Avaleht/Uus ja imelik salaasi

Uus ja imelik salaasi

Lisaks tänapäeva inimeste mitmesuguseid nimesid kandvatele rännakutele – tänavarongkäikudele, mida korraldatakse rahu, soolise võrdsuse, võrdsete õiguste, igasugu „vabaduste” jms saavutamise pärast – kutsub meie Kiriku Jumalast inspireeritud poeet õigeusklikku rahvast neil päevil uuele rännakule: salajasele ja seletamatule rännakule, mis viib meid pimedasse ja tähtsusetusse Petlemma koopasse. Kirikulaulja annab meile kutse sellele õnnistatud rännakule hommikuteenistuse alguses, lauldes härdalt:

Tulge, usklikud, vaadakem seda paika, kus Kristus on sündinud; mingem koos tarkade, Hommikumaa kuningatega, sinna, kuhu täht juhatab. Inglid laulavad seal lõpmatult kiitust, karjased, kes õitsil on, toovad Talle väärilist laulu üteldes: Au olgu kõrges sellele, kes on täna koopas Jumalasünnitajast Neitsist sündinud Petlemmas Juudamaal.

Rännakul Petlemma on inimese jaoks hindamatu väärtus ja seda ei saa võrrelda ühegi rongkäiguga, mida korraldatakse n-ö inimese heaks. Sest rännak viletsa koopa poole on vaimulik; täht, mis heidab helki meie rännuteele külmadel pimedatel öödel, on meeliköitev Armastuse täht, mida hoiab justkui Jumala enda käsi seal meie vaimutaeva keskel, ning see sirab kõikidele inimestele, kes rändavad alandliku ja puhta südamega Petlemma viletsa koopa poole. Ja kui mõned tänapäeva inimesed, kelles pole poeetilisust, armastust ega alandlikkust, ütlevad meile, et taevas kosmoselaevaga reisides ei kohanud nad ei Jumalat, ei Tema ingleid ega ka Petlemma tähte, tuleb meil uurida, kes õpetas neid rääkima niisuguseid rumalaid nüridusi, mis näitavad, et nende sees ei ole mingit taevast ja järelikult ei ole tõenäoline, et nad oma egoistlikul ja ülbel viisil näevad Jumalat, ingleid või tähte, mis viib ja juhatab meid ohutult jumaliku Päästja – Kristuse – juurde.

Neil päevil hakkame – häda meile, et enamasti vaid väliselt – rohkem pühi ja Kristust armastama. Meile tulevad meelde meie lapsepõlv ja siis külastatud kirik, ja me poetame pisaraid. Peaaegu meie kõik otsustame jätta oma pürgimused ja igapäevased elumured sinnapaika ning „pühitseda” Kristuse sündimise pühi. Paljud asjaolud aitavad kaasa sellele, et me peaksime pühi ilmalikult: nii, nagu seda suruvad peale kombed ja uus turismijumal, kes perekonda õhutab reisile ja selle viie tuule poole laiali pillub, et pereliikmed pühitseksid jõule „maalilisemalt”. Ja nendega, kes püüavad end neil päevil kristlastena näidata, ilma et nad midagi sügavamat tunneksid, v.a oma lapsepõlveaastate nostalgiat koos hädavajalike Kristuse sünnipühade meenutustega, on sama pulga peal ka paljud teised kristlased, kes tähistavad jõule pealiskaudselt, ilmalikult ja lihalikul moel. Aga neil, kes soovivad tajuda midagi vaimulikumat, sügavamat ja raputavamat, et anda oma vaevatud hingele elu, ei piisa päevakohaste jutukeste lugemisest. Nad peavad asuma teele – nad peaksid juba paljude päevade eest olema asunud teele – Juudamaa kaugesse linnakesse, vaesesse Petlemma. Neil tuleb armastuse ja alandlikkuse särava tähe juhtimisel palju kõndida, et laut üles leida. Ja kui nad jumaliku lapsukese ees kummardavad, tuleb neil osa saada „uuest ja imelikust” salaasjast. Kui me sellest salaasjast osa ei saa, siis on Kristuse sünd üks seik, mis läheb meie hingest mööda, ükskõikseks jättev seik. Kui Kristus ei sünni salajasel ja seletamatul viisil meie sisemises Petlemmas ja me ei saa isiklikult osa Tema inimesekssaamisest, ei muutu meie südame pime koobas tõenäoliselt kunagi taevaks, nagu juhtus kaks tuhat aastat tagasi – siis, kui „see, kes kuskile ei mahu, mahutas end Neitsi sisse” ja sündis viletsas koopas.

Lihakssaamise „uuele ja imelikule salaasjale” tuleb meil läheneda alandlikkuse ning lihaliku ja vaimuliku puhtusega. Nendel meist, kes töötavad lakkamatult lihaliku naudingu heaks, on väga vähe lootust ligineda Issanda puhtale sünnile. Ja patu sees elades on loomulikult võimatu olla suure hüve vääriline, tähendab tunnetada, et Kristus sünnib ja saab lihaks vaimulikult meie sees. Püha Grigoori Jumalasõnaõpetaja mainib kuskil Platoni sõnu, et ebapuhtal ei ole võimalik ega ka lubatud ligineda puhtale. Ta lisab: „Esiteks tuleb iseennast puhastada ja siis puhtaga suhelda.” Kristlane võis eile ja võib ka täna elada läbi lihakssaamise salaasja, kui ta puhastab Kiriku jumaliku pesuga oma sisimas paikneva Petlemma koopa, sest Kristus „oli eile ja on täna seesama”. Inimesearmastaja Jumal tuleb ja sünnib ka täna meie sees, piisab sellest, et me seda tahame. Seda kinnitab meile püha Maksim Tunnistaja, üteldes oma „teoloogilistes” peatükkides, et „Jumala Sõna, kes sündis üks kord lihasse, sünnib ja saab lapsukeseks alati vaimulikult ja vabatahtlikult nendes, kes Teda tahavad, tulles neisse tänu nende voorustele”. See jumalik lapsuke, kes armastusest ja inimesearmastusest tuleb ja meie sees sünnib, kasvab ja areneb välja tänu meie vooruste suurenemisele. Ilma voorusteta Petlemma lapsuke meie sees ei sünni ega kasva, kui paljusid jõule me ka ei tähistaks. Kristus tõi oma jumaliku sünniga taeva maa peale ja tõstis maa taevasse. See tähendab, et Jumal sai inimeseks, et teha inimesest Jumal. Esiteks oli Jumal andnud inimesele oma Vaimu, et luua teda oma kuju järgi. Nüüd, Jumala ja inimese teise osaduse ajal, võtab Jumal inimese rikutud liha päästmise pärast enesele liha kõigepuhtamalt Marialt, et meie inimloomust jumalikuks teha. „Ta saab osadusest teist korda osa,” ütleb püha Grigoori Jumalasõnaõpetaja, „mis on esimesest korrast palju imelikum, kuna siis Ta andis edasi seda, mis on parem, nüüd aga saab osa halvemast.” Ja just see näitab ka kõige vähem uskuvale inimesele Jumala armastuse suurust, sest „Ta laskus meie pärast kuni halvemani; sest liha on hingest madalam, seda tunnistab igaüks, kes on terve mõistusega” (Grigoori Jumalasõnaõpetaja).

Leplikkuse ja alandlikkuse sügavus, mida Kristus näitas oma jumaliku alandumise (kenosis) ja inimesekssaamisega, kinnitab ka seda, et inimene võib jõuda ühendumiseni Jumalaga. Siin peitub sügav salaasi. Inimesel, kelle mõtted on kõrgete asjade juures kinni, aga ta libiseb ja kukub tagasi maa peale, kuna ei suuda end kindlalt taeva külge haakida, on vaja tugevat usku ilma kahtluste ja ratsionalismi tõrksuseta, et ta näeks Jumala lihakssaamist, „kes teeb inimese sedavõrd Jumalaks, kuivõrd Ta ise sai inimeseks. Sest saades ilma patuta inimeseks, teeb Ta nimelt ilma jumalikkust muutmata loomuse jumalikuks ja tõstab selle enda kaudu nii kõrgele, kui madalale Ta ise inimese pärast laskus” (Maksim Tunnistaja). Meil tuleb siin panna tähele püha Maksimi teoloogilise seisukoha sügavust, kes avaldab meile, kui kaugel on Armastus ja Kristuse tegutsemisviis inimeste dialektilistest ja teraapilistest harjumustest. Jumaliku armumajapidamise (oikonomia) salaasja juures näeme, et Kristuse puudusekannatamine vähendab meie puudust ja annab meile „vara”, tähendab õigusi jumalikustumiseks ja igaveseks eluks ühendatuna Jumalaga. Sõna lihakssaamisest sai meie jumalikustumine. Tema jumalikust tühjenemisest (kenosis) sai meie täius. Tema alandumisest sai meie ülendamine. Tema kannatamisest (pathos) meie vabanemine kirgedest ja kannatustest (apatheia). Ja Tema surm andis meile igavese elu. Nii ei järgi Kristus arstide taktikat, kes tervendavad inimeste vaevusi haigustele vastupidiste ravimitega, vaid ravib sama samaga. Jumal-Sõna „vaesus” parandab meie vaesuse. Tema kannatamine arstib meie kired. Tema surm päästab meid surmast. Tema hukkamine päästab meid hukatusest. Ja Tema valu võtab kõik meie valud.

Kristuse sünd jääb inimese jaoks alati „uueks ja imelikuks” salaasjaks. Sest isegi kui Kristus sünnib vaimulikult meie sees, ilmutab Ta end vaid nii palju, kui „palju sa suudad vastuvõetavat mahutada”. Nii „jääb salaasja ülimuse tõttu alati kõikidele nähtamatuks Jumala Sõna, kes saab alati ilmsiks osaduste viiside kaudu” (Maksim Tunnistaja). Kui palju inimene ka ei püüa oma loogikaga jumaliku inimesekssaamise salaasja uurida, on võimatu sellega hakkama saada. Inimesel tuleb „lihtsalt ja ilma uudishimuliku uurimiseta” ülistada Teda, kes „hea meelega meie pärast inimeseks sai”. Sest tõepoolest, kes suudab oma loogikaga ära tõestada ja meile öelda seda,„kuidas sai Jumala Sõna emaihusse? Kuidas oli võimalik, et lihasse sündimine toimus ilma seemneta? Kuidas võis sünnituse ajal jääda neitsilikkus rikkumata? Kuidas sai ema jääda ka pärast sünnitust neitsiks? Kuidas oli võimalik, et ülitäiuslik inimene suuremaks kasvades arenes? Kuidas oli võimalik puhast inimest ristida? Kuidas võis näljas olija süüa anda? Kuidas sai vaevas olija kinkida jõudu? Kuidas võis kannataja tervendada? Kuidas sai surija elu anda? Ja et öelda seda, mis on esimene ja viimane: kuidas on võimalik, et Jumal saab inimeseks? Ja mis veel seletamatum: kuidas võis saada tõeliselt hüpostaatiliselt lihasse Sõna, kes on hüpostaatiliselt tervenisti Isas? Kuidas võis Jumal olla oma loomuselt tervenisti Jumal ja saada tervenisti inimeseks?… Neid salaasju mahutab vaid usk, mis on meelest ja mõistusest kõrgem”, lausub püha Maksim.

Prohvetid viitavad Vanas Testamendis tihti sellele, et Jumalaema sünnitas Kristuse „ilma seemneta ja ilma neitsilikkust rikkumata”, tähendab jäi neitsiks ka pärast Kristuse sündi; Temast on näiteks juttu 1. Moosese raamatu lauses „sinu seemne ja naise seemne vahele” ning kui jutt on põõsast, mis leegitses, aga ei põlenud ära, ja paljudes teistes kohtades. Seda põlevat põõsast seletab poeetiliselt lahti ka Teodor Ptochoprodromos ühes neljavärsilises salmis, mis on oma lihtsuses oivaline:

Põõsas on leekides ja – oh imet!
– need ei põleta seda. Tuli pole tuli; põõsas pole põõsas. Ja tuli on siiski tuli ja põõsas on põõsas, kuid kujutab Neitsi sünnitamist.

Ent meil tuleb uskuda, et täpselt seesama, mis sündis kõigepühama Jumalasünnitajaga „ihulikult” – tähendab, Kristus kogu oma jumalikkuse täiuses asus elama Jumalasünnitajasse ja sündis tema neitsilikust ihust –, võib toimuda vaimulikult iga neitsiliku hingega! Ja siis pole Issand enam kohal mitte ihulikult, vaid vaimulikult, Kristus „elab vaimulikult meie sees ja toob koos endaga sinna ka oma Isa”, nagu ütleb püha Grigoori Nüssast. Püha Siimeon Uusteoloog, üks suur õigeusu müstik, on selle kohta kirjutanud need sügavamõttelised sõnad: „Õnnis on see, kes näeb, et ta sisse on asunud maailma valgus, tähendab Kristus, sest teda tuleb pidada Kristuse Emaks, kuna ta sees on lapsukese kujul Kristus, nagu Ta ise üliausana ütles: „Minu ema, vennad ja sõbrad on need, kes kuulevad Jumala sõna ja teevad selle järele””. Sõnad „kes teevad” tunduvad jõulude ajal, mis on rõõmu- ja pidupäevad, võib-olla kuidagi ranged. Aga voorusi ei saavutata ilma puudust kannatamata ja ohvriteta. Õigeuskliku kristlase jaoks on Kristuse sünnipühade tähistamine ja pühitsemine vaimulik. „Austagem”, ütleb üks vana kiriklik kirjamees, „seda Issanda päeva, ülistagem Kristust mitte tantsude, joomingute ja tühja lobisemisega, mitte mängude, laulude ja muuga, mille üle saatan rõõmu tunneb; mitte raiskamise ja ülesöömisega, vaid tänamise, ülistamise, puhta südame ja muuga, mille üle Jumal rõõmu tunneb ja millega me Teda ülistame. Ärgem ehtigem endid, mehed ja naised, sest meil tuleb saada maaks ja mullaks, ärgem uhkeldagem riiete, ehete ja rõivastega, sest surm ootab meid, ärgem elagem hooruses ja ärgem rüvetagem ennast, sest sellistele valmistatakse igavene tuli ja põrgu, ärgem purjutagem ja õgigem, sest homme tuleb meil jälle nälga tunda, nagu me poleks täna söönud. Mida me purju joomisega võidame? Mida head me oma hingele juurde saame, kui õgime ja raha raiskame? Kui paljud veetsid need päevad mängude ja tantsudega, purjus ja raha tuulde loopides! Aga nüüd on nad ainult muld maa sees ja nad oleksid õnnelikud, kui oleksid oma hingele head teinud. Toitkem vaeseid, riietagem alastiolijaid, söötkem kõht täis näljastel, jootkem januseid, mingem haigeid vaatama, külastagem vange, osutagem külalislahkust võõrastele, nutkem patuste pärast, kiitkem pühakuid… ja siis öelgem, et me pidasime pühi ja pidutsesime: siis võtab ka Jumal meie püha vastu, siis rõõmustavad inglid.” Siis tuleb ja asub meie sisse elama uus ja imelik salaasi!

 

Allikas: P. V. Paschos, „Tuline armastus õigeusu vastu”, Apostoliki Diakonia, Ateena 2006