Avaleht/Tema Pühaduse kõne oikumeenilisel jumalateenistusel

Tema Pühaduse kõne oikumeenilisel jumalateenistusel

2013 09 07 Toomkirikus 3

TEMA PÜHADUSE OIKUMEENILISE PATRIARHI BARTOLOMEUSE KÕNE

OIKUMEENILISEL PALVUSEL TALLINNA TOOMKIRIKUS

7. septembril 2013

Kõrgestipühitsetud Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus!

Teie Eminents Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop hr. Andres Põder!
Armsad Eesti kirikute ja konfessioonide esindajad!
Austatud riigi- ja kohaliku võimu esindajad!
Õnnistatud Issanda rahvas!

– olgu arm ning meie Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse õnnistus teie kõikidega!

Meie Tagasihoidlikkuse, oikumeenilise patriarhi külaskäik Eestisse siinsele apostlik-õigeusu Kirikule autonoomia andmise üheksakümnenda aastapäeva puhul ning ajal, mil Eesti Vabariigi iseseisvusest täitub ka peaaegu aastasada, on rõõmus võimalus olla siin koos teiega. Olla koos ja anda tunnistust Kristusest, sest hoolimata sellest, et meie, kristlased, oleme praegu Kurja vahelesegamise tõttu jagunenud paljudesse kirikutesse ja rühmadesse, kuulutame ometi kõik sama armu, helduse ja au Issandat.

Me toome Konstantinoopoli pühitsetud ja ajalooliselt Istmelt teile kõigile Oikumeenilise Patriarhaadi, paljude kirikute ja rahvaste Emakiriku, vennalikud tervitused. Ma tean, et ka Eesti kirikud tunnevad, austavad ja armastavad Konstantinoopol kirikut, mis on rasketel aegadel hoolitsenud siinse õigeusu karja eest, aidanud sel olla ära märgitud ja väärikal kohal kogu aulise eesti rahva teadvuses, mille hulka see lahutamatult kuulub „tõest tunnistust andes“.

Oikumeeniline Patriarhaat on oma pika ajaloo jooksul teeninud ainuüksi Kristust ja inimest. Bütsantsi tsivilisatsiooni aegadest läbi aastasadade kuni tänaseni on ta toiminud kooskõlaliselt, tehes kindlat vahet Kiriku ning riigi rollide ja pädevuste vahel.

Osmani impeeriumi aegadel täitis Oikumeeniline Patriarhaat muuhulgas tekkinud tühimikku ja esindas ristiusku rahvaid ning kandis sellega seoses mitmeid kohustusi. Õigeusklikud kristlased elasid koondununa ühe keskuse ümber ja tundsid, et moodustavad ühe rahva.

Oikumeeniline Patriarhaat on alati säilitanud paljurahvuselise olemuse. Tema juhatus hõlmas laiu alasid, kus elasid ja sammusid koos edasi kreeklased, venelased, serblased, ukrainlased, rumeenlased, bulgaarlased, soomlased ja eestlased. Hiljem hoolitses Oikumeeniline Iste, hinnates iga rahva eripära, et igaüks neist võiks paremini areneda autokefaalses või autonoomses staatuses jäädes kokku ühteainsasse ja jagamatusse õigeusu Kirikusse.

Õigeusu kirikusse kuulub usklikke paljudest eri rahvustest, kes on siiralt vennad Kristuses ja säilitavad samas keelelis-kultuurilise „mitmehäälsuse“, mis meie traditsiooni ja pärandit rikastab. Tõeliselt oikumeeniliselt meelestatuna on oma 90. aastapäevani jõudnud ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, mis hoolitsedes oma omapära ja identiteedi säilimise eest on aga alati teinud silmatorkavalt koostööd eestlaste seas enim levinud luterliku kiriku ja kõikide selle maa kristlike kirikute ja konfessioonidega ning ka kõigi hea tahtega inimestega, et eesti rahva ühtsus kasvaks ja areneks.

Vennad, õed ja lapsed Issandas Jeesuses Kristuses, keda me üheskoos austame!

Õigeusu kiriku pühakodades palvetavad vaimulikud iga päev, et Issand annaks „rahu kogu maailmale, head seisu Jumala pühadele Kogudustele (=kirikutele) ja kõikide ühinemist“. Rahu, hea seis ja ühinemine: neid kolme väärtust me kuulutame ja nende eest palvetame, aga teeme nende heaks ka tööd.

Iga inimene, kes on päriselt kohal seal, kus tuuakse palveid Jumalale, on Temaga dialoogis ning tunneb erilist vaimulikku ülendust ja hingekosutust. Tuleb aga võtta arvesse, et väga paljudele inimestele, eriti tänapäeval, vahel isegi kirikutele ja kogukondadele, on monoloog tavaliseks ja kurblooliseks tegelikkuseks. Seepärast näitab palve kaudu tekkiv dialoogiline vahekord väljapääsuteed monoloogi õhkkonnast ja tagasipöördumist inimese ontoloogilisse loomusse, sest inimesel isiksusena on eksistentsiaalne vajadus osaduse järele läbi dialoogi.

Palvepaikades pöördub inimene kas vaikuses, hääletult, või siis sõnadega Kolmainsuses kummardatava püha Jumala poole, tuues Tema ette oma tunded ja mured, mis teda painavad ning leiab rahu oma hinges. On olemas vabastav vaikus, mis on tulvil sõnu, aga ka tühjad sõnad, mis vaid väsitavad ja vaevavad. Palve kuulub esimesse liiki, see on vaikus täis sõnu ja hüüdmine salajas.

Liturgia, koosnedes kreeka sõnadest leitos ja ergon, tähendab ja on „rahva töö“. Jumala rahvas tuleb kokku, et kiita ja ülistada Jumalinimest ja Lunastajat Jeesust Kristust Jumal Isa auks. Liturgia on püha tegevus, palvetamine Jumala poole ja ühinemine Temaga, see on „inimese ja Jumala ühinemine ja osadus“, nagu ütleb Siinai püha Johannes (Taevaredel 28. pt. „Palvest“).

Samal ajal loob aga palve ka osaduse nende vahel, kes üheskoos Jumalat teenivad. Kirikuisad õpetavad, kasutades kujundina ratast, et mida lähemal on kodarad rummule, seda lähemal ka üksteisele. Sama toimub ka usklikega: mida lähemale jõuab igaüks meist jumalinimesele Kristusele ja on Temaga ühendatud, seda enam on ta ühendatud ka ligimeste, eriti usukaaslastega.

Osadus Jumalaga kasvatab meis ka osadust inimesega, kuna kõik meie toimimisvägi on Kristuses.

Meie Tagasihoidlikkuse kohalolek Eestis ja praegusel pidulikul teenistusel kätkeb aga koos rõõmuga teiega koosolemise üle ka kurbust. See kurbus tuleb sellest, et me ei või veel olla armulauaosaduses nagu kristlastele oleks kohane. See nii minu kui ka, olen kindel, teie kurbus tähendab tänase kristluse märtrikannatust. Ajaloolised harjumused, kultuurilised väljendusviisid, dogmaatilised valikud ja muud asjaolud on toonud kaasa ja toovad praegugi kaasa selle, et meil, ristiinimestel, pole ühise armulaua rõõmu, et me ei söö üht sama leiba ega joo ühest samast Issanda ihu ja vere karikast.

See teeb väga kurvaks. Me igatseme näha päeva, mil jätame selja taha kõiksugu dogmaatilised, rahvuslikud, isiklikud ja enesekesksed erinevused ning võime kristlastena olla koos oma kõikehõlmaval liturgial, saada osa Kristuse ihust ja verest ning Tema rahust, armastusest ja väest.

Me palvetame aga nüüd ja alati kogu südamest, et võiksime näha seda „suurt ja avalikku päeva“, mil meil on usu ühendus ja Püha Vaimu osadus.

Kuid peale palvetamise, kordame, peame pidama dialoogi armastuses ja tões. Peame otsima südamete ja mõistuse dialoogi.

Armsad Eesti kristlased!

Kristus rääkis oma kuulsas ülempreesterlikus palves apostlite ühtsusest ja palus oma alguseta Isa, et Ta annaks, et „nad oleksid üks nagu meiegi oleme üks“ (Jh 17:22). Kes tahes mõtiskleb selle Issanda sõna üle saab aru, et väljend „et nad oleksid üks“ on lahutamatult seotud järgneva kohaga seal palves „et ka need… oleksid minuga seal, kus mina olen“. Miks? „Et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle“ (Jh 17:24). See tähendab, et üks olemine on seotud Issandaga olemisega ja Jumala auhiilguse nägemisega.

Me saame niisiis aru, et see ühtsus saab teoks koos inimese kasvamisega Jumala nägemise ja Issandas Jeesuses elamise kõrgusse. Ning see ongi südamete ja armastuse dialoog.

Järelikult peale mõistuse-dialoogi, teiste sõnadega teoloogilise dialoogi – mis on meie päevil vältimatu, et siluda kristlasi inimlikult eraldavaid seisukohti ning otsida ja leida ühinemise võimalusi – tuleb viljelda vaimulikku elu, seda teed, mis viib meid Jumala ja üksteise ligi. Teisalt peab viljakas dialoog olema kõigi dialoog. Seda peab saatma kõigi ühine palve. Dialoogi kinnitavad kogu maailma Kristuse kirikute liikmete positiivsed, ühisest vastutusest, koosmeelest ja koostööst sündivad teod.

Edasi – me ei saa, armsad sõbrad, Jumala armust osa maagiliselt, mehaaniliselt, vaid ainult sakramentaalselt ja askeetlikult. Sakramentidest osasaamine on lahutamatult seotud askeetliku, evangeeliumikohase eluga, see tähendab Jumala käsusõnade täitmisega igapäevases elus, enese harjutamisega elama Tema tahtmist mööda. Seepärast kiidabki Issand õndsaks neid, kes „Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad“ (Lk 11:28).

Kirikuisad, pühad märtrid ja vagad (=munkpühakud) elasid evangeeliumikohast elu, elasid tõeks usuõpetuse sisu, mis ongi ju mõeldud inimese tervendamiseks hinge ja ihu vaevadest ja kirgedest. Niiviisi leiab inimene vastuse teda painavatele eksistentsiaalsetele probleemidele, nagu „mis on elu ja surm?“, „mis on vabadus ja armastus?“, „mis toimub pärast surma?“ ja „kuidas võib inimene leida osaduse elava Jumalaga?“.

Igavese Neitsi Maarja, pühade apostlite, märtrite, kõigi pühade meeste ja naiste, sealhulgas ka Eesti pühade usutunnistajate, ka uute ja kaasaegsete pühakute elu ning pühade isade õpetus loob otsekui illustreeritud evangeeliumi, mille lugemine juhatab usklikke teel Kristuse juurde.

Mõeldes ka Eesti kristlaste loole avastame „eluviisi“, mis on iseäranis vajalik tänapäeva rahutule ja murdest vaevatud inimesele, eluviisi, mida see õnnistatud maa ja rahvas on leidnud oma raskel ajaloolisel teekonnal, mis on olnud täis väärtuste ja isegi ellujäämise kriise. Meie Tagasihoidlikkus, olles patriarhina juba kolmat korda siin külas, usub, palvetab ja imestab nähes seda jõulist liikumist ühtsuse poole lootuse läbi Kristuses.

Me kõik peame otsima ja viljelema seda sisemist suunda ja pürgimust ning nägema vaeva, et tervendada oma patuseid mõtteid, mis võimutsevad meie elu üle ning võitma kired ja leidma lahendusi oma eksistentsiaalsetele probleemidele.

Me usume, et palve võib muuta uueks nüüdisaja ühiskonna aluspõhimõtteid. Tänamine, tunnistamine ja teenimine moodustavad Kiriku ja inimkonna teekonna ja missiooni läbi aegade. Nende lähteks on aga jumalik liturgia. Nõnda elatud ja mõistetud liturgilise teenimise kaudu annab Kirik oma panuse inimese haavade ja mitmesuguste ühiskondlike hädade parandamisse ning osutab samal ajal millelegi, mis on aluseks turvalisemale ühiskonnale, inimväärikusele. Õigluse, rahu, tasaduse, üksmeele, armastuse ja ühtsuse ühiskonnale…

Seda teed, teed risti tõeluses, järgib praegu Oikumeeniline Patriarhaat ja tema ajaloolist aastapäeva tähistav armas tütar, püha Eesti autonoomne apostlik-õigeusu kirik. Seda teed käiakse üheskoos, osaduses. Samas pole kristlust ilma ristita. See poleks võimalikki. Me näeme, et meie pool, eriti Lähis-Idas ja maailmas üldiselt, kiusatakse kristlasi taga ainult oma identiteedi pärast kui Kristuse järgijaid. Ja kui pole esimeste aastasadade taolisi tagakiusamisi ega märterlust, mõtlevad kristlased ise välja viise, kuidas näidata oma armastust Kristuse vastu ja näha vabatahtlikult vaeva Tema pärast.

See tegelikkus väljendub ühinemisele pürgivas askeesis. Ilma askeesita ei ole inimesel võimalik olla osaduses Isa, Poja ja Püha Vaimuga, kes on üksainus Jumal ja Issand. Muidu jääb inimese usk vaid jäljenduseks, mitte aga eeskujuks.

Vennad, õed ja sõbrad, Eesti kristlased! Tehku Issand meid kõlblikuks olema selle liturgilise teenistuse teenijad, jumaliku armu kuulutajad ning Kristuses oleva lootuse ja pääste rõõmusõnumi toojad, et maailma usuks ja pääseks. Aamen.

 Fotod: Gennadi Baranov

Samal teemal Postimehes: Bartolomeus ja Põder pidasid toomkirikus palvuse