis kasulik ega tarbitav, on keeruline mõtiskleda; palvetamise soov on maetud nii paljude muude soovide ja vajaduste alla. Järelikult, kõik vahendid palvetamise teenistuses peavad eeskätt silmas pidama vajadust vabastada inimese süda tema ihaluste loorist ja asjatust meeltesegadusest. Inimese südamel on vaja ehtsat paranemist, et meie kaasaja nihilismist saaks õnnistatud paik, kus lahvatab ülestõusmise sõnum.

Püha Efremi palve kutsub meid üles kalduma kõrvale riskist seada ennast sisse omaenda pealispinnale. Veel enam, ta kutsub meid tungivalt üles end taasleidma oma tegelikkuses, täielikkuses ning sügavuses. Ühesõnaga, ta tuletab meile vahet pidamata meelde, et meil tuleb ennekõike saada armu läbi vaeseks ja alandlikult avatuks.

 

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit