Avaleht/Tema Pühaduse kõne Tallinna linnapeale

Tema Pühaduse kõne Tallinna linnapeale

2013 09 06 Kohtumine linnapeaga 1

TEMA PÜHADUSE OIKUMEENILISE PATRIARHI BARTOLOMEUSE KÕNE

KOHTUMISEL TALLINNA LINNAPEA HR. EDGAR SAVISAAREGA

6. septembril 2013

            Väga austatud härra linnapea!

Kallid kaasviibijad!

Esiteks tahan südamest tänada Meie Tagasihoidlikkusele korraldatud sooja vastuvõtu ja südamlike sõnade eest ning samuti selle lõunasöögi eest, mida Teie, ajaloolise ja kauni Tallinna armas ja auväärne härra linnapea, meile armastusega pakute. See näitab Teie austust ning sõbralikke tundeid Oikumeenilise Patriarhaadi, autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Emakiriku, vastu. Eesti õigeusu kiriku esikarjase, meie kõrgestipühitsetud venna Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi Stefanuse piiskopiiste asub ju Teie linnas.

Me võime kinnitada Teile, härra linnapea, et Oikumeeniline Patriarhaat mitte üksnes ei mõista, vaid ka tunneb elavalt Tallinna ja kogu teie maa rahva armastust ja austust meie armsa tütre, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik vastu, kes on 90 autonoomia ehk omavalitsuse aasta jooksul kuulutanud evangeeliumi sõna, andnud sellest tunnistust ja teeninud endale hooleks usaldatud inimesi, teinud suuri tegusid pahatihti vaeva ja viletsuse, aga ka rahu ja õitsengu aegadel, ometi ikka ja alati Kristuses.

On teada, et Konstantinoopolisse asutatud Kristuse Püha ja Suur Emakirik on maailma õigeusu kirikute esimene piiskopi-iste, nende koordinaator ja eestseisja. Ta kannab oma eesõiguse ja teenimiskohustuse koormat, segamata end teiste kirikute siseasjadesse. Oikumeenilisel Patriarhaadil on küll see eriline kanooniline õigus, et ta aitab teisi kirikuid rasketel aegadel ja hinnates talle mõne piirkonna vaimulike ja kirikurahva esitatud palveid ning vastavalt sajanditepikkusele kogu õigeusu maailmas valitsevale traditsioonile kuulutab vajadusel oma autoriteediga teatud ala kiriklikult omavalitsuslikuks, autonoomseks või täisiseseisvaks, autokefaalseks. Nõnda tegi Konstantinoopoli kirik XVI sajandist alates tänini, kuulutades autokefaalseteks Vene, Serbia, Rumeenia, Kreeka, Bulgaaria, Poola, Albaania, Tšehhi ja Slovaki ning autonoomseteks siinse Eesti ja naabruses asuva Soome kiriku.

See ainult Oikumeenilisele Patriarhaadile kuuluv eesõigus koos eestlaste küpse palvega varsti pärast õilsate eestlaste maa iseseisvuse väljakuulutamist, üheskoos sünnitasid meie armsa tütre Kristuses, autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku. Läinud aegadel on nii Eesti riik kui ka siinne õigeusu kirik käinud läbi palju katsumusi, jäänud aga ometi ellu. Kummagi aluseks on olnud rahva usk ja armastus, seepärast ongi mõlemad jäänud püsima.

Õigeusu Kirik on rajatud nurgakivile, milleks on meie Issand Jeesus Kristus ja on korraldatud pühade apostlite õpetuse ning nendest lähtuva katkematu kirikupärimuse järgi. Kirik elab ja tegutseb kooskõlas pühade kaanonite eeskirjadega, seepärast on tema alus õige ja kõik tunnistavad teda, niivõrd, kuivõrd seda alget ennast tunnistatakse. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, mida juhib praegu kõrgestipühitsetud metropoliit Stefanus, kuulutati ja tunnistati autonoomseks seepärast, et ta oli üles ehitatud kirikliku korra ja eeskirjade järgi, mitte aga inimlikel või konjuktuursetel kaalutlustel ega selleks, et tema kaudu eesti rahva ellu sekkuda.

Kohalik õigeusu kirik, mida, nagu ka eesti rahvast, katsuti selle 90 aasta jooksul raskelt läbi, pidas, nagu Issand ja Konstantinoopoli Emakirikki, vastu ja jõudis väe läbi, mis saab nõrkuses täieliseks, 1996. aastal kosumisajani, olles võidukas ja tehes suuri tegusid risti sõna läbi, koostöös Eesti riigiasutustega ja iseäranis ka õnnistatud Tallinna linnaga. Tõsi, rahvuslikul pinnal näikse olevat ajalikke probleeme. Me ütleme „näikse“, sest Kristuse Kirikus ei ole „juuti ega kreeklast, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut“, vaid on kõik on üks, hoolimata kellegi rahvusest, soost, päritolust või identiteedist. Pealegi on Õigeusu Kirik mõistnud Konstantinoopol kirikukogul 1872. aastal ametlikult hukka kirikliku marurahvusluse ehk etnofületismi, mis on tekitanud palju häda ja viletsust rahvaste seas. Õigeusklikuks ei või pidada kedagi, kes kuulutab marurahvuslikke vaateid ja rebib nõnda katki Kristuse õmblusteta kuube.

Eks te ole kindlasti nõus, kallid koosviibijad, kes te kuulete neid Meie Tagasihoidlikkuse kogemustel põhinevaid sõnu, et kõigi murede põhjus ja allikas on tugeva kalduvus võimutseda nõrgema üle, laiutamispüüd, suurrahvuslus. Aga kõik suurelisus ja uhkus on kaugel vaesest ja lihtsast Jeesusest, kel „pole kuhu pead panna“, peale alandliku inimese hinge, mis on jumalik, nagu on jumalik ja inimkirgedest kõrgem ka tema Issand, kes on hinge enese auks loonud. Ajalik hiilgus, vägi ja võim võivad küll muljet avaldada, aga nad viivad meid eemale Jumala armastusest ja panevad unustama, et ülestõusmine võidutseb selgelt surma väe üle.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ainus eesmärk ja siht on inimese pääsemine ja lunastus patunuhtlusest. Seda oma missiooni täidab ta ikka ainult läbi armastuse, sakramentaalse armu ja mitteloodud armuvägede, seepärast pole talle omased kavatsused ja teod, mis on suunatud teiste üle võimutsemisele, vaid ainult inimese, Eesti kodaniku, teenimisele tema vaevas ja vaimses ängis, et sel oleks rõõmu, ja rõõmu ülirohkesti (vrd. Jh 10:10).

Nõnda teenib meie tütar, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, usinalt elu püha salaasja ja käib oma teed koostöös kõigi Jumalat armastavate inimestega, õpetades, kuulutades ja tuues päästet, andes alati tunnistust tõest. Selle tõeteenimise osas on olnud ja on veelgi vallapäästvaks jõuks ka Teie isiklik panus, härra linnapea, mis puutub kohaliku kiriku muredesse ajaloolise pühakoja, jumalavastuvõtja Siimeoni katedraali asjus. Teie ütlesite selles asjas viimase sõna. Teie kordasite õiglase Siimeoni sõnu „Issand, nüüd lased Sa…” ja parandasite mineviku vead ja möödalaskmised. Ja tänu sellele Teie panusele, mida me tunnustame ja millest lugu peame, olete väärt kiitust ja tänu, mida me avaldame sel kohtumise ja lauaosaduse pidulikul silmapilgul ametlikult Oikumeenilise Patriarhaadi poolt ja isiklikult.

Härra linnapea!

Meie kui oikumeenilise patriarhi kolmas külaskäik Teie linna on rikastanud heade soovide ja tänutunde kaudu meid tunnetuse ja kogemustega. Me oleme tunnistajaks suurele arengule ja inspiratsioonile edasisteks töödeks Tallinna heaks. Me näeme siin linnas austust eesti ja euroopa ehitustraditsioonide vastu, tema paradiislikke oaase, tema ajaloolist ja kultuurilist rikkust, aga ka merd, mis teda ümbritseb. Linna heaks tehtu eest peab tänama Teie kaugenägelikkust, indu ja asjalikku töökust, härra linnapea. See kõik on teinud Teie linna tõmbemagnetiks külalistele kogu maailmast ning keskuseks, kus toimuvad huvitavad üritused ja liiguvad mõtted. Teie rahva loomupärane headus ja õilsus, mida oleme täheldanud igal oma külaskäigul siia, muudab Tallinna oma päikese ja suvede, oma lume ja talvede, tüüne ja mäsleva merega, kõigi vahelduste iluga, eriliseks rahu ja helduse, armastuse ja vaimustuse, minevikukogemuse ja tulevikunägemuse linnaks. Te jääte alati selle linna elanike ja inimestena keskseteks ja erilisteks. Meie aga armastame, õnnitleme, täname ja õnnistame isalikult ja patriarhlikult isiklikult Teid ja Teie väärikaid kaastöötajaid ning tõstame klaasi Teie terviseks, soovides kõike õnnistust ja armu, rahu ja õitsengut selle linna ning kogu õnnistatud Eestimaa rahvale. Aamen.

Samal teemal: Delfi “Patriarh Bartolomeus kohtus Savisaarega”

Fotod: Gennadi Baranov