Avaleht/Suure paastu viies pühapäev

Suure paastu viies pühapäev

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Suure paastu viies nädal lõpeb meie püha ema Egiptuse Maarja mälestuspäevaga. Tema elu sarnaneb paljuski legendiga olles tulvil dramaatilisi sündmusi. Sündinud Egiptuses lahkus püha Maarja kaheteistkümne-aastaselt kodust, et minna Aleksandriasse, kus ta elas seitseteist aastat häbiväärset ja kõlvatut elu.

Ühel päeval otsustas naine sõita laevaga Palestiinasse. Ta tegi seda ajendatuna pigem uudishimust kui soovist ühineda arvukate palveränduritega, kes risti ülendamise pühaks Jeruusalemma sõitsid. Kohale jõudes üritas naine mitu korda pääseda Ülestõusmise kirikusse, aga iga kord lükkas mingi nähtamatu jõud ta tagasi samal ajal kui ülejäänud kirikulised võisid vabalt sisse-välja käia.  Olles oma enesearmastuses sügavalt haavunud, pöördus ta Jumalaema poole lubades, et ei rüveta enam kunagi oma ihu kui ta saab võimaluse minna Püha Risti juurde, et seda suudelda. Ning ime sündis. Rahulolevalt ja rahunenult lahkus Maarja samal päeval Jeruusalemmast, ületas Jordani jõe ja suundus otsustavalt sügavale kõrbesse … Neljakümne seitsme aasta jooksul ei kohanud ta seal hingelistki, ei inimest ega looma. Selle erakordse askeesiga suutis ta lõpuks oma südamest välja juurida kõik kired ja mälestuse oma pattudest, muutes lihaliku armastuse leegi Jumala armastuse tuleks, mis lasi tal kehatule olendile omase rõõmuga halastamatus kõrbes vastu pidada.

Ausalt öeldes on võimatu kindlalt välja selgitada, milline osa sõnalisest pärimusest püha Egiptuse Maarja kohta on tõestisündinud ja milline legend. Ning see ei olegi kõige olulisem. Pigem tuleks teadmiseks võtta, et kirik on tahtnud teha temast „meeleparanduse eeskuju“: parandamatu patusena nagu ta oli sai temast nii paljude patu koormast vaevatud hingede jaoks lootuse allikas ja pöördumise eeskuju. Nii väljendab kirik sellel viimasel suure paastu pühapäeval tõelist julgustuse sõnumit ja tungivat kutset kõigile neile, kes on oma pääste hooletusse jätnud, ning kuulutab, et kuni viimase hetkeni võib meeleparandus tuua nad tagasi Jumala juurde.

Mis puudutab tänast evangeeliumilugemist (Mk 10,32-45), siis selles kirjeldatakse Jeesuse minekut üles Jeruusalemma enne oma kannatamist ja ristisurma. Jeesus kutsub kõrvale kaksteist apostlit ja hakkab neid ette valmistama selleks, et Ta ära antakse, süüdi mõistetakse, surma saadetakse ja surnuist üles tõuseb.

« Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! » (salm 45).

Sõna « lunaks » ei tähenda siinkohal vastikut tehingut, kus Jeesus saab meie lunahinnaks solvatud Jumalale, kelle « pahameelt tuleb vaigistada ». Selline käsitlus tähendaks tõe moonutamist. Sõna « luna » tuleb mõista teisiti, mõista seda kui võimaliku « vabanemise » esilekutsumist ja just sellest seisneb Jeesuse töö ja tegemine, milles kõik räägib armastusest. Sest armastusest saadab Isa maailma oma Poja tehes Talle ülesandeks vabastada inimesed sellest, mis ei lase neil armastada.

« Vaata, » ütleb Jeesus : « me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kättening need teotavad teda ja sülitavad ta peale ja piitsutavad teda ja tapavad ta ära ning kolme päeva pärast tõuseb ta üles” (salm 33).

Jeesuse surm on kohutav asi, mida on raske mõista. Aga me võime vähemalt kõrvale lükata kaks valetõlgendust. Tema surmal pole midagi tegemist niinimetatud kättemaksuhimulise jumalaga, kes on tundmatu ilmutuse jaoks, mis ütleb meile, et Jumal on armastus. Samas ei ole see ka vägivaldse surma ja kannatuste valulev austamine nagu oleks kannatused ja surm iseenesest midagi väärtuslikku. Jeesuse elu ja surm on ainukordsed oma kõikehõlmava väärtuse pärast. Jeesuse jumalik vägi on see, mis annab tema vabastavatele tegudele selle kõikehõlmavuse ja teeb Temast püha Pauluse sõnutsi „uue Aadama“.

See heidab uut valgust arusaamale, mis tolle aja juutidel oli Messiast ja tema missioonist.

Algselt tugines traditsiooniline juutlus kahele põhilisele messiaanlust seletavale teooriale:

–      Esimene toetab seisukohta, et Messia läkitab Jumal ja ta on Taaveti kuninglikust soost ja kojast. Messias kannab endas kõiki juudi rahva ilmalikke lootusi ja ootusi; pärast pikka ajaloolist orjaaega, rahvuslikku tagakiusamist ja alandusi tuleb tugev ja kuninglikust soost mees, kes päästab rahva orjusest ja annab talle tagasi vabaduse ning tõstab ta endiste aegade taavetlikku ausse ja vägevusse. Ühesõnaga, Messias, kellel on ajalik võim, kes läheb ajalukku ja kasutab vahendid, mida tema ajastu talle pakub.

–      Teine – teoloogiline – suundumus tõstab esile vaimulikku ja teokraatlikku lähenemist. Ta näeb loomulikult Messiat kui Jumala läkitatut, aga vaimulikku päritolu, sellist, kes põlvneb kuulsast esiisast Aaronist. See suund ülistab samuti ajalikku Messiat, kes aga teostab oma võimu ja meelevalda läbi vaimulikuseisuse. Aaronlik messianism kannab Taaveti soo ajaliku ja kuningliku võimu elemente, aga teostab oma võimu eelkõige vaimuliku maailma allikatest jõudu ammutades. Aaronlik messianism on seisukohal, et ilmalik võim on ebapiisav. Sel põhjusel nähti ette jumalikku päritolu monarhia sisseseadmist, mis väljenduks läbi vaimulikuseisuse mõjuvõimu ja eheduse.

Oli veel ka kolmas tee, taevast Inimese Poja kujul saadetud vaimuliku Messia tee prohvet Danieli nägemuse kohaselt. Aga seda teooriat Kristuse ajal eriti arvesse ei võetud eelkõige põhjusel, et see ei olnud vastavuses ei tolle aja tagurlike voolude ega revolutsiooniliste rühmituste tegevuskavaga, kes ootasid sobivat hetke rooma ülemvõimu vastu välja astumiseks. Ometi oli sellelgi teoorial sama eesmärk, mis kahel eelneval: kas ajaliku või ajaülese võimu teostamine.

Kristuse messiasõnum on midagi sootuks muud. See ei ole enam teoreetiline, vaid sellest saab tegu kõigi tagajärgedega, mida see kaasa toob, kuni lõpliku eesmärgi – ristisurma – teoks tegemiseni. See, mida Jeesus kaheteistkümnele apostlile Inimese Poja kohta ütleb, puudutab otseselt Teda ennast. Seega tegemist pole mingi järjekordse messia-teooriaga, vaid puhtal kujul kristoloogilise kõnega, mis kuulutab ette tulevasi sündmusi ja puudutab otseselt Kristuse isikut.

Niisiis just Inimese Poeg, see tähendab Messia, on see, kes “antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte … keda piitsutatakse ja kes tapetakse ning kes kolme päeva pärast surnuist üles tõuseb” (salm 33).

Milline kohutav vapustus juutide jaoks! Iialgi polnud nende pärimuses kujutatud jõu ja vägevuseta Messiat, kellel puudub igasugune võimutahe. Ja kes lisaks kõigele veel selle maailma vägevate poolt hukatakse. Jüngritel oli kahtlemata põhjust hirmu tunda selle pärast, mis tulema pidi.

Võib olla, et selle hirmu kõige sügavam põhjus – ja see on tänase evangeeliumilugemise kolmas märksõna – oli tegelikult võim. “ « Luba meile, » ütlesid Jaakobus ja Johannes, « et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!”(salm 37).

Hirm! … See on selle ilma vägevate pideva kriisi üks osa: neil on võim, aga nad külvavad surma, sest neil on hirm oma võimu kaotada. Kas ei lähtunud need kaks jüngrit – Jaakobus ja Johannes – kui nad oma palve Jeesusele esitasid sellest samast inimliku au loogikast? Nad mõtlesid messiast kuninga, uue kuningriigi isanda aule, kes paneb oma seadused kehtima inimkonna jaoks, mis ise on võimetu ennast valitsema. Kui Jumal lõpuks valitseb ülima kohtumõistjana, kas ei võiks siis nemad olla tema abilised üks paremal, teine pahemal käel? Unistus vägevusest, joobumus võimust. Rohkem kui seda aimatagi oskame, elab see hukatuslik unistus ka meis. Aga Jumala au ei ole vägevuse ega isegi mitte ainsa tõe võidukäik, vaid tõelise armastuse võit.

“ Teie ei tea, mida te palute,“ vastas Jeesus: „ Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse? (salm 38) … kuid istumist mu paremal või pahemal käel ei ole minu anda, vaid see antakse neile, kellele see on valmistatud.” (salm 40). Jaakobus ja Johannes, kes sellest kohast unistasid, leidsid oma kohta valides mitte loodetud austusavaldused, vaid Jeesuse au sellisena nagu tema seda mõistis ja ristil särada lasi.

„Küllap te joote karikast, millest mina joon, » (salm 39) ütleb Jeesus veel. Kristuse karikas ristil, täielik alandumine, et väljendada mõõtmatut armastust kõikide, ka nende vastu, kes seda ei soovi… Kristus Jumal ei mõista kohut, vaid laseb enda üle kohut mõista kahel kurjategijal, ühel oma paremal ja teisel pahemal käel. Jumal laseb meist igaühel enda üle kohut mõista: olla Tema poolt ja Tema vastu, hea või halb röövel!

Armsad vennad ja õed,

Neil päevil, mil suur ja püha paast lõpule jõuab ja saabub kristlaste vaimuliku võitluse tipphetk; neil päevil, mis valmistavad meid vastu võtma ristilöödud ja ülestõusnud Kristust, näitab püha Egiptuse Maarja kõikidele, mil määral Jumal on inimeste sõber, kui need, ükskõik kui patused nad ka poleks, võtavad vastu otsuse patust hoiduda, kui nad meelt parandavad, kui nad panevad kogu oma olemise lõputu armastuse jalgade ette, mis ristist välja voolab ja jääb igavesti levima üle kogu maailma.

Palugem veel ja veel Püha Vaimu, keda me nii sageli kurvastame, et Ta täidaks meie südamed Jeesuse kaastundega. Tema on “ainus inimesearmastaja” ja Temas õpime me tõelist kaastunnet kõikide inimeste vastu. Aamen!

+Stefanus

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Aprill 2012