Avaleht/Süüria kirikust

Süüria kirikust

Meie Ida kannatab. Iseäranis meie armastatud Süüria. See inimeste ja looduse poolest nii rikas maa. Pühade esiisade, külalislahkuse, vennalikkuse ja heasoovlikkuse maa on räsitud sõja kannatustest. Maa, mis vääriks rahu ja millel on õigus elule nagu tuletab meile patriarh Ignatios IV oma üleskutses meelde: «Süüria araablastel,“ ütleb ta, „sõltumata religioonist on õigus meie maal elada». Lähedased, sõbrad, meile kallid inimesed, kes selles kaunis maailma nurgas elavad – pered, mehed, naised, noored, eakad ja lapsed, sõltumata usust, elavad neil päevil läbi hirmsaid hetki, ootamatult on nende ellu tulnud õudus ja vägivald. Nende argipäevad on täidetud sõja absurdsuse ja vägivalla ohtudega. Me oleme kõik sellest katsumusest puudutatud.
Konstantinoopoli Oikumeeniline Patriarh meenutas oma toetuskirjas patriarh Ignatios IV’le püha Pauluse aegumatuid sõnu: «Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, …Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed. » (1Kr 12, 24-26). Täna on Süüria täis varemeid, hävingut, sihitut pommitamist, tänavalahinguid, kuulide lakkamatut vilinat, pommide rahet, mis tapavad elusid, unistusi, lootusi. Inimesed kaevavad viletsaid varjendeid, et oma lähedasi kaitsta, et aidata pageda surma eest neil, keda armastame. Surm, mida rahuajal inimeste elujärge parandades üha edasi lükatakse, võib nüüd tulla ootamatult – täna ja praegu. Kõikjal on vägivald. Millise hirmuäratava kergusega võib surm igal ajahetkel viia lähedase, kalli inimese. Ta külvab hirmu ja viib lähedasi, lapsevanemaid, naabreid, neid lihtsaid ja häid inimesi… Kõik on ühtäkki muutunud nii õrnaks ja haavatavaks – vee- ja elektrikatkestused, toiduainete nappus, puudus kõige tavalisematest asjadest, looklevad riisi-, leiva- ja gaasijärjekorrad, et toita kõige nõrgemaid. Kuid sellest enam haavab tunne, et ülejäänud maailm on teid maha jätnud, maailm on liiga hõivatud oma tegemistega, et näha teie kannatusi ja surma. Haavab, kui teie valu kohta loetakse teisest maailma nurgast vaid ajalehest.
Samal ajal kui ühed võitlevad ellujäämise eest, jätkub elu mujal oma tavapärasel moel. Kuid kas saame siin kõnelda meie ajastu egoismist? Sellest, et teiste kannatuste suhtes ollakse ükskõiksed? Ehk siiski mitte. Ent maailm on nõnda seatud, et ühe inimese vaevad jäävad teise jaoks kaugeks – hetkeline meeleliigutus asendub kiiresti ükskõiksusega. Kas me peame leppima televiisori ees passiivseiks pealtvaatajaiks muutumisega? Minul on sellega raske leppida. Minu mõtted on jätkuvalt nendega, justkui seal oleks mu oma pere. Ma tean, mida nemad seal tunnevad, ma olen seda ise igapäevaselt läbi elanud kui oma pere, vendade, sugulaste, lähedastega, sõpradega sõdadeaegses Liibanonis elasin. Me kasvasime pommide hirmus, käisime algkoolis, põhikoolis, ülikoolis saatjaks pommide vilin, töötasime pommide all, sellele järgnes emigreerumine, juurtest eemaldumine, pingutused integreerumiseks, katsed saada võrdväärseiks, et võidelda ellu tagasi tasakaal, normaalsus, saada võitu sõja irratsionaalsest absurdist. Ma võin tunda seda, mida tunnevad minu sõbrad süürlased täna. Aga ma ütlen neile kõigile – kristlastele ja moslemitele, et nad on üks hea rahvas, üks uhke rahvas, üks terve pere. Ma ütlen neile veel, et see katsumus, nagu kõik katsumused, võib olla edasiviiv ja annab lootust, et nad võiks end uuesti headuses ja õiges üles ehitada. Katsumused on alati kiirenduseks küpsuse saavutamisel. Selge, et ajad on rasked, isegi väga rasked, aga samas ei ole lootus kadunud, eriti neile, kes on lootused seadnud Temale, ainsale Lohutajale.
Ja ma ütlen neile, et ma olen veendunud, et ma usun – sellele surmakülvavale ajale järgneb ülestõusmise aeg!
Aamen

 

Artikli autor „Chroniques Antiochiennes“ peatoimetaja Carol Saba