Avaleht/Uue-Virtsu koguduse 125. aastapäeval

Uue-Virtsu koguduse 125. aastapäeval

Kallid vennad ja õed Kristuses !

Asjaolude tahtel seostub tänahommikune evangeeliumikoht otseselt täna tähistatavate sündmustega, nimelt teie koguduse asutamise 125. aastapäevaga ja kiriku valmimise 120. aastapäevaga. See on kuulus tähendamissõna külvajast, kes läks põllule vilja külvama. Meile öeldakse, et külvatud seemnete saatus oli väga erinev, sõltuvalt sellest, kas nad langesid heale mullale, tee kõrvale, kaljule või ohakate sekka.

Jeesus seletab seda tähendamissõna oma jüngritele ja ütleb, et külvatav seeme esindab inimese südamesse langevat jumalasõna; tee kõrvale langev seeme on nagu need, kes on sõna kuulnud, kuid pole seda vastu võtnud; kaljul kiiresti tärkav, kuid peagi kuivav seeme on nagu need, kes võtavad sõna vastu, kuid ei suuda seda alles hoida kuni see vilja hakkaks kandma. Ohakad kujutavad kirgi, mis lämmatavad inimese mõtlemise ja südame ega lase seemnel temas sirguda.

Mõistmaks selle tähendamissõna sügavamat tähendust, tuleb tähelepanu pöörata kolmele põhilisele tegurile. Nendeks on maa, mis võtab seemne vastu; teiseks külvaja, kes seemet laiali külvab ja kelleks siin on Kristus; ning kolmandaks seeme, mis kannab Rõõmusõnumit.

Küsimus maast ehk teisisõnu vastuvõtjast polegi nii lihtne kui esialgu paistab. See, et Kristus eristab siin tähendamissõnas nelja erinevat seemne vastuvõtmise viisi, ei tähenda mingit statistilist rehkendust. Tema kavatsus on hoopis teine: nimelt näidata meile erinevaid eksistentsiaalseid käitumisi, mille tagajärjed võivad olla drastilised. Vähemasti nii oli Jeesuse enda eluga Iisraelimaal. Just sellest tahaksin teile täna hommikul kõneleda, sest see tähendamissõna on meie jaoks teravalt aktuaalne.

Alustagem siis algusest. See, et Iisrael keeldus vastu võtmast päästet, mida talle pakkus jumalik Messias, näitab väga selgesti, et mitte iga maa ei ole kohane seemet vastu võtma, isegi kui ta esmapilgul tundub olevat kõige sobivam koht. Jeesuse ajaks oli Iisraeli usk, mille ainsateks iidoliteks oli Jeruusalemma tempel ja sabati-eeskirjad, kivistunud hingetuks rituaalitäitmiseks. Sellepärast oligi Jeesuse sõnum nii vastumeelne nendele kivistunud mõtlemisega inimestele, kes oleksid pidanud esimestena päästetud saama.

Variserid heitsid Talle ette pühal sabatipäeval inimeste tervekstegemist; ja see oli ettekäändeks, et mööda hiilida jumalikust Päästemajapidamisest, ning väljendas ühtlasi ka nende hirmu selle ees, et teised rahvad saavad päästetud, millega juudid oleksid kaotanud ainuõiguse Siinai mäel Jumalaga sõlmitud erilisele liidulepingule. Nad nägid, et Jeesuse sõnum pakub välja uue liidulepingu Jumala ja inimese vahel, mis on laiem kui vana ning millega jäetakse kõrvale väljavalitud rahva eelisõigused teiste rahvaste ees. Seeme kukkus küll Iisraeli mulda, kuid see pind oli juba nii kivistunud, et seeme ei kandnud seal vilja.

Ülejäänud juudi rahvas, evangeeliumis kujutatud tavalised inimesed, ei olnud kindlasti Jeesuse suhtes niimoodi šovinistlikult uskmatud nagu variserid ega põlastavalt ükskõiksed nagu saduserid, kes olid uhked oma kreekaliku kultuuri üle. Kuid ka see rahvas ei võtnud Teda vastu prohvetite poolt ettekuulutatud Messiana. Nad ei uskunud Temasse. Palmipuudepüha uhke vastuvõtt ei muuda tõsiasja, et sel rahval ei olnud „juurt eneses“, vaid ta oli „ainult üürikeseks“ (Mt 13, 21), tal polnud meelekindlust ega püsivust ning seetõttu saidki variserid mõne tunniga muuta võiduka vastuvõtu Suure Reede surmaotsuseks. See, kuidas rahvas Kristuse sõnu vastu võttis, oli kõikuv ja ebakindel. Tema järel joosti, lootuses haigusest paraneda, aga samas eemalduti Temast kohe, kui algne entusiasm lahtus.

Ja mida öelda Tema jüngrite eneste kohta? Kui Jeesus kuulutab Kapernauma sünagoogis, et tema on „taevast alla tulnud elav leib“, siis ei hakanud ainult rahvas tema sõnade peale lärmi tõstma ja nende vastu protesteerima, vaid ka „paljud tema jüngrid ütlesid seda kuuldes: „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?“ […] Seepeale lahkusid paljud ta jüngritest tema juurest ega käinud enam koos temaga“ (Jh 6, 51.60-61.66). Jeesus teadis väga hästi, kes neist tõeliselt Tema õpetusse usub ja  kes Tema üles annab; kui üksildane Ta oli nende keskel sellal kui nad pisiasjade üle tülitsesid ja ennast upitasid. Nende suhtumine muutus alles nelipühil, mitte enne.

Selles süngevõitu pildis paistavad ometi välja üksikud hea pinnase saarekesed: Sakaarias, Eliisabet, Siimeon ja Anna, tema sõber Laatsarus, keda kõiki oli vorminud prohvetite manna, aga ka Rooma väepealik, ühiskonna heidikud, patused, röövlid ja paganadki. Evangelist Matteus kirjutab, et näiteks Kapernauma linn, mis oli ülendatud taevani tänu sellele, et Jeesus teostas seal suure osa oma Galilea kuulutustööst, saab viimsel kohtupäeval alandatud kuni surnute asupaigani ning talle saab osaks palju karmim saatus kui Soodomale (Mt 11, 21-24).

Selline saatus ootab seadusjärgset pärijat, kes pillab oma pärandi ära või muudab selle tardunuks, kuna ei oska sellesse uut elu sisse puhuda. Valuhüüd: „Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes tapad prohvetid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on läkitatud!“ (Mt 23, 37) näitab, kui suur oli Kristuse kannatus, kui valitud rahvas keeldus oma Messiast vastu võtmast.

Ja kuidas on meiega tänapäeval? Kristuse tähendamissõnad on endistviisi täiesti päevakohased. Ma ei pöördu ainult teie, vaid kõikide meie Kiriku liikmete poole. Mida oleme teinud minevikus ja mida teeme praegu seemnega, mille Päästja on külvanud meie aeda? Ajalugu näitab meile, kuidas eelmise sajandi teisel poolel külvati vaimulikku seemet Eestis tingimustes, kus meie maad tabasid suured hädad, palju suuremad kui tavaline ilmalik põlluharija tunda on saanud. Vanatühi on võimas, ta oskab külvata umbrohtu inimese südamesse, et seal segadus valitseks. Et lööks kõikuma usk ainsasse Jumalasse. Häda sellele, kes on seemne vastu võtnud, aga ei püüa järgi uurida, milline rikkus peitub seemnes, mis tal peo peal on; häda sellele, kes ei viitsi Jumalasõna endasse võtta ja evangeeliumi sõnumit läbi tunnetada.

Jumal on meile andnud tohutu vaimse varamu, püha õigeusu, mis on meile katkematult edasi antud apostlitest ja nende järglastest peale ning millel on väärtust ja tähtsust ainult siis, kui me oleme selle usu elavad tunnistajad, ja mitte lihtsalt minevikust pärit marginaalse ja pelgalt ajaloolise traditsiooni kandjad. Meie ülesandeks ja tuleviku pandiks on anda tunnistust õigeusust dialoogis teistega, osaledes täiel määral oma maa ja ühiskonna elus ning andes oma panuse siinse intellektuaalse ruumi arengusse.

See ei saa toimuda ilma ehtsa vaimse uuenemiseta, esmalt meie endi sees ja seejärel oma kirikus. Ja see ei ole võimalik seni, kuni õigeusklikud on siin maal jagatud kahte juriidiliselt erinevasse gruppi, samas kui muus mõttes on nende vahel täielik teoloogiline ühtsus ja täielik usu-ühtsus. Kahe erineva jurisdiktsiooni olemasolu meil Eestis näitab kiriklikku lõhenemist, mis tekkis üle viiekümne aasta tagasi sunniviisiliselt ja puhtalt vägivalla kaudu. Selline lõhestatus on vastuolus kogu meie kiriku õpetusega, see nõrgestab õigeusu kirikut ja õõnestab meie tunnistuse usutavust. Enam ei saa ega tohi olla aega selliseks jagelemiseks. Püüdkem kõik üheskoos õppida, et Jumala poolt meie hoolde usaldatud ususõnumit peab edasi andma paindlikult ja vabana igasugustest institutsionaalsetest hälvetest, mis tuleb hukka mõista, kuna need pole mitte Püha Vaimu, vaid Vanatühja töö.

Kallid vennad ja õed Kristuses,

ma kiidan teid veelkord teie suurte jõupingutuste eest, mida te olete teinud koos oma preestri isa Jüriga ning vastselt pühitsetud diakoni isa Aabrahamiga, et selles koguduses püsiks korrapärane teenistusterütm, vaatamata arvukatele praktilistele raskustele, ning et ta annaks igaühele teist vaimulikku abi ja tröösti. See on põhiline ja see väärib sooje tänusõnu kogu meie kirikult. Jumal hoidku ja õnnistagu teid; ning olgu ta teie vastu armuline. Aamen.

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Issanda  aastal 2009