Avaleht/SUURE PAASTU TRIOOD

SUURE PAASTU TRIOOD

Eessõna. Paljude inimeste jaoks seostub sõnapaar suur paast millegi kurva ja rusuvaga, ilmajäämise ajaga, mille lähenemine tekitab omamoodi ebamugavustunnet – rõhuvat ja murelikku. Samasugused pole aga hoopiski Kiriku tunded, mida väljendavad selle liturgilise perioodi jumalateenistuste lugemised. Ja kuitahes paradoksaalne see meile ka ei tunduks, neist tekstidest, mis küll sageli on täidetud patukahetsusest, jääb samal ajal kõlama vaikne, peaaegu märkamatu rõõm, otsekui kevadine kergus. Inimesele, kes oskab vaadata asju usu silmadega, on see meeleparanduse aeg tõeline vaimne kevad, hinge kevad, mis müstilise sideme kaudu on seotud looduse ärkamisega pärast pikka talveund. Ühel selle liturgilise perioodi hommikuteenistusel laulame:

Paastukevad on alanud, meeleparanduse õis lahti löönud. Puhastagem siis, vennad, endid igast roojusest, laulgem Valguseandjale ja ütelgem: Au olgu Sulle, ainus Inimesearmastaja!

Miski ei lase meil paremini sisse minna paastuaja vaimsusesse, kui tähendamissõna kadunud pojast, mis kirjeldab nii imeliselt patustaja käitumist ja teda vastu võtva Isa lõpmatut halastust. Sel põhjusel kutsub Kirik meid alates esimesest suurt paastuaega ette valmistavast pühapäevast otsekui sisse elama kadunud poja isikusse:

Jumaliku rikkuse, mille Sa mulle olid andnud, pillasin ma nurjatul viisil laiali, ma läksin Sinu juurest kaugele ära ja elasin korratut elu. Helde Isa, võta vastu mind, kes ma nüüd meelt parandan!

Ärgem ajagem seda patukahetsust, millele me oleme kutsutud, segamini süütundega. Süütunne paneb meid enesesse pöörduma, selles on midagi ahastusttekitavat, lämmatavat. See on põhjustatud teatavast sisemisest kahestumisest; tegelikult ei loobu me vabal tahtel patust, vaid jääme selle külge aheldatuks, aga samal ajal ei nõustu me sellega, et meie käitumisviis oleks vastuolus muljega, mille me endast teistele ja iseendale tahame jätta… Hoopis teisiti on lood tõelise patukahetsusega: me kahetseme oma patte, tahame muuta oma elu, märkame, et meie tegude ja sügavaima südamesoovi vahel olla puhas, süütu ja ligi Jumalale, kes on olemas meie südame põhjas, on terav vastuolu. Me avastame, et oleme pagendatud kaugele oma tõelisest kodumaast. Kaugele meie taevase Isa majast. Kuid samal ajal kogeme oma olemuse sügavaimas sisemuses mingit varjatud lähedust, justkui salajast kiirgust sellest “teisest maailmast”, mis tõmbab meid enese poole, vaatamata meie pattudele ja viletsusele. Ja järelikult on just seal salajase ja vaikse rõõmu allikas, mis sel kombel valgustab meie kurbust ja igatsust kaotatud paradiisi järele!

Selline kurbus pigistab meie südant, aga mitte selleks, et seda enesesse sulgeda, lämmatada. Küll aga ei lase ta meil endid kõikjale laiali pillata, hajuda selle maailma rõõmudesse, muredesse, ambitsioonidesse. Vastupidi, kogu meie südame jõud, selle püüdlused on nii suunatud ainsa poole, mis seda väärib: meie lõpmatult halastaja Jumala poole.

Suure paastuaja teenistuste tekstid ja jumalateenistuste kogu õhkkond aitavad meil sisse minna paastuaja vaimu. Nad räägivad meie südamega, äratavad meis igatsust paradiisi järele. Igatsust Jumala järele. Paastuaeg peab meie jaoks olema aeg, mil teeme tõelise pingutuse, et osaleda kiriku teenistustes: Ennepühitsetud Andide liturgial, laupäevasel õhtuteenistusel, Kreeta püha Andrease suure kaanoni ja akafisti lugemisel. Kahjuks liigagi sageli võimaldavad meie kohustused seda üsna piiratult. Aga me võime vähemalt kodus, oma igapäevastele palvetele lisada püha Efraimi palve, milles on kokku võetud kogu paastuaja vaim. Samuti peaksime omaenese hüvanguks heal meelel lugema Kreeta püha Andrease suuri kaanonit, seda imetlusväärset “pisarate laulu”, mis õpetab meile, kuidas teha omaseks kogu Vana ja uue Testamendi vaimulik kogemus ning patukahetsus.

Kreeta püha Andrease kaaпoп

Tropareid eri lauludest

Halasta mu peale, oh Jumal, halasta mu peale!

Moosese käsi tunnistagu meile, oh hing, kuidas Jumal võib pidalitõbise elu valgeks ja puhtaks teha; seepärast ära heida meelt, kui sa ka pidalitõbiseks oled saanud.

Halasta mu peale, oh Jumal, halasta mu peale!

Oh Lunastaja, minu üleastumiste lained pöördusid ja katsid mί§d äkitselt, nagu Punane meri mattis ükskord egiptlased ja nende rüütlid.

Halasta mu peale, oh Jumal, halasta mu peale!

Meeletu oli su tahtmine, oh hing, nagu vanal ajal Iisraelil; sest rumalalt pidasid sa enam lugu lihahimude täitmisest kui jumalikust mannast.

Halasta mu peale, oh Jumal, halasta mu peale!

Kui Issand oli kõrbes nelikümmend päeva paastunud, tuli Talle viimaks nälg kätte. Seeläbi avaldas Ta eneses inimloomust. Oh hing, ära kaota julgust: kui vaenlane sulle kallale kipub, kihuta ta oma jalge eest minema palve ja paastuga.

Halasta mu peale, oh Jumal, halasta mu peale!

Krίstus sai kiusatud, kurat kίusas Teda. Ta näitas kivide peale, et need leibadeks saaksid, vίis Ta kõrge mäe peale, et Ta sίlmapilguga näeks kõiki maaίlma kuningriike. Karda, hing, niisugust võrgutamist, valva ja palu igal tunnil Jumalat. 
Kirik tahab, et me kogu suure paastuaja vältel lisaksime palvetele ka paastumise. Juba Vanas Testamendίs näeme, kuidas vagad inimesed seovad palve paastumisega, et palve ei jääks ainult huulte palveks, olles nii pigem väljamõeldud kui tõeline palve. Seega tuleb meil taasavastada paastu piibellik ja kristlik tähendus, et meie ihu võiks osaleda palves. Paast ei ole üksnes kirgede ja halbade soovide ohjamise vahend, üks askeesi, oma ihu valitsemise abinõudest. Kunagi küsis keegi õpilane Egiptuse kõrbes ühelt vanalt kõrbeisalt, mis kasu on paastust. Vanake vastas: “See teeb meie hinge alandlikuks!” Tõepoolest, meie kehalise käitumise ja hingeseisundite vahel on tihe seos. Rikkalik ja rohke toit viib meie hinge iseenesest, ilma et oleksime sellest teadlikud, teatud liiki eufooriaseisundisse, ülima maise rahulolu tundeni. Kehv ja kasin toit aitab seevastu meie hingel rüütada ennast alandlikkuse, lihtsuse, “vaimu vaesusega”. Paast on üks vaesuse vorme, mis aitab meil, juhul kui võtame seda kanda selle patukahetsuse vaimuga, mida toob kaasa suure paastu aeg, saada üheks neist vaestest, keda Issand nimetab õndsateks, sest oma vääritust ja puudulikkust tundes on nad avatud Jumala armule.

Ning lõpuks peame lisama oma palvetele ja paastule, eriti suure paastu ajal, selle, mida kristlikus traditsioonis nimetatakse almuseks, armuanniks. Paast ja loobumised, mida endalt nõuame, peavad aitama meil ennast jagada nendega, kes on kõigest ilma jäänud. Aga vennalik armastus ei piirdu ainult materiaalsete annetustega. Et olla kuulekad evangeeliumile, peame olema tähelepanelikud teiste suhtes, neid ära kuulama, lastes endast läbi kiirata headusel, mida Jumal tunneb kõigi oma loodud olendite suhtes. Me peame andestama kõigile neile, kes on meid haavanud või solvanud; peame laskma oma armastusest osa saada ka neil, kes meile kurja teevad või meid vihkavad, paludes nende pöördumist ja Jumala andeksandi. Seega on äärmiselt tähendusrikas, et meie paastuaega astumise eelõhtul tähistab Kirik “andeksandmise pühapäeva”: sest mida tähendaksid meie suure paastu ohvriannid, kui kannaksime oma südames vimma mõne vastu oma vendadest ega teeks kõike meist olenevat selleks, et uuesti jalule seada rahu ja ühtsust kõigi Kristuse ihu liikmete vahel?

Kui elame suurt paastu läbi patukahetsuse vaimus, paastudes nii, nagu see meile jõukohane on, vennalikus armastuses, siis saab sellest meile “soodus aeg”, “lunastuse päev”. See aeg valmistab meid ette neljakümne päeva jooksul tähistama Issanda ülestõusmist. Saanud osa Tema kannatustest, olles tulnud koos Temaga lähi meie vara inimese surmast, meie pattudest ja isekusest, astume koos Temaga ülestõusmispühade aulisesse valgusesse. Nagu ütleb ka üks kirikulaul:

Puu läbi, mille vilja söömine oli keelatud, leidsin ma surma ja sain magusalt maitsva roa pärast maha maetud. Tee mind elavaks, Issand, tõsta mind üles, kes ma maan olen ja aita mind saada Sinu kannatuste kummardajaks, Sinu ülestõusmise osaliseks ja pärijaks koos nendega, kes Sind armastavad.

Ülempreester Panagiotis Simίgiatos